Teraapia. Sebastian Fitzek
kolleegid ega ka sugulased. Ainus vaheldus, peale võimaluse jõllitada koltunud puitkiudtapeeti, kahte kulunud, rasvaselt läikivat pruuni kardinat ja veeplekilist palatilage, oli dr Martin Roth, noor ülemarst, kes ilmus kaks korda päevas visiidile. Mitte keegi ei olnud psühhiaatriahaigla juhatusele külastustaotlust esitanud. Isegi mitte Isabell. Viktor sai sellest teada dr Rothilt ja ta ei saanud seda naisele ka pahaks panna. Pärast kõike seda, mis oli juhtunud.
„Kui kaua sellest nüüd on, kui mulle ravimite manustamine lõpetati?”
Ülemarst, kelle poole ta pöördus, kontrollis parajasti elektrolüüdilahuse tilgutit, mis rippus voodipeatsis kolmeharulise statiivi otsas. „Umbes kolm nädalat, dr Larenz.”
Viktor hindas mehe juures kõrgelt asjaolu, et see teda ikka veel tiitliga kõnetas. Kõigis neis vestlustes, mida nad viimase kolme päeva jooksul olid pidanud, oli dr Roth teda alati kohelnud suurima mõeldava aupaklikkusega.
„Ja mis ajast peale minuga jälle rääkida saab?”
„Üheksa päeva.”
„Ahah.” Ta pidas väikse pausi.
„Ja millal mind haiglast välja kirjutatakse?”
Viktor nägi, kuidas dr Roth selle nalja peale naeratas. Nad mõlemad teadsid, et teda ei lasta kunagi haiglast välja. Vähemalt mitte niisuguse turvalisustasemega sellelaadsest asutusest.
Viktor nägi oma käsi ja raputas kergelt ahelaid. Nähtavasti olid nad vigadest õppinud. Juba siis, kui ta haiglasse toodi, võeti talt rihm ja kingapaelad ära. Ja vannitoast viidi ära isegi peegel. Kui ta nüüd kaks korda päevas järelevalve all tualetti viidi, ei saanud ta enam isegi kontrollida, kas ta tõesti nägi välja nii armetu, nagu ta end tundis. Varem kiideti alati tema välimust. Ta torkas silma oma laiade õlgade, tihedate juuste ja treenitud keha poolest, mis oli temavanuse mehe kohta täiuslik. Tänaseks ei olnud sellest enam kuigi palju alles.
„Öelge ausalt, dr Roth. Mida teie tunnete, kui te mind siin niimoodi lamamas näete?”
Ülemarst vältis ikka veel talle otse silma vaatamist, kui ta haaras klambriga paberialuse, mis voodijalutsis rippus. Arsti näost oli näha, et ta mõtles. Kaastunnet? Muret?
„Hirmu.” Dr Roth oli tõe kasuks otsustanud.
„Kas sellepärast, et te kardate, et ka teiega võiks midagi sarnast juhtuda nagu minuga?”
„Kas see on teie meelest isekas?”
„Ei. Te olete aus ja see meeldib mulle. Lisaks on meie mõtteviis sarnane. Meis on ju ikkagi ühiseid jooni.”
Dr Roth ainult noogutas.
Nii erinev kui ka nende kahe mehe praegune olukord oli, näisid mõned perioodid nende elulugudes kokku langevat. Nad mõlemad kasvasid üles pere poputatud ainukese lapsena Berliini kõige elitaarsemates piirkondades. Larenz pikkade traditsioonidega ja äriõigusele spetsialiseerunud advokaadiperes Wannsees, dr Roth kahe käekirurgi hellitatud pojukesena. Nad mõlemad olid Dahlemi Vabas Ülikoolis arstiteadust õppinud – spetsialiseerumisega psühhiaatriale. Mõlemad pärisid oma vanematelt perekonnavilla ja märkimisväärse varanduse, mis oleks võimaldanud neil elada ka tööl käimata. Sellegipoolest oli see kas juhus või saatus, mis neid siia kokku oli toonud.
„No tore on,” jätkas Viktor. „Te siis näete meie vahel sarnasust. Kuidas teie siis oleksite minu olukorras reageerinud?”
„Te peate silmas, kui ma oleksin saanud teada, kes seda minu tütrega tegi?”
Dr Roth oli tähelepanekud klambriga paberialusele kirja pannud ja vaatas Viktorile esimest korda otse silma.
„Jah.”
„Ausalt öeldes, ma ei tea, kas mina oleksin selle üle elanud, mida teie pidite läbi tegema.”
Viktor hakkas närviliselt naerma.
„Ega ma elanudki üle. Ma surin. Kõige julmemal viisil, mida te võite endale ette kujutada.”
„Ehk tahate mulle siiski kõigest rääkida?”
Dr Roth istus Larenzi voodiservale.
„Millest?” Viktor esitas küsimuse, kuigi vastust ta loomulikult teadis. Arst oli seda temalt viimastel päevadel korduvalt palunud.
„Kõigest. Kogu loo. Kuidas te teada saite, mis teie tütrega on juhtunud. Mis selle Josephine haigusega oli. Te kirjeldate mulle, mis juhtus. Ja kohe algusest peale.”
„Suurema osa olen ma teile juba ära rääkinud.”
„Jaa. Aga mind huvitavad üksikasjad. Ma tahan kõike veel üks kord väga täpselt teilt endalt kuulda. Eriti selle koha, kuidas asi lõpuks niisuguse pöörde võttis.”
Katastroofini viis.
Viktor hingas sügavalt välja ja vaatas jälle üles veeplekilise palatilae suunas.
„Teate, kõik need aastad pärast Josy kadumist ma mõtlesin, et ei saa olla midagi õudsemat kui teadmatus. Neli aastat ilma ainsa jäljeta, ühegi elumärgita. Mõnikord ma soovisin, et telefon hakkaks helisema ja et meile teatataks, kus laip lebab. Ma arvasin tõepoolest, et ei ole midagi kohutavamat kui hõljumine aimduse ja teadmise vahel. Kuid ma eksisin. Aga kas te teate, mis on veel hirmsam?”
Dr Roth vaatas talle küsivalt otsa.
„Tõde.” Viktor peaaegu sosistas. „Tõde! Ma arvan, et ma kohtasin teda ükskord dr Grohlke praksises. Veidi aega pärast seda, kui Josy oli kaduma jäänud. Ja tõde oli nii hirmus, et ma ei tahtnud seda tunnistada. Ja siis sattusin ma veel üks kord tema peale. Ja sel korral ei suutnud ma teda enam eemale tõrjuda, ta jälitas mind sõna otseses mõttes. Tõde seisis korraga otse minu ees ja kisendas mulle näkku.”
„Kuidas te seda mõtlete?”
„Täpselt nii, nagu ma ütlen. Ma seisin vastakuti inimesega, kes kogu selle häda eest vastutust kandis, ja ma ei suutnud seda taluda. Noh, te teate ju ise kõige paremini, mida ma siis saarel tegin. Ja kuhu see mind viimaks viis.”
„Saar,” haaras dr Roth sõnal sabast. „Parkum, eks ole? Miks te üldse seal olite?”
„Psühhiaatrina peaksite õigupoolest teadma, et see on vale küsimus.” Viktor naeratas. „Aga ma püüan sellegipoolest teile vastata: ajakiri Bunte palus minult, aastaid pärast Josy kadumist, juba mitmendat korda eksklusiivintervjuud. Algul tahtsin keelduda. Ka Isabell oli vastu. Kuid siis ma mõtlesin, et küsimused, mis mulle faksi ja e-posti teel saadeti, võiksid aidata mul mõtteid sorteerida. Rahu saada. Kas mõistate?”
„Niisiis sõitsite sinna, et intervjuu kallal töötada?”
„Jah.”
„Üksinda?”
„Minu naine ei tahtnud ega saanud kaasa tulla. Tal oli tähtis ärikohtumine New Yorgis. Ausalt öeldes olin ma väga rõõmus, et sain omaette olla. Ma lootsin lihtsalt, et saan Parkumil viimaks ometi juhtunust vajalikul määral eemalduda.”
„Eemalduda, et oma tütrega hüvasti jätta.”
Viktor noogutas, kuigi dr Roth ei olnud viimast lauset küsimuseks vorminud.
„Umbes nii jah. Niisiis võtsin koera kaasa, sõitsin Põhjamere äärde ja lasin end Syltilt saarele sõidutada. Ma ei osanud ju aimatagi, millise sündmusteahela ma selle reisiga käivitasin.”
„Rääkige mulle sellest põhjalikumalt. Mis täpselt Parkumil juhtus? Millal te esimest korda märkasite, et kõik on omavahelt seotud?”
Josephine seletamatu haigus. Tema kadumine. Intervjuu.
„Olgu pealegi.”
Viktor tegi peaga ringe ja kuulis, kuidas tema kaelalülid naksusid. Ahelate tõttu oli see hetkel ainus lõõgastusharjutus, mida ta sai veel teha. Ta tõmbas sügavalt hinge ja sulges silmad. Nagu alati, võttis vaid mõne silmapilgu, kuni mõtted teda tagasi minevikku kandsid. Tagasi Parkumile. Tagasi rookatusega rannamajja. Kohta, kus tal oli plaanis oma elu neli aastat pärast tragöödiat jälle rea peale saada. Kus ta