Teraapia. Sebastian Fitzek
Kuidas Te end vahetult pärast tragöödiat tundsite?
L: Ma olin surnud. Ma küll veel hingasin, ma jõin ka ja sõin aeg-ajalt. Ja ma magasin mõnikord päeva jooksul isegi tunnikese või kaks. Aga ma ei eksisteerinud enam. Ma surin päeval, mil Josephine kadus.
Viktor vahtis plinkivat kursorit viimase lõigu lõpus. Ta oli saarel olnud juba seitse päeva. Juba nädal aega istus ta varahommikust hilisõhtuni vana mahagonist kirjutuslaua taga ja püüdis vastata intervjuu esimesele küsimusele. Alles täna hommikupoolikul oli tal viimaks õnnestunud vähemalt viis sidusat lauset sülearvutisse toksida.
Surnud. Tõepoolest, ei leidunud tabavamat sõna kirjeldamaks seisundit, milles ta oli pärast juhtunut päevade ja nädalate kaupa viibinud.
Pärast juhtunut.
Viktor sulges silmad.
Esimesi tunde vahetult pärast šokki ei suutnud ta meenutada. Ei teadnud, kellega ta oli rääkinud, ega seda, kus ta oli käinud. Kui kaos purustas tema perekonna. Isabelli kanda oli tookord põhiline raskus. Tema oli see, kes politsei ülesandel riidekapi läbi otsis, et teada saada, mis riided Josyl seljas olid olnud. Tema oli see, kes võttis perekonnaalbumist välja pildi, et lapsest oleks tagaotsimiseks sobiv foto. Ja tema oli ka see, kes sugulastele teatas, sel ajal kui Larenz sihitult Berliini tänavatel eksles. Väidetavalt nii professionaalne, kuulus psühhiaater oli oma elu kõige tähtsamas olukorras haledalt läbi kukkunud. Ja ka järgnevatel aastatel oli Isabell olnud tugevam kui tema. Sel ajal kui Isabell juba kolme kuu möödudes hakkas uuesti tööle ettevõtlusnõustajana, oli Viktor arstipraksise maha müünud ega võtnud sellest ajast peale enam ühtegi patsienti ravile.
Korraga hakkas sülearvuti heleda häälega hoiatavalt piiksuma ja Viktor märkas, et aku tuli taas vooluvõrku ühendada. Kui ta saabumise päeval nihutas kaminatoas kirjutuslaua merevaatega panoraamakna juurde, märkas ta, et seal ei olnud pistikupesa. Nüüd sai ta töötades küll nautida hingematvat vaadet talvisele Põhjamerele, aga pidi iga kuue tunni tagant arvuti kamina ette väikesele lauakesele laadimisseadme juurde tassima. Viktor salvestas kiiresti Wordi-dokumendi, enne kui andmed igaveseks kaovad.
Nagu Josy.
Ta heitis korraks pilgu aknast välja ja pöördus siis jälle kohe kõrvale, kui ta merd vaadates leidis eest oma hinge peegelpildi. Tõusev tuul, mis vilistas üle rookatuse ja pani mere lainetama, rääkis selget keelt. Oli novembri lõpp ning tuul kiirustas koos sõprade lume ja pakasega saarele tulema.
Nagu surm, mõtles Viktor püsti tõustes ja viis sülearvuti kamina ette diivanilauale, millel lebas laadimisjuhe.
Väike, kahekorruseline rannamaja oli ehitatud eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel ja polnud pärast Viktori vanemate lahkumist enam ühtegi meistrimeest näinud. Õnneks oli saare vallavanem Halberstaedt kandnud hoolt elektrijuhtmete ja maja ees paikneva generaatori eest, nii et nüüd oli majas vähemasti valge ja soe. Aga pikad aastad, mille jooksul ükski pereliige polnud majas käinud, ei olnud vanale puumajale just kuigi hästi mõjunud. Seinad vajasid nii seest kui väljast hädasti uut värvi. Laevaparkett oleks tulnud juba aastaid tagasi lihvida ja esikus osaliselt välja vahetada. Topeltklaasidega puitaknad olid ilma käes kiiva kiskunud ning lasid seetõttu ülearu palju külma ja niiskust sisse. Sisustus oli kaheksakümnendatel aastatel ehk luksuslik olnud ja viitas veel tänagi perekond Larenzi jõukusele. Kuid Tiffany-lampidele, napanahast pehmele mööblile ja tiigipuust riiulitele oli hoolitsuse puudumisel natuke liiga palju paatinat tekkinud. Sellest, kui nad vähemalt tolmulappigi nägid, oli kaua aega möödas.
Neli aastat, üks kuu ja kaks päeva.
Viktoril ei olnud vajagi köögis rebitavate lehtedega kalendrisse vaadata. Ta teadis. Niipalju oli aega mööda läinud sellest, kui ta viimast korda oma jala Parkumile tõstis. Toalagi ei olnud juba ammu uut värvi näinud. Samuti nagu tahmast mustunud kaminasimss. Aga tookord oli miski muu olnud korras.
Tema elu.
Sest siis oli Josy olnud temaga koos, kuigi neil viimastel oktoobripäevadel röövis haigus temalt juba kogu jõu.
Viktor võttis nahkdiivanil istet, ühendas sülearvuti laadijaga ja püüdis mitte mõelda nädalavahetusele enne seda saatuslikku päeva. Asjatult.
Neli aastat.
Kaheksakümmend neli kuud, mis möödusid ühegi elumärgita Josy kohta. Hoolimata mitmetest suurtest otsimisoperatsioonidest ja üleriigilistest üleskutsetest elanikkonnale meediakanalites. Isegi kaheosaline erisaade televisioonis ei toonud mõistlikke vihjeid. Sellegipoolest keeldus Isabell laskmast oma ainsat tütart surnuks tunnistada. Samal põhjusel oli ta olnud ka intervjuu vastu.
„Siin ei ole midagi lõpetada,” oli ta veidi enne ärasõitu öelnud.
Nad seisid maja ees kruusateel ja Viktor oli pagasi juba luukpäraga musta Volvosse toppinud. Kolm kohvrit. Ühe riietega, ülejäänud kaks täis dokumente, mida ta oli tütre kadumisest saadik kogunud: ajaleheväljalõikeid, protokolle ja muidugi palgatud eradetektiivi Kai Strathmanni aruandeid.
„Ei ole midagi, millega sa peaksid töötama või mida lõpetama, Viktor,” jäi naine endale kindlaks. „Mitte kui midagi. Sest meie tütar on nimelt veel elus.” Oli loogiline, et naine jättis ta siia Parkumile üksinda ja viibis nähtavasti parasjagu mingis New Yorgi bürookõrghoones Park Avenuel mingil koosolekul. See oli tema viis mõtteid kõrvale juhtida. Tööga.
Larenz võpatas mustal diivanil, kui üks hõõguv puuhalg lahtises kaminas praksatades kokku varises. Ka Sindbad, kes oli kogu aja kirjutuslaua all maganud, hüppas ehmunult püsti ja haigutas etteheitvalt leekide poole. Kuldne retriiver oli kaks aastat tagasi Wannsee ranna parkimisplatsil Isabelli juurde jooksnud.
„Mis sul küll pähe tuleb? Kas sa tahad Josy krantsiga asendada?” oli ta tookord Isabellile nende villa fuajees näkku karjunud, kui naine loomaga koju tuli. Ta tegi nii kõva häält, et majapidajanna kadus kiiresti teisele korrusele triikimistuppa.
„Mis me siis sellele elajale sinu arvates nimeks paneme? Joseph?”
Nagu alati, ei lasknud Isabell end ka selles olukorras provotseerida. Jälle oli ta käitunud ühele Põhja-Saksamaa vanimale pankuriperekonnale, selle hansalikule päritolule omase väärikusega. Ainuüksi tema terashallid silmad reetsid mehele, mida naine sel hetkel oli mõelnud: „Kui sa tookord oleksid tähelepanelikum olnud, oleks Josy praegu siin meie juures ja saaks selle koeraga mängida.”
Viktor oli seda taibanud, ilma et Isabell oleks pidanud silpigi ütlema. Ja saatuse iroonia tahtis, et loom valis esimesest päevast peale peremeheks Viktori.
Ta tõusis püsti, et endale köögis teed juurde valada.
Lootuses teist lõunasööki saada traavis Sindbad talle väsinult järele.
„Unusta ära, semu.” Viktor tahtis talle just sõbraliku müksu anda, kui märkas, kuidas loom kõrvad peadligi tõmbas.
„Mis sul viga on?” Ta kummardus alla koera juurde ja siis kuulis ka tema. Metalset kraapimist. Klirinat, mis äratas temas vana mälestuse. Veel ei osanud ta seda paika panna. Mis see oli?
Viktor hiilis aeglaselt ukse juurde.
Seal. Jälle. Nagu münt, millega kraabitakse kivi. Veel kord.
Viktor hoidis hinge kinni. Ja siis talle meenus. See oli heli, mida ta väikese poisina oli sageli kuulnud, kui isa purjetamast tagasi jõudis. See oli metalne, klirisev heli, mida tekitas võti, kui see kõlksus vastu savikruusi. Ja see tekkis siis, kui tema isa oli välisukse võtme maha unustanud ja ukse juurest lillepoti alt varuvõtit välja koukis.
Või keegi teine?
Viktori sisemus tõmbus krampi. Keegi oli ukse taga ja teadis, kuhu tema vanemad võtme peitsid. Ja see keegi tahtis nähtavasti majja tulla. Tema juurde.
Peksleva südamega astus ta esikus edasi ja piilus läbi raske tammest ukse silma. Ei midagi. Ta tahtis just koltunud rulood eest tõmmata, et väikesest aknast paremale, majaukse kõrvale vaadata, kuid mõtles siis ümber ja vaatas veel kord läbi välisukse piiluaugu. Ta tõmbus hirmunult tagasi. Pulss tagus metsikult. Kas ta