Teraapia. Sebastian Fitzek

      Ta hingas sügavalt sisse ja rebis ukse lahti.

      „Mida te …?” Viktor katkestas poolelt sõnalt lause, mille ta tahtis tundmatule isikule oma lävepakul näkku paisata, et talle korralikult hirm naha vahele ajada. Aga seal polnud kedagi. Ei puitverandal ega ka aiateel, mis viis umbes kuus meetrit kaugemal asuva aiaväravani, ega ka kalurikülla viival katteta liivasel teel. Viktor astus viis astet alla eesaeda, et verandaterrassi alla vaadata. Siia puges ta väikese poisina mängides alati naabrilaste eest peitu. Kuid isegi aeglaselt loojuva pärastlõunapäikese hämaruses nägi ta veel selgesti, et peale mõnede närtsinud lehtede, mis tuul oli siia kokku ajanud, ei olnud seal midagi ega kedagi, kes oleks teda seganud ja tema rahu rikkunud.

      Viktor võdises natuke ja hõõrus trepist üles kiirustades käsi. Tuul oli helepruuni tammeukse peaaegu iseenesest kinni löönud ja Viktor pidi pingutama, et seda ägedast tuulehoost hoolimata avada. Ta oli sellega just toime tulnud, kui ta äkki seisatas.

      See heli. Juba jälle. See kõlas natuke vähem metalselt ja heledamalt, aga ta oli jälle seal. Ja seekord ei tulnud see väljastpoolt. See tuli elutoast.

      Kes iganes tahtis siin endale tähelepanu tõmmata, ei seisnud enam ukse taga. Ta oli juba majas sees.

      3. peatükk

      Viktor hiilis aeglaselt läbi esiku kaminatoa poole ja otsis seejuures sobivaid vahendeid juhuks, kui oleks vaja end kaitsta.

      Sindbadist ei oleks hädaolukorras talle mingit abi. Retriiver armastas inimesi nii väga, et ilmselt kutsuks ta sissemurdja endaga mängima, selle asemel et ta minema peletada. Ja hetkel oli koer koguni nii laisk, et ei teinud segamisest väljagi ja oli ilmselt elutuppa tagasi traavinud, sel ajal kui tema peremees läks asja uurima.

      „Kes seal on?”

      Ei mingit vastust.

      Viktorile meenus, et alates 1964. aastast polnud saarel ühtegi kuritegu toime pandud ja et tookordne registreeritud juhtum oli ka vaid süütu kõrtsikaklus. Igatahes ei suutnud need faktid teda praegu eriti rahustada.

      „Hallo? On seal keegi?”

      Ta hiilis hinge kinni hoides nii ettevaatlikult kui võimalik piki esikut kaminatuppa tagasi. Olgugi et ta püüdis liikuda võimalikult hääletult, oigas vanadusest nõder parkett iga kaalunihke juures. Tema klassikaliste augumustriga kingade nahktallad hoolitsesid ülejäänu eest.

      Miks ma üldse hiilin, kui ma samal ajal kõva häälega hüüan? küsis ta endalt. Tema käsi oli juba peaaegu elutoaukse lingini jõudnud, kui ust äkki sissepoole tiriti. Viktor oli sedavõrd halvatud, et unustas hirmu pärast karjumagi hakata.

      Ta ei teadnud, kas tunda kergendust või olla vihane, kui ta naist nägi. Tunda kergendust selle pärast, et sissetungija oli kena, habras naine ja mitte rohmakas löömamees. Või olla vihane selle peale, et naine söandas päise päeva ajal tema kodurahu rikkuda.

      „Kuidas te siia sisse saite?” küsis Viktor valju häälega. Blond naine ukselävel, kaminatoa ja esiku vahel ei tundunud olevat kohmetu ega ebakindel.

      „Rannapoolne uks oli lahti, kui ma väljas koputasin. Andke andeks, kui ma teid segan.”

      „Segate?”

      Viktor oli hirmu halvavast seisundist ärganud ja pidi tundmatule ninna karates auru välja laskma.

      „Te ei sega, ei, te ehmatasite mind poolsurnuks!”

      „Mul on väga …”

      „Ja te valetate ka veel,” lõikas Viktor tema jutule vahele ja trügis naisest mööda elutuppa.

      „Ma ei ole tagaust siiajõudmisest saadik lahti teinud.”

      Tõsi küll, ma ei ole seda ka kontrollinud, aga seda ei pruugi sina ju ka teada, mõtles Viktor kirjutuslaua ette seisma jäädes ja kutsumata külalist silmitsedes. Midagi naises tundus talle tuttav, kuigi ta oli kindel, et polnud temaga kunagi varem isiklikult kohtunud. Naine oli umbes meeter kuuskümmend viis pikk, tal olid blondid, õlgadeni ulatuvad juuksed, mis olid patsi punutud, ja ta oli kohutavalt kõhn. Alakaalulisusele vaatamata ei paistnud ta sugugi androgüünne, selle välistasid juba tema vormikad puusad ja kaunid rinnad, mis tema riiete alt välja joonistusid. Suursuguselt kahvatu naha ja lumivalgete hammastega nägi ta välja pigem nagu fotomodell. Selleks ei olnud ta aga piisavalt pikka kasvu. Muidu oleks Viktor oletanud, et naine on saarel ära eksinud ja küsib kohe teed randa, kus ta pidi reklaamklipis mängima.