Brežnevi lapsed. Sana Valiulina
jalgrada Rahu tänavale keerame ja õuel kedagi pole, kõnnin ma hästi-hästi aia lähedal ja aeglaselt, peaaegu tarale naaldudes. Emale ei meeldi, et ma tara nühin, kuid ta unustab mu jutuhoos. Aga mina vaatan kordamööda igasse illuminaatorisse, kuni me aiast möödume. Ja aina ootan, kas seal vilksatab miski. Kuid illuminaatorid on pimedad ja vaikivad nagu kala silmad.
Erikaga saime tuttavaks, kui elasime veel koolimajas. Aga mitte enam roosa maja suures klassis, kus meid puhkas viisteist inimest. Just sellel suvel oli Kuljus eraldanud meile väikese klassi kahe pere jaoks, kokku kuuele inimesele. Meile kolmele ja kahe lapsega õpetajale Tartust. Selles pisikeses ruumis polnud koolitahvlit, olid ainult välivoodid ja nurgas koolipink uue elektripliidiga. Ema rõõmustas, aga minul oli kahju. Suures klassis olime alati teiste lastega võidu jooksnud, kui vihma sadas. Välivoodid olid seal paigutatud seinte äärde ja koolipingid tõstetud nurgas üksteise otsa, nii et keskel oli palju ruumi nagu spordiväljakul. Meie peale karjuti, et me lõhume kõik ära, aga me jooksime ikkagi ja mängisime isegi kulli, kartmata, et pannakse nurka. Kõik nurgad olid ju hõivatud, nii et meid polnudki kuhugi panna.
Ema rõõmustas sellegi üle, et pliit oli kõigest kahe pere peale ning polnud vaja munade või supiga järjekorras seista ega tülitseda selle üle, kes oma kastruliga esimesena ligi oli astunud. Ema on ju uhke ega ole kasvanud kommunaalkorteris, talle on kõik see vaev. Aga teistel õpetajatel, neil, kes on Venemaalt, on kogemus. Et ennast mitte alandada, käisime vahel hullumeelse raha eest restoranis lõunat söömas. Töölissöökla toitis siis veel ainult töölisi.
Tartu õpetajannaga sõbrunes ema kiiresti. Kuljus ütles pärast, et oli nimelt pannud õpetaja meie juurde elama, oli teadnud, et tolle iseloom klapib ema omaga: emal on ju stepiavaruste, mitte Balti temperament. Ema ainult turtsatas, aga hiljem ütles meile, et Kuljus peab end suureks psühholoogiks, sest tal on parteipilet taskus, uurigu parem oma naist, küllap ema saab oma temperamendist ise sotti. Aga ikkagi oli emal väga hea meel ning me käisime tolle õpetaja ja tema lastega iga päev rannas. Tütar oli minust aasta vanem ja polnud üldse kiuslik, aga poeg hoidis omaette. Nad ei narrinud mind, et mul on prillid, ning nende tütar Maris võttis mul isegi käest kinni, kuigi mul oli siis sõrmede vahel lööve.
Tollel suvel me Erikaga tuttavaks saimegi, nad olid just esimese korruse valmis ehitanud ning must kapten oli jälle läinud merele, et teenida raha WC-ga Soome vannitoa ja telliste jaoks.
Suplesime päevade kaupa. Hommikul randa, siis koju lõunat sööma, siis jälle randa ja merre. Maris ei tulnud üldse veest välja, isegi kui vesi oli külm. Arvasime algul põhjuse olevat selles, et neil pole Tartus merd, aga siis seletati meile, et Marisel on selline soojusvahetuse haigus: ta ei tunne külma. Seevastu palavas hakkab tal kohe halb. Nii et tema võib meres istuda tunde, isegi kui on külm.
Ma ei mäleta enam täpselt, kuidas me Erikaga tutvusime. Ruhas tunnevad kõik üksteist juba ammu, nii kohalikud kui ka suvitajad. Kui ilmubki keegi uus, on ka tema justkui oma, nagu oleks ta siin alati olnud, lihtsalt pole õues käinud, aga nüüd tuli välja ning kõik tunnevad ta kohe ära ja tervitavad teda. Mäletan ainult, kuidas seisame Erikaga Valgejõe silla juures ja ajame juttu. Tema on teel koju, meie randa. Ning ta aina räägib ja räägib valgetest tellistest, mida forellikolhoos neile lubanud oli, ning sellest, et eterniit on odavam, aga nemad teevad katuse ikkagi kivist, ning et tänavu söövad lepatriinud kõik tikrid ära ja et sellel aastal tuleb kindlasti palju seeni ja ta korjab nüüd purke ning et vikerforelli hakatakse varsti ka klaaspurkides säilitama, see on kultuursem, aga raskem – ta peab silmas moskvalasi, nemad veavad seda forelli ju Moskvasse –, ning et kohe, kui esimene korrus on valmis, võtavad nad koera, kuid poisid paluvad mustal kaptenil tuua neile ahvi, unistavad vist sellest, et ahv järab lakitud mööbli puruks ja rebib kardinad katki, aga selle mööbli tahavad nad tellida juba pooleteise aasta pärast, kui teine korrus on olemas.
Ema kiidab takka, aga tal endal pole midagi öelda – meie elame ju väikeses korteris ja meie mööbel pole lakitud ning eterniidist ja katusekividest ei tea ema üldse midagi. Ka Tartu õpetaja vaikib, kuigi temagi on eestlane nagu Erika. Aga Maris tõmbub äkki näost valgeks ja kõik ta tedretäpid kaovad, huuled on sinised nagu külmast ning käsi – me käime temaga käest kinni, kuigi mul on lööve – läheb aina külmemaks, see on juba nagu jääpurikas. Seisime ju kapteniprouat kuulates kuuma käes. Hea, et all oli Valgejõgi, viisime Marise kohe sinna ja panime ta vette istuma, Erika aga astus edasi, nagu poleks ta rahul, et ei jõudnud majajuttu lõpuni rääkida.
Neil polnud siis veel verandat ja muidugi ka illuminaatoreid. Aga keldri kaevasid nad kohe, et panna sinna hoidised. Kuidas Erika siis keldrita saaks? Ta ei oska selleta päevagi elada. Nii ta emale ütleski: mitte ühtegi päeva. Ema kiidab jälle takka, aga ise muigab, Erika räägib emale, et lisap nüüd kurkidele kindlasti mustasõstralehe. Nii ütlebki: lisap.
Juba siis hakkasin kahtlustama, et Erika peidab musta kaptenit. Sellepärast ta räägibki kõikidele tundide kaupa oma hoidistest, et inimesed arvaksid, nagu oleksid tal keldris ainult purgid ja hapukapsatünnid. Aga tegelikult piinab ta seal musta kaptenit, uinutab mehe päeval magama, aga öösel sunnib tööle.
Kui olin sellest aru saanud, hakkasin Erikat jälgima. Kuidas ta räägib, kas ta hääl väriseb, kas ta käed on kindlad, ega ta ei tammu jalalt jalale, ega ta laup pole higine, ega ta ei punasta äkitselt nagu ema, kui Kuljus tema juurde jookseb, kas ta ei löö silmi maha, ei võpata põhjuseta. Aga Erikast ei saa midagi aru. Käed on nagu ikka paksud ja rahulikud, hoiavad kartulit või kapsast, mida ta venelastelt hapendamiseks ostab. Ja kitsa lõikega silmades on kõik ühtlane, tume ja tuhm nagu mülkas, ta ei vii pilku mujale, aga ei vaata ka otse, nagu oleks tal ükskõik, kellega rääkida.
Tahtsin teda veel luurata nagu spioon, aga ema lubas mul tollel suvel üksipäini minna ainult Valgejõeni. Kartis vist, et eksin jälle ära. Aga minu õde on jõukale tänavale meelitada võimatu. Tal on seal igav. Tema tahab metsa või mere äärde. Siis kogusin ma kuus Kasekese batoonikest, õde armastab neid veel rohkem kui mina, ning me läksime kapteniproua maja juurde. Ma ei rääkinud talle kapteniprouast sõnagi, õel on Ruhas kuhjaga sõbrannasid, äkki lobiseb neile välja ja kõik saavad musta kapteni saladuse teada. Kolm batoonikest andsin talle kohe, teised kolm jätsin pärastiseks.
Läheme kapteni majani ja jääme seisma, aga õde tahab juba tagasi, tal on igav, vaarikas rändrahnude taga on ju alles roheline. Mina astun jalgvärava juurde ja vaatan maja puidust ust, mille taga peab olema koridor ja alla viiv trepp ning rauast keldriuks tabalukuga. Aias pole kedagi, neil pole ju veel koera, ka poisse ei ole näha, valitseb vaikus, ainult männid rändrahnude kohal kohisevad nagu antennid, transleerivad merd.
Aga mina seisan ja mul tekib äkki kuidagi tühi tunne, võtab kõhedaks, nagu oleksin ära eksinud ja peaksin teed otsima, kuid ma seisan ning kardan liigutada ja sõnakest poetada, minust ei saa niikuinii keegi aru nagu tookord liival mere ääres, minu keelt ei oska ju keegi ning siis pean ma jälle nutma. Nii ma siis aina seisan vaikuses ja vaatan seda ust, mille taga pilkases pimeduses magab Hispaania mere karva silmadega must kapten nõnda sügavalt, et ei teagi oma piinast. Siis sikutab õde mind käest ja ma kuulen kohemaid kõike: sae vingumist linnanaabrite pool, kus ehitajad maja püsti ajavad, ja mere kohinat mändides ja õde, kes nuiab batoonikesi, ja koerte haukumist jõukal tänaval ja kapteniprouat ennast.
Ta hüüab mulle aiast eesti keeles: „Tüdruk, mis sa tahad?”, nagu ei tunneks mind ära. Ma ei usu teda, Ruhas kannan ju mina ainsana prille, mind tunnevad siin kõik. Ma ei vasta talle midagi, aga tema hüüab jälle, et mingu me metsa mängima, pole vaja võõraste aedade ümber luusida. Nii ma siis ei näegi midagi.
Marisele räägin ma musta kapteni kohta kõik ära. Tema on Ruhas esimest korda ja mina olen tema ainus tõeline sõbranna. Marisele ei meeldi Erika, tema pärast oleks Maris ju tookord Valgejõe ääres peaaegu minestanud. Ja ei meeldi ka sellepärast, et Erika uinutab mehe sügavasse unne, köidab tema ronkmustad juuksed voodi külge ümber päitsi raudvarbade, aga öösel veab kapteni keldrist välja tööle nagu kuutõbise, ise hoiab naabritel aknast silma peal, ning et ta ehitab oma maja nimelt tänava lõppu, kus on vähem rahvast ja ilusaid suvitajaid, aga meile puhub hambasse ehitusmaterjalidest ja hoidistest, et tähelepanu mustalt kaptenilt eemale juhtida. Maris ei uskunud mind algul, aga siis oli nõus minuga