Brežnevi lapsed. Sana Valiulina
kellel on siin maja, see näeb kõike läbi seinte, aialippide ja tarade.
Üldiselt pole jõukas tänav eriti pikk, aga mööda seda kõnnib kauem kui metsas. Sellepärast, et metsas on kõik selge, seal ajab igaüks oma asja, toetab fütotsönoosi. Männid pillavad teele ja laotavad jalge ette okkaid, aga mändide all saalivad sipelgad, tassivad neid okkaid pesadesse, ülal paneb päike samblasmaragdi särama ja kallab männivaigu õhku laiali, erisugused taimed ja mustikapõõsad hingavad atmosfääri hapnikku, läänes mühab meri ning ajab randa oma liivaseid laineid, toidab maismaad liivaga.
Aga jõukal tänaval on kõik nii salapärane ja üleskiidetud. Sealsed suursugused männid ja õunapuud ja laisklevad toolid ja lestadega ahjud ja saialilled ja karikakrad peenardel ning isegi tühjad klaasid puidust laudadel. Elanikud ise ja nende lapsed on heledapäised, kannavad eri värvi Soome puukingi ja Ameerika teksaseid. Nende roosades kloššpükstes tütred mängivad murul nukkudega ning nukudki pole tavalised, vaid samuti Ameerika omad, ülbed ja pika kaelaga. Tüdrukud kammivad väikese harjakesega nende päid ja vahetavad neil kogu aeg riideid, et nukud oleksid rahul.
Ja ometi ei jutusta nad jõukal tänaval millestki salapärasest – ma saan ju eesti keelest aru –, vaid räägivad niisama nagu kõik inimesed, hõiguvad aias üksteist, küsivad midagi, karjuvad üksteise peale, aevastavad, sügavad ja litsuvad sääski laiaks, täpselt nagu meiegi.
Mõnda me isegi tunneme. Näiteks Kuljust, ta on selle kooli direktor, kus me puhkame, ning kolis siia alles hiljuti. Alati, kui me tema majast mööda läheme, teretab ta ema. Tõsi, direktori maja ei asu päriselt jõukal tänaval, vaid natuke eemal, Pioneeri tänaval. Varem elas direktor koolis basseini kõrval, aga nüüd ehitab endale maja siia. Kui Kuljus ema näeb, jätab ta kõik kohe sinnapaika, isegi kui peseb autot, ja lippab aia äärde. Ükskord kiirustas ta koguni nii väga, et ajas ümber ämbri seebiveega. Ema läheb siis näost natuke punaseks, tal on võib-olla ebamugav, et dressipükstes ja valges särgikus koolidirektor talle aia ääres lehvitab. Ema räägib, et Kuljus on korralik inimene ja tubli mees. Ükskord hankis ta meile suure klassi asemel, kus puhkab viisteist inimest, kooli ühiselamus väikese ruumi kuuele inimesele. Andis uued välivoodid ja vahetas ära elektripliidi, sest vana ei läinud hästi kuumaks, sellel ei saanud muna praadida ning Jugoslaavia pakisupp Kukeke ei hakanud kuidagimoodi keema, mistõttu niitnuudlid ragisesid meil hammaste vahel. Ja vastu ei palunud direktor midagi.
Sellepärast ongi nii, et kui me läheneme Pioneeri tänavale, aeglustab ema nüüd alati sammu, et Kuljus ei peaks sedaviisi jooksma. Ema astub ju üldiselt kärmelt, reipal sammul ning kasvatab meidki nõnda. Isa kõnnib veel kiiremini, aga tema saabub Ruhasse ainult nädalavahetusteks ja sedagi mitte alati, talle meeldib üksi puhkamas käia.
Jõuka tänava nurgale, sinna, kust pöörab mere poole, on endale maja ehitanud tehase direktori asetäitja. Tal on seal isegi kaks kaminat, et külalisi vastu võtta, ning autosidki on kaks – endale ja naisele, muidu poleks tollel millegagi juuksuris käia. Nende maja on suursugust värvi. Plaatinakarva. Kui see polnud veel vooderdatud, ennustasid alevis kõik, aga töölised vedasid isegi pudeli peale kihla, mis värvi direktori asetäitja ja tema abikaasa valivad. Kui nähti, oldi algul väga üllatunud. Kes siis oma maja tumehalliks võõpab? Aga pärast seletati neile, et niisugune on plaatina toon ja seepärast kõige suursugusem värv. Direktori asetäitja on pärit Leningradist ja ta nimi on kas Golitsõn või Miloslavski, aga tema naine on Tallinnast. Nad õppisid koos Leningradi laevaehitusinstituudis ning nüüd sõidab naine juuksurisse helesinise Moskvitšiga.
Aga seda kõike ei räägi mulle ema, tema on uhke ega tunnista külaeitede jutte. Ka emal on pikk kael nagu Ameerika blondiinidest nukkudel, aga ta juuksed on mustad ja lühikesed. Ning ema pole kellegi moodi ja keegi pole ka tema moodi, isegi mitte mina. Sellepärast Kuljusele vist meeldibki nii väga emaga juttu ajada. Kui Kuljus ema vaatab, unustab ta ilmselt kõik: oma valge Žiguli, mida ta igal pühapäeval peseb, oma higiseks tõmbunud kasvuhoone kurkide ja tomatitega ning maja, mille esimese korruse ta on jõudnud juba ära soojustada, ning apelsinikarva juustega abikaasa Valve, kes töötab kaubamajas, ning oma lapsed sinistes Soome dressides, millel on kaks valget triipu käistel ja pükstel, ning kogu oma direktori tööelu pioneerikoonduste, parteikoosolekute, istumajäänute ja kahemeestega, keda ta väsimatult väärikateks ühiskonnaliikmeteks muudab, ning valge särgiku ja oma dressipüksid, mille põlved lotendavad nagu venelastel Nõukogude tänava taga. Naine vist ei luba mehel Soome dressi selga panna, kui too autoga jändab.
Kuljus küsib emalt kogu aeg ühte ja sama. Millal te saabusite ja kui kauaks, oleks pidanud kauemaks tulema, sellel aastal lubatakse kuuma augustit, ning kui sageli meil voodipesu vahetatakse, peaks vahetama vähemalt kord kümne päeva tagant, muidu kannavad lapsed liiva linade vahele, ning millised järjekorrad on praegu töölissööklas, sinna on parem minna täpselt kella üheks, ja restoran on tavalistele õpetajatele liiga kallis, ning räägib ema tööst ja minust. Tõsi, mulle ei heida ta kunagi pilkugi – vist selleks, et mitte aega raisata. Kuigi ei, ükskord vaatas vilksti, ajas kulmu kipra ja ütles, et ma polevat üldse ema moodi. Mina ütlesin, et ilma prillideta olen küll, mul on ema näokuju.
Aga tema ei hakanud kuulamagi, kiirustas silmitsema ema, nagu tahtnuks ta kinni püüda, nagu olnuks ema haruldane liblikas, kes on juhuslikult jõukale tänavale lennanud ja tõuseb kohe-kohe lendu ning Kuljus jääb jälle üksi oma maja, naise ja autoga. Seepärast on Kuljusel hüvasti jättes selline nägu, nagu olnuks tal endast kahju ja millegi pärast häbi, ma ju näen, kuigi ta nägu on suurte prillide taga.
Varem lõppeski jõukas tänav plaatinamajaga, see tähendab, sai otsa nurgal, kust algab Mere tänav, mis viib mere äärde nagu kõik Ruha tänavad. Üldiselt on jõukas tänav tegelikult Metsa tänav, see viib metsa. Aga nii ei nimeta seda keegi enam ammu, kuigi rikkad elavad ainult välismaal, meil on kõik võrdsed. Ühesõnaga, direktori asetäitja maja vastas on alati olnud mets ja on praegugi. Aga teisel pool pikendatakse jõukat tänavat, ehitatakse juurde uusi maju. Meie keerame tavaliselt kohe Mere tänavale, mereäärsesse metsa. Kui minna otse piki uut jõukat tänavat ja mööduda uutest hoonetest, sealt, kus on paremal rändrahnud, mille taga kasvab metsistunud vaarikas, jõuad täpselt musta kapteni majani. Vahel lähemegi nii, kui põikame algul läbi Rahu tänava tuttavate poolt, et koos mustikale minna. Tee peal jooksevad mu õde ja tädipoeg kohe rändrahnude taha vaarikaid korjama ning mina torman neile järele, aga ainult musta kapteni majani.
Seal pole mul enam mingeid vaarikaid vaja, ma tahan näha musta kaptenit. Mina tean seda täpselt: ta on kusagil siin oma majas, kus veranda pole klaasitud nagu kõigil, vaid pime, telliskividest ja illuminaatoritega. Neli illuminaatorit igas küljes, kokku kaksteist. Paks Erika peidab musta kaptenit, ent öösiti sunnib teda ehitama. Ma kuulsin ükskord kaubamajas, kuidas Valve Kuljus ütles, et Erika juurest kostab öösel tööriistade kopsimist ja sae kiunumist. Aga naabrid? No mis naabrid! Nood on rikkad linnainimesed, nende kodu ehitavad päeval ehitajad, öösel pole seal kedagi. Nad ei ela veel seal ning ka need, kes elavad ülejärgmises majas, soojustavad kah alles seinu, neil ööbib seal üks kurt vanamees, valvab ehitist. Koeri pole nad samuti veel võtnud. Ja nood, kes elavad veel edasi Soome kombel põletatud laudadest hoones, käisid ükskord öösel vaatamas, aga ei näinud midagi. Niipea kui nad võtsid suuna kapteni maja poole, jäi kohe kõik vakka.
Ma küsisin emalt, aga tema ütleb: lora ja eitede jutud. Sel Valvel pole muud midagi teha, kui keelt peksta ja leti alt importhilpe müüa. Kui uurisin, miks siis Erika kedagi majja ja aeda ei lase, me räägime temaga alati jalgvärava ees, ütles ema, et Erika ei usalda, kardab, et me lõhume või määrime midagi ära, aias aga astume kuhugi valesse kohta ja tallame miskit maha, ning et mõne jaoks on maja tähtsam kui hing, kellelegi ei meeldi ju, kui poetakse hinge, ja üldse, kõik ei ela nagu meie – mitte ainult leivast. Võib-olla ei kutsu ka sellepärast, et mitte kostitada – lahustuv kohv on defitsiit ja kallis, aga teed eestlased ei joo. See, et Erika poisid kellegagi ei sõbrusta, tuleneb kasvatusest ‒ et nad oma sõpru majja ei veaks.
Aga mina arvan ikkagi, et Erika peidab kaptenit. Äkki paneb mees plehku ja maja jääb lõpuni ehitamata. Ruhas on ju palju ilusaid suvitajaid, aga Erikal on paksud käed-jalad ja vidukil silmad ning ta käib alati ühes ja samas bordookarva krimpleenkleidis, mille kaenlaalused on märjad. Must kapten on ilus,