Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. James Robertson
viimast korda Ronald. Ma jälgin, kuidas matusekorraldajad sõidutavad tema kirstu väikesel kärul, mille väikesevõitu rattad jäävad killustikule jõudes kinni ja seepärast peavad nad Ronaldit ülejäänud tee kandma. Nad paigutavad ta surnuvankrisse, pakivad käru kokku, võtavad siis oma ameti juurde kuuluva klassikalise veenva ja lugupidava kehahoiaku, käed kubeme ees koos nagu jalgpalluritel, kui nood on karistuslöögi ootel, ning kõik suitsetamisele viitavad tõendid on hävitatud. Isegi Gerry teeb seda õigesti. Ilmselt osa väljaõppest.
Grigsoni pere on eeskojas, võtab vastu embusi, käepigistusi ja pomisetud kaastundeavaldusi kogunenutelt, kes ükshaaval neist mööduvad. Mina Grigsoneid ei tunne ja nemad ei tunne mind. Ei ole sobiv hetk neile selja tagant läheneda, lesele õlale koputada ja öelda, kui hirmus kahju mul on, eriti, kui mul ei ole väga kahju. Mida ma siis ootan? Ma ootan Kunagisi Kolleege.
Kaastunnet avaldavad inimesed tilguvad kirikust välja ja kuni see kestab, loen ma kuupäevi ja mitmesuguste Victoria-aegsete kõrgete isikute religioosseid lootusi ning pürgimusi, nende naiste ja loendamatute laste nimesid, kellest paljud surid noorelt isegi selles heal järjel olevas Edinburghi osas. Olen korraga väsinud, nagu oleksid kõik need lõppenud elud, need, kelle maised jäänused on selles paigas hoiustatud, kerkinud tontliku pataljonina, vallutanud mu keha ja siis niisama järsku uuesti lahkunud. Ma olen tasakaalust väljas, vaarun, istun lamedale siledale mälestuskivile – karusemale, vanema väljanägemisega kivile kui enamik ülejäänuid, selle raidkiri on muutunud sambla ja ilmastiku käes loetamatuks. Kivi on päikesest soe ja ei ole kõva, vaid külalislahke. Kui ma väikese uinaku tegemiseks pikali heidan, kas keegi paneb pahaks? Võibolla, aga ma suudan tukastada ka sirgelt istudes. Ma tõmban silmaluugid alla. Nende siseküljed on päikesevalgusest oranžid. Ah! Ronald Grigson on leidnud rahu ja mina niisamuti.
Mu lühike eemalviibimine selle maailma vaevadest saab lõpu kõva matsuga, mis tabab mind abaluude vahele, ja joviaalse, Dublini-kõlalise karjatusega: „No tere, sa vana pihkur!” Nagu ma teadsingi, oli minu asukoha kindlaks määranud Ollie Buckthorn – sellest ka mu soov liikuda eemale sündmuste tulipunkti vahetust lähedusest. Ma tõstan silmaluugid üles. See ongi Ollie, kes kõrgub minu kohal ähvardavalt nagu ühe inimese sisse surutud kaks liikluspatrulli, Roy Wilkinson ja Grant McKinley sulgudena tema ümber nagu paar musta-valgekirjut piirdetulpa.
„Istud kivil, kutsud kurja välja,” ütleb Ollie sigaretti süüdates. „Sa saad kas hemorroidid või avaneb maapõu ja neelab su.”
„Sina oled õige mees seletama, ise suitsetad surnuaial.”
„See on ohtlik ajaviide, tõsi küll,” ütleb Ollie sügavalt sisse hingates, „aga selline ma juba kord olen, loomult riskialdis. Sellepärast töötan mina endiselt ajalehe juures, samal ajal kui mõned malbed hinged, kes siinses pühas varjupaigas nimetuks jäävad, läksid esimesel võimalusel lendu.”
„Sa ei saaks lendu minna, isegi kui tahaksid.”
„Ah, sa oled nii julm. Aga mul on hea meel, et võime tögada ei ole sind lõplikult maha jätnud sestsaadik, kui sa jätsid maha meid.”
Selles sõnelemises on rõõmustav tuttavlikkus, ometi meenub mulle ka, kui tüütuks see muutuda võib. Ma tõusen jalule, surun kõigil kätt. Grant süütab samuti sigareti. Seisame neljakesi ümber loetamatu kivitahvli ja see on peaaegu nagu vanasti – vanadel vanadel aegadel, enne seda, kui suitsetamine Speari hoones keelati – vanas hoones – kui me jõllitasime ajalehe topeltkülje mustandit ja juurdlesime, kuidas see kõige parem saaks. Nüüd hakkab Ollie jälle rääkima.
„Kus kurat sa siis jäid? Etendus on läbi.”
„Buss viibis.”
„Ära sa räägi. Kes seda kinni pidas, Dick Turpin?
„Teetööd. Millest ma ilma jäin?”
„Legendist,” ütleb Roy, „kui poolgi sellest, mis me kuulsime, tõele vastab. Vaata, kas sina tunned seda tüüpi?”
Ta kougib kuue sisetaskust bukleti ja ulatab selle mulle. „Ronald Grig soni elu pühitsemine” on trükitud selle välisküljele, seal on tema sünni- ja surmadaatumid ja ka foto, aga mul kulub mitu hetke, enne kui suudan selle ülesvõtte kokku viia Ronald Grigsoniga, keda mina tundsin. Sest see ei ole morn, ihne pessimist Spearist, vaid naerev, tuulest räsitud atleet, kes seisab T-särgi väel purjepaadi roolis. See pilt ei pärine tema ammu unustatud noorusest. Kui ma olen lõpuks kohanenud päikeselise pildiga, mis mulle silma särab, saab selgeks, et see foto on ilmselt tehtud paari viimase aasta sees.
Ma raputan pead ja näitan oma edasist uskumatust, puhudes huulte vahelt välja pahvaku õhku.
„See on mees seal kastis,” ütleb Roy. „Ja mina tahaksin nüüd teada, kes kurat oli see mees, keda me töö juures nägime?”
„Ja oli see vast mees, see Grigsy,” ütleb Grant. „Kui ta ei roninud parasjagu mägedes, siis purjetas ta üle Atlandi või sõitis rattaga ümber Suurbritannia, ja kes teab, kas möödus päevagi, mil ta ei kogunud raha üllastel eesmärkidel. Ta laulis kooris, oli suurepärane pianist, armastas harrastusteatrit. Me arvasime, et oleme tulnud valele matusele.”
„Me püüdsime välja pääseda,” lausub Ollie, „aga me olime kirikupingi keskel kinni ja need pingid on siin umbes kilomeetri pikkused, tõsijutt, ja siis me otsustasime jääda. Seejärel saime teada, et see oli tõepoolest Ronald, kellest nad räägivad – või Grigsy, nagu mu Auväärne Sõber temale viitab.” Me saime palju targemaks, eks ole, semud?”
„Tõepoolest saime,” ütleb Roy. „Niipea kui ta koju jõudis, tõmbas ta ülle oma superkangelase rüü. Eriti nädalavahetustel.”
„Nädalavahetustel ei saanud ta sellest korrakski vällä,” ütleb Grant, „või ehk sai ainult siis, kui ta sikutas selga kildi, et veidi Šoti rahvalikku tantsu vihtuda. Paistab, et ta oli ka nõutud tegelane Robert Burnsi pidustustel. Kui uskuda tema venda, Donaldit, ei suutnud keegi teda ületada „Püha Willie palve”ettekandmises. Donald see oligi, kes kõne pidas.”
„See on veidi veider, kas pole?” tähendan ma. „Panna oma poegadele nimeks Donald ja Ronald?”
„Donald informeeris meid, et isa oli paras naljahammas,” ütleb Ollie. „Ta arvas, et riimuvad järeltulijad on suurepärane nali. Neil on ka kaks õde – Phyllis ja Dilys.”
„Jama ajad.”
„Ei ta aja,” kinnitab Grant. „Ja vat kust Ronald oma huumorimeele sai – isalt.”
„Nii, ma tean, mida sa mõtled,” ütleb Ollie. „Sa mõtled, et Ronaldil ei olnud ju huumorimeelt. Nojah, töö juures ehk mitte, aga ajal, mil ta ei täitnud ametikohustusi, oli teine lugu. Paistab, et ta tuli ema kõhust välja, pildudes selliseid teravmeelsusi, et ämmaemand naeris ennast peaaegu ribadeks. Ta oli lapsena naljamees, koolis klassi kloun, ülikoolis kirjutas naljalugusid. See hall mees, keda me Spearis tundsime, ei olnud seesama inimene, kes kuus aastakümmet oma perekonna ja sõprade meelt lahutas.”
„Vaat mis välja tuleb, mh?” ütleb Roy. „Sul pole aimugi, mis mõnega juhtub, kui ta koju jõuab ja tunked seljast ajab. Kui me sellest juba räägime, siis kuidas sul, Douglas, ka läheb?”
„Kenasti.”
„Kas pensionil olemine istub sulle?”
„Ta ei ole pensionil,” ütleb Grant. „Ta puhkab.”
„Sa jääd Sonyale jalgu,” ütleb Ollie. „Pole küll paha koht, kui mu mälupilt lühikese seelikuga Sonyast tegelikkusele vastab.”
„Oh issake,” ütleb Roy. „Kui sündsusetu, Ollie.”
„Üldsegi mitte. Ta on iga külje pealt kena tüdruk. Kas tal läheb hästi, Douglas?”
„Nii palju, kui ma tean.”
„Oih!” ütleb Ollie ja osutab oma suule. „Paistab, et miski kukkus siit su konnasilmale.”
„Temaga on kõik korras. Meiega on kõik korras.”
„Kas ta jättis su maha?”
„Me