Teraapia. Sebastian Fitzek

      Originaal:

      Sebastian Fitzek

      Die Therapie

      Droemer/Knaur

      Toimetanud Piibe Kohava

      Kaas: Piret Jürisoo

      Kaanefoto: www.unsplash.com

      Copyright © 2006 by Verlagsgruppe Droemer Knaur GmbH & Co. KG, Munich, Germany

      Raamat on kirjastatud koostöös Saksamaa agentuuriga

      AVA international GmbH (www.ava-international.de).

      © Tõlge eesti keelde. Õie Ristioja ja OÜ Eesti Raamat, 2018

      ISBN 978-9949-622-73-3

      ISBN 978-9949-622-74-0 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      Autori veebileht: www.sebastianfitzek.de

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimesiga, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi.

      Hippokratese vandest

      Ütle mulle, kes on sinu sõbrad, ja ma ütlen sulle, kes oled sa ise.

      Vanasõna

      Proloog

      Kui pool tundi oli möödunud, teadis ta, et ei näe oma tütart enam kunagi. Tüdruk oli ukse lahti teinud, veel korraks isa poole pöördunud ja siis vana mehe juurde sisse läinud. Aga Josephine, tema väike kaheteistaastane tütar, ei tule sealt enam kunagi välja. Ta oli selles veendunud. Mitte kunagi enam ei naerata ta isale säravalt, nagu siis, kui isa ta voodisse viis. Mitte kunagi enam ei kustuta isa nipsti tema kirjut öölampi, nagu ta tegi niipea, kui tüdruk oli uinunud. Ja mitte kunagi enam ei ärata teda keset ööd tütre õudsed karjed.

      See teadmine tabas teda tugeva kokkupõrke ootamatu jõuga.

      Kui ta püsti tõusis, tahtis tema keha kipakale plasttoolile istuma jääda. Ta ei oleks imestanud, kui ta jalad oleksid põlvist kokku vajunud. Kui ta oleks lihtsalt ümber kukkunud ja ooteruumi kulunud põrandale lamama jäänud. Täpselt trullaka, psoriaasiga koduperenaise ja vanade ajakirjadega lauakese vahele. Kuid minestuse armu talle ei antud. Ta püsis teadvusel.

      Patsiente ei ravita

      mitte nende ilmumise järjekorras,

      vaid vastavalt haiguse kiireloomulisusele.

      Silt allergoloogi valgel nahaga kaetud kabinetiuksel valgus ta silme ees laiali.

      Dr Grohlke oli perekonnasõber ja arst number kakskümmend kaks. Viktor Larenz oli koostanud nimekirja. Kakskümmend üks arsti enne dr Grohlket ei olnud suutnud midagi leida. Üldse mitte midagi.

      Esimene, kiirabiarst oli tulnud teisel jõulupühal perekonna eramusse Schwanenwerderis. Päevapealt üksteist kuud tagasi. Algul arvasid nad kõik, et pidulaua-fondüü on Josephinele seedehäired tekitanud. Tüdruk oksendas öösel mitu korda ja siis lõi tal kõht lahti. Viktori naine Isabell helistas erakiirabisse ja Viktor kandis peenes batistöösärgis Josy alla elutuppa. Veel praegugi tundis ta tüdruku kõhnasid käekesi, kui ta sellele mõtles. Üks käekene abiotsivalt tema kaela ümber, teisega hoidis laps tugevasti oma lemmikmänguasja, pehmet sinist kassi Nepomukki. Juuresviibivate sugulaste rangete pilkude all kuulas arst õblukese tüdruku kopsu ja südant, tilgutas talle füsioloogilist lahust ja kirjutas homöopaatilist ravimit.

      „Väike seedetrakti infektsioon. See möllab praegu linnas. Aga ärge muretsege! Kõik läheb hästi.” Need olid sõnad, mis kiirabiarst lahkudes ütles. Kõik läheb hästi. Mees oli valetanud.

      Viktor seisis otse dr Grohlke vastuvõtutoa ukse taga. Ta tahtis rasket ust avada, ent ei suutnud isegi linki alla vajutada. Alguses ta arvas, et viimaste tundide pinge on temalt nii palju jõudu röövinud, et ta ei suuda isegi ust lahti teha. Aga siis ta taipas, et uks on lukus. Keegi oli seestpoolt riivi ette lükanud.

      Mis siin toimub?

      Ta pöördus järsult ümber ja tal oli tunne, et vaatab ümbrust justkui flipbook’is^[1.]. Kõik, mida ta nägi, jõudis tema ajju ajalise nihkega ja jõnksuvate piltide kujul: Iiri maastikuvaated ooteruumi seintel, tolmunud kummipuu aknanišis, psoriaasi põdev daam toolil. Larenz logistas veel korra ust ja lohistas end siis läbi ooteruumi välja koridori. Koridor oli ikka veel lootusetult ülerahvastatud. Justnagu oleks dr Grohlke ainus arst Berliinis.

      Viktor läks aeglaselt ettepoole, registratuuri juurde. Ühele silmatorkava akneprobleemiga teismelisele kirjutati parajasti retsepti välja, kuid Larenz tõukas ta hoolimatult kõrvale ja hakkas vastuvõtuõele otsekohe peale käima. Ta tundis Mariat oma varasematest külastustest. Kui ta pool tundi tagasi Josyga arstikeskusesse jõudis, ei olnud Maria veel tulnud. Nüüd oli Larenzil hea meel, et Maria asendajal oli puhkepaus või vajati teda kusagil mujal. Maria oli vaevalt kahekümneaastane ja nägi välja nagu jalgpallinaiskonna pisut korpulentne väravavaht. Aga ka temal oli väike tütar. Maria aitaks teda.

      „Ma pean viivitamatult tema juurde kabinetti minema,” ütles Larenz valjemini, kui oli kavatsenud.

      „Oh, tere päevast, härra dr Larenz, tore teid jälle näha.” Maria tundis psühhiaatri kohe ära. Mees ei olnud enam kaua arstikeskuses käinud, aga Maria nägi tema markantset nägu piisavalt sageli televisioonis ja ajakirjades. Mees oli jutusaadetes armastatud külaline. Oma osa mängis siin ka tema hea välimus ja ladus viis keerulisi hingehädasid ka võhikutele arusaadavalt seletada. Ent täna ajas ta igatahes segast juttu.

      „Ma pean kohe oma tütre juurde minema!”

      Poiss, kelle ta oli kõrvale tõuganud, tundis instinktiivselt, et mehega ei ole kõik korras, ja astus veel sammukese eemale. Ka Maria oli segaduses ja püüdis oma stereotüüpset, kätteharjutatud naeratust säilitada.

      „Ma ei saa kahjuks aru, millest te räägite, dr Larenz,” ütles ta ja puudutas närviliselt vasakut kulmu. Tavaliselt oli seal kulmurõngas, mida ta alati näppis, kui ta ärevil oli. Kuid tema ülemus, dr Grohlke oli konservatiivne ja Maria pidi hõbedast kulmuneedi kohe ära võtma, kui patsiendid kohale jõudsid.

      „Kas Josephinel oli üldse tänaseks aeg kinni pandud?”

      Larenz avas suu, et vastus talle näkku paisata, siis aga vakatas ja pani selle uuesti kinni. Muidugi oli tal tänaseks aeg kinni pandud. Isabell leppis aja telefoni teel kokku. Ja tema sõidutas Josy kohale. Nagu alati.

      „Issi, mis see allergoloog õigupoolest on?” oli tüdruk autos veel küsinud. „Kas ta teeb ilma?”

      „Ei, hiireke. Ilma ennustab meteoroloog.” Ta oli tüdrukut tahavaatepeeglist jälginud ja soovinud, et saaks tema heledaid juukseid silitada. Tüdruk oli talle tundunud nii habras. Nagu ingel Jaapani siidpaberil.

      „Allergoloog tegeleb inimestega, kes ei tohi teatud ainetega kokku puutuda, sest muidu nad jäävad haigeks.”

      „Kas nii nagu mina?”

      „Võib-olla,” oli ta vastanud. Loodetavasti, oli ta mõelnud. See oleks vähemalt diagnoos. Algus. Lapse haiguse seletamatud sümptomid valitsesid nüüdseks kogu peret. Juba pool aastat ei käinud Josy enam koolis. Krambid algasid enamasti nii ootamatult ja ebaregulaarselt, et ta ei oleks suutnud klassis kaua vastu pidada. Isabell töötas seetõttu nüüd veel vaid poole kohaga ja korraldas Josy eratunde. Ja Viktor oli oma arstipraksise Friedrichstraßel sootuks sulgenud, et saaks ööpäev läbi tütrele pühenduda. Või täpsemalt öeldes – tema arstidele. Kuid vaatamata meedikutemaratonile, mille tütar viimaste nädalate jooksul oli läbi teinud, olid kõik eksperdid, kellega nad konsulteerisid, nõutud. Nad ei osanud Josy perioodiliselt korduvaid palavikukrampe, pidevaid nakkushaigusi ega öist ninaveritsust kuidagi seletada. Mõnikord sümptomid vähenesid, vahetevahel kadusid sootuks, nii et perekonnal tekkis juba lootus. Kuid pärast lühikest pausi hakkas kõik jälle otsast peale, enamasti veel hullemate haigushoogudega. Seni olid sisehaiguste arstid, hematoloogid ja neuroloogid suutnud ainult kindlaks teha, et tegemist ei ole vähi,