Brežnevi lapsed. Sana Valiulina
Kapteniproua on tema vaikimisest marus, ma ju näen. Mõtleb vist, et parem oleks, kui poiss suitsetaks, siis ta teaks, kuidas poisiga pahandada. Aga vaikimine muudab musta kapteni märgi veelgi tugevamaks. Mida rohkem Toomas oma nägu Erika eest varjab, seda eredamalt see märk põleb.
Toomas heidab nüüd päevade kaupa nuga. See on tal praegu pärast sülitamisvõistlust uus hobi. Isa tõi talle Andaluusiast mauride noa, nii ta siis pillubki seda puusse. Kas aias, kui seal pole kapteniprouat ‒ Mati teda ei sega, Toomas justkui ei märkagi üldse oma venda –, või teeb metsas kriidiga puutüvele märklaua ja heidab. Iga kord suurendab vahemaad. Ta on jõudnud juba kolme meetrini ning kapteniproua on tal aias pildumise ära keelanud. Erika kardab, et Toomas tabab teda või Matit. Nuga ära võtta ta ei tihka, selle kinkis ju must kapten. Pealegi kannab Toomas nuga alati kaasas ning ööseks peidab kuhugi niimoodi ära, et kuratki ei leia üles. Kui Erika keelas tal aias nuga loopida, ei hakanud poiss vaidlema, vaid keeras vaikides kannal ringi ja läks metsa. Aga ta pidanuks veel peenraid rohima ja kanu toitma ja õppetükke tegema, Kuljus oli ju viinud ta järgmisse klassi tingimisi. Erika karjub Toomasele järele: „Kuhu sa lähed? Millal tuled?ˮ, aga tema vupsab rändrahnude taha ja metsa.
Ema kord noogutab kapteniprouale, kord vangutab pead. Tema kui õpetaja saab Erikast aru, ning kui kapteniproua hakkab Toomast jälle uue jõuga kiruma, et too kaob päevadeks metsa, ei söö midagi ja muutub iga päevaga kõhnemaks, ütleb ema, et see on murdeiga. Kapteniproua vastab, et parem oleks, kui poiss suitsetaks ja kakleks nagu venelased Nõukogude tänava taga, kuid praegu vajuvad Erikal käed lihtsalt rippu. Mul pole Erikast üldse kahju, mina ju tean: ta lõi poisile näkku, et musta kapteni märk talle vastu ei helgiks, ning naise käed on eelmise suvega võrreldes veel paksemaks muutunud, aga silmad on endistviisi lämused-hägusad ja neist ei paista midagi. Ta suhtub oma majasse nii suure poolehoiuga, nagu oleks ta südame all kandnud ning kannab praegugi mitte poega, vaid maja.
Moskvalased aga räägivad, et poisil on üleminekuiga pluss aktseleratsioon ja üleüldse pole kedagi, kes sellel Toomasel kõrvad kuumaks kütaks. Ning et too kuulus must kapten tegi lapsed valmis, aga pärast põrutas merele raha teenima, et saaks oma kallikesest kaugele, ning et majapidamine on muidugi jõukas – see on loomulikult hea ja varsti on Erikal ja kaptenil suurepärane saun, mitte kehvem kui direktori asetäitjal; üldse on eestlased peremehelik ja töökas rahvas, mitte nagu meie vene pummeldajad –, aga ainult majaga last ei kasvata, vaja on veel midagi. Just nimelt: inimene ei ela ainult leivast. Selle lisas juba ema ning seekord olid kõik temaga kohe nõus, segades midagi keevates kastrulites ja särisevatel pannidel.
Mina vaikin kui haud, ma ei saa neile ju avaldada musta kapteni saladust, et too oli varem piinelnud Erika keldris, nüüd aga on nende suletud veranda põranda all, et teda ei näeks ilusad ja sama mustade juustega suvitajad nagu mees isegi, ning et Toomas teab temast ja vihkab sellepärast Erikat ja Erika vihkab Toomast. Keegi poleks ju niikuinii mind uskuma jäänud, mul pole tõendeid peale veranda otsaseina kolmandas illuminaatoris ilmuvate SOS-vilgatuste – päästke mu hing! –, mida polnud märganud keegi peale minu.
Pärast ütles keegi veel, et tänapäeva lapsed on tänamatud ega pea oma vanemaid, kes nende nimel rassivad ja rügavad, miskiks. Kõik sellepärast, et nad ei tea, mis on sõda. Kui nad teaksid, mis on sõda ja nälg, suhtuksid nad teisiti oma vanematesse, kellele saab osaks sünk tänamatus. „Erika pole muide sõjas käinud, ta alles sündis siis, aga mida tegid sõja ajal tema vanemad, see on suur küsimärk,” vaidles keegi vastu ja isegi rebis end oma kastrulist hetkeks lahti. Siis lisas ta, et igal põlvkonnal on õigus omaenda raskustele ning pole vaja šantažeerida lapsi isiklike probleemide ja sandistava kogemusega ning pookida neile nõndamoodi oma komplekse. Me peame kasvatama eluterve põlvkonna. Siinkohal rebisid juba kõik end kastrulitest ja pannidest lahti, keegi keeras isegi kraani kinni, et vesi ei pahiseks. Siis hakkas too esimene väga vaikselt (aga kõik kuulsid suurepäraselt, köögis valitses nüüd ju vaikus) rääkima, et mitte selleks ei loovutanud miljonid oma noori elusid, et uus põlvkond nende mälestust mõnitaks, ning et ideoloogiliselt ebaküpsed vanemad on hullemad kui alkohoolikutest vanemad ja et mõned arvavad ilmselt, viibides Eestis, mis pole kodanlikke-kapitalistlikke eelarvamusi oma mõtteviisist veel päriselt välja juurinud, et neilegi on lubatud mitmesugused dekadentlikud vabameelsused. Ja et kellele siin ei meeldi, sõitku Ameerikasse kõigi nende Baumanite ja Liebermannide järel. Siinkohal pistsid kõik kisama, et keegi ei mõnita ning kedagi ega midagi pole unustatud ja igavene au langenutele; siis keerati vesi jälle lahti, ja kui hakkas kõrbehaisu tulema, tormati oma pannide juurde, aga meie emaga läksime köögist ära, sest kohe pärast talveseente valmistamist hõivasid moskvalased pliidi oma laste lõunasupiga, et nood ei rikuks kuiva toiduga oma magu ega saaks haavandit.
Ema ütles, et meil on veel tomateid ja kurke ja tükike Doktorivorsti ja saame hakkama, ning asus lugema tänapäevast ja väga julget prantsuse romaani ajakirjas Inostrannaja Literatura, see rääkis armastusest ja reetmisest, mida nimetati ilusa sõnaga „salaarmastus”. Ema pidi ajakirja homme õhtul tagasi andma, sest pärast teda oli järjekorras veel kuus inimest. Aga mina muudkui mõtlesin kapteniprouast ja Toomast.
Kujutlesin Toomase nägu, kuidas ta keeras pea õla poole, kui Erika talle kõrvakiilu andis, kuidas ta huuled kivistusid, et neilt ühtki sõna ei pudeneks, ja kuidas ta langetas pikkade mustade ripsmetega silmad, et mitte määrida oma pilku kapteniprouaga.
Ning et Toomasel on ükskõik Erika baasist, kuigi Erika on ta ema ja räägib, et rügab poja pärast. Ja et Toomas ei taha istuda ei ema räpases ega ka puhtas vundamendiaugus helesinise Soome WC-poti, lakitud mööbli ja saunaga, mis ei tule kehvem kui direktori asetäitjal. Ja Toomasele ei lähe korda ka pealisehitis, mille Erika kavatseb oma baasile rajada, nagu usuks ta tõesti, et tema viinamarjaistandus võiks kasvatada midagi muud kui metsistunud marju. Või justkui arvaks ta päriselt, et tema maja, mida must kapten uimastatuna öösiti ehitab, täitub millegi muu kui kakkude ja deemonite ja šaakalitega, kes hakkavad tema palees ulguma.
Aga Toomase näol olev märk, mis sunnib Erikat käsi rippu laskma, põleb iga suvega üha eredamalt tunnusena tõsiasjast, et Toomas teab oma isa, musta kapteni kannatustest. Kuid Toomas ei tea praegu veel, mida oma teadmisega pihta hakata peale selle, et korraldada sülitamisvõistlust ja mõjuda halvasti jõuka tänava lastele ning vaikida. Seepärast ongi ta alati nii ilus ja traagiline.
Ema muudkui istus ja luges oma romaani, aga mina läksin toast välja tänavale. Algul niisama, siis keerasin suletud jäätisekioski juurest vasakule ning võtsin suuna Valgejõe äärde. Astusin üle silla ja teelahkmel pöörasin vasakule, jõuka tänava poole. Möödusin rikaste suurtest majadest ja vankumatutest müüridest ja ihaldatud autodest ja kaminatest ja lamamistoolidest ja paksudest vaarikatihnikutest ja viljakatest köögiviljaaedadest kasvuhoonetega ja uhketest lastest Ameerika nukkudega ning suundusin otseteed musta kapteni maja juurde.
Istusin aia vastas rändrahnule ja jäin ootama. Mati tuli majast välja, läks kuuri, võttis ämbri ja asus kanadele sööta viskama. Siis istus ta puuriida juures palgile ning hakkas ühe käega nina nokkima, teisega loopis kanade pihta käbisid. Ta ei märganudki, kui ilmus Erika ja haaras tal kõrvast. Mati hakkas tihkuma ning Erika laskis ta kohe lahti, aga kui poiss majja läks, seisis Erika kaua, käed rippu, ega teinud midagi. Ainult vaatas kuhugi, siis keeras minu poole ja vaatas metsa rändrahnu taga. Mind ei näinud ta kindlasti, olin end hästi ära peitnud, aga ta seisis ja vaatas nii kaua, et mul jäid põlved kangeks. Siis keeras uuesti ümber ja astus majja. Mina läksin rändrahnude tagant metsistunud vaarikate vahelt metsa. Ronisin läbi vaarikate ning sattusin männi- ja kasetihnikusse. Üleval mühises tuul, kõigutas võrasid, aga all puude vahel oli vaikus. Umbes viie minuti pärast kuulsin kerget vilet, nagu läbistaks miski õhku. Läksin ettevaatlikult vile poole. Nagu olingi arvanud, heitis Toomas seal siuh-siuh oma nuga. Araabia käepide helkis mändide vahel tuhmi kullaga ja tera tungis tüvesse. Toomas tiris selle välja ning asus jälle loopima.
Mina seisan ja vaatan hinge kinni pidades nagu tookord, kui kapteniproua teda lõi, ning kardan liigutada. Aga tema ei näe midagi, põrnitseb ainult mornilt jalge ette, kui läheb nuga välja tõmbama, ning tema huuled on jäigad ja vaikivad, siis aga pöörab ta taas pilgu sihtmärgile, mille on kriidiga joonistanud, ajab silmad natuke kissi ja heidab.
Ta muudkui heidab