Ravimine looduse väega. Andreas Michalsen
kuni kümne värvilise tabletiga alus.
Malte Bühring selgitas oma loengutes väga piltlikult, mis saab siis, kui arst pöörab tähelepanu inimesele tervikuna. Bühring ise oli ka arst, keda tänapäeval võiks nimetada kaasavaks arstiks: loodusravi ei olnud tema jaoks nüüdismeditsiini alternatiiv, vaid kasutoov lisa. Tol ajal, 1989. aastal, oli tema õppetool, mida nüüd juhin mina, esimene pealesõjaaegne sedalaadi institutsioon. Loodusravi teadusalus oli aga üheksakümnendate aastate alguses alles üsna lapsekingades.
Seda, et tol ajal peamiselt kogemustel põhineva loodusravi kohta tuli hakata inglise keeles avaldama teadusartikleid, peeti paljude loodusravi asjatundjate meelest tüütuks üleminekuilminguks. Suur osa loodusravi kohta kirjutatud teadusartiklitest olid saksa keeles, koolimeditsiin avaldas aga juba siis peamiselt ingliskeelseid artikleid. Üksikutel loodusraviga tegelevatel õppeasutustel puudus pealegi omavaheline koostöö, pigem tegeleti ideoloogiate levitamise kui vaba mõttevahetusega.
Bühringul endal oli ambitsioon tuua uuesti au sisse antiikne, Kreeka ja Rooma arstide loodud humoraalpatoloogia ja selle teooria, mille kohaselt on kehas toimuvate protsesside aluseks nelja kehavedeliku segu tasakaal. Visiitide ajal arutas Bühring oma patsientidega hoolega, mida nood sööma peaksid ning millistel toiduainetel on n-ö jahutav ja millistel kuumendav toime. Mind see siiski eriti ei veennud, sest vastupidi traditsioonilisele Hiina või ajurveda meditsiinile on Euroopa antiikaja pärand küllaltki jämedakoeline ning ebatäpne.
Kroonilised haigused on meie nüüdisaegse elu hind, mille põhjuseks on sageli ka valeravi.
Selles, et ma jaksasin lausa professoriks saada ning praegu ise õppejõud olen, on n-ö süüdi üks minu kooliõpetaja. Tema rääkis meile – gümnaasiumis ja ajalootunnis – et uskuda ei tohi ühtegi teavet, mille allikat me ise täpselt ei tea. Teised õpetajad sundisid meid raamatuid pähe tuupima, kuid tema tahtis, et me teadmisi kriitiliselt analüüsiksime. Nii veetsin ma juba õpilasena palju aega raamatukogudes originaalallikaid otsides. Minu esimene raamatuesitlus oli ajalooline kirjeldus nõidade põletamisest keskaegses Bad Waldsees.
Mul oli põnev lugeda originaalis nn kohtuotsuseid ketserite kohta, ja ka seda, et tolleaegsed inimesed uskusid nii absoluutselt ja surmkindlalt millessegi, mis tundub tänapäeva arusaama järgi täiesti absurdsena. Taimedega tervendamise kunsti tundnud naised sattusid üsna sageli nõidadena tuleriidale, nende hulgas näiteks ka tuntud astronoomi Johannes Kepleri ema. Kepleri emale esitati kaebus Württembergis ja ta suri vangistuse tagajärjel 1622. aastal.
Olen õppinud kahtlema igasuguses teabes, mille allikat ma ise täpselt ei tea.
Nõiaprotsessid on suurepärane näide sellest, kui kõikevaldav võib olla inimese psüühika – midagi, millega ma ka oma edaspidises töös arstina ikka ja jälle kokku puutun. Samas olen õppinud, et on olemas erinevad perspektiivid, nende hulgas ka faktidele tuginev vaatenurk. Nagu ka loodusravis, mis biokeemiliste selgituste kõrval jälgib ka teisi külgi, näiteks inimese füüsilist ülesehitust, psüühikat, elulugu ja elustiili. Arstiteaduses jäetakse nii mitmed seosed sageli tähelepanuta. Ajalugu või filosoofiat arstiõpingud ei hõlma ja hiljem põhjustab kitsale valdkonnale spetsialiseerumine seda, et vaid vähesed arstid tunnevad ka oma erialaväliseid fakte ja uurimusi. Tänapäeval tuleb ka loodusravis esitada n-ö tõendusmaterjal, mis aga mõjuvõimsate farmaatsiaettevõtete rahastuse puudumise tõttu alati nii lihtne ei ole. Seevastu kuulub USA-s riikliku terviseinstituudi (NIH) juurde omaette instituut, mis tegeleb alternatiivmeditsiini kvaliteedikontrolli ja uurimustega. Uurimistööde läbiviimiseks eraldatakse neile riiklikest vahenditest aastas umbes 250 miljonit dollarit.
Saksamaal tuleb leida sarnaste uurimuste jaoks rahastust fondidest, nagu Karl und Veronica Carstens-Stiftung, fond, mille juhatuse esimees ma hetkel olen. Saksamaa endise presidendi naine, ise arst, tegi väga sõbralikult, ent imetlusväärse täpsuse ja jõulisusega selgeks, mis tema meelest arstiteaduses toetust vajab ja millele on siiani liiga vähe tähelepanu pööratud. Veronica Carstens on suur eeskuju.
Enesetervenemise juhendi loomise meeskond
Olgugi et olin palju õppinud ja oma teadmisi ka edukalt rakendanud, tundsin aeg-ajalt omamoodi rahulolematust. Loodusravil oli ette näidata veel üsna vähe teaduslikku motivatsiooni ning kardioloogiasse ma pikemalt jääda ei soovinud. Pidev mässamine kateetrite ning just sel ajal populaarseks muutunud stentidega ei veennud mind. Jah, mõtlesin, kui ma peaksin kunagi saama südameataki, siis sooviksin samuti, et mulle paigaldataks stent – ning võimalikult kiiresti palun – aga ma ei tahtnud veeta oma ülejäänud elu neid plaaditud ruumis röntgeniekraani valgusel paigaldades. Kuid mul on sõpru, kellele see tõhus meetod kuni tänaseni põnevust pakub.
Mulle sobis seega hästi, et 1999. aastal pakuti mulle juhtiva raviarsti kohta Saksimaal Bad Elsteri äsjaasutatud ja uuenduslikult sisustatud krooniliste haiguste erikliinikus. Meie peaarst oli Gustav Dobos, üks nüüdisaegse kaasava meditsiini teerajajaid Saksamaal, nefroloog ja intensiivraviarst, kes oli elanud mõnda aega ka Hiinas ja tutvunud seal süvitsi traditsioonilise Hiina meditsiiniga. Ta oli väga avatud, tundis huvi loodusravi vastu, ta oli ka habiliteeritud, ent oma eesmärkide elluviimiseks puudus tal asjatundlik meeskond.
Dieter Melchart, hilisem Müncheni tehnikaülikooli loodusravi õppetooli juhtaja, juhendas meie teadustööd. Ning korraga oli tekkinud Saksamaa kaugeimas nurgas Bad Elsteris erialadevaheline meeskond, mis paigutas kõik minu seninähtu ja -õpitu nüüdisaegsesse ravistruktuuri. Kesksel kohal olid patsiendid ja nende võime iseenda tervenemisele aktiivselt kaasa aidata – Saksamaal ei olnud veel selle lähenemisviisi mõjukat praktikat.
Veidi enam kui aasta hiljem esitles Gustav Dobos meile üht väga paljutõotavat uut projekti – avada Nordrhein-Westfaleni liidumaal Essen-Mitte kliinikute võrgustikus näidisasutus, loodusravi ja kaasava meditsiini kliinik, kus keskendutaks raskete krooniliste haigete ravimisele. Väljakutse oli nii põnev, et peaaegu kogu Bad Elsteri põhimeeskond järgnes talle Ruhri. Esseni aeg oli tõeline teerajamise faas – kaasahaarav ja uskumatult loominguline.
Oma võimete ja meelsusega olime unelmate meeskond. Olulise aluse pani sellele ühine väljaõpe Harvardi meditsiinikoolis USA päritolu kardioloogi Herbert Bensoni juures, kes oli juba aastaid tegelenud stressivähendamise süstemaatiliste meetodite edendamise ja teadusliku uurimisega. Veidi hiljem oli meil külas Jon Kabat-Zinn, USA molekulaarbioloog ning ärksameelsuse mediteerimisel põhineva stressivastase programmi (MBSR) looja. Nüüdseks on Kabat-Zinn tõeline staar, tema mediteerimisprogramm ei ole mitte ainult ülemaailmse meditsiini osa, vaid see on kinnitanud oma juured ka psühholoogias ning majanduses.
Tervise alustalade otsingul
Essen-Mitte kliiniku inimesed olid kõik väga erilised ja vaatasid tervendamiskunstile tavalisest hoopis erineva pilguga. Me otsisime tervise ja vastupanuvõime alustalasid, mitte haiguse tekitajaid. Ja hoolimata loodusravi vastaste esialgsest vaenulikkusest, sai kliinik väga kiiresti edukaks. Minust sai raviarst Essenis ja ma hakkasin töötama oma habilitatsioonitöö kallal, mille teemaks oli „Elustiilimuutused südameveresoonkonna haiguste puhul“.
Kui Malte Bühring tervislikel põhjustel varakult pensionile läks, tundus esialgu, et Berliini õppetoolile ei õnnestugi uut juhatajat leida. Hiljuti avatud õppetooli Duisburg-Essenis oli vahepeal teenitult saanud endale Gustav Dobos. Ent siis õnnestus inimmeditsiini professor Stefan Willichil leida võimalus jätkata mitte ainult endise õppetooliga, vaid luua ka kaks uut loodusravi professuuri. Charitést sai uuesti loodusravi tähtsaim keskus.
2009. aastal pakuti mulle projektipõhist professorikohta ja minust sai Charité Berliini Immanueli haigla loodusravi osakonna peaarst – krooniliste ja reumaatiliste haiguste erikliinikus, mida kunagi oli juhtinud ka Malte Bühring. Seal kohtusin Rainer Strange, osakonna ajutise juhatajaga ning koos panime me kokku löögivõimelise meeskonna. Praeguseks on meil kliinikus 60 statsionaarset voodikohta, ülikooli ambulants Charité loodusravi jaoks ning osaliselt statsionaarne päevakliinik, kus spetsialiseerunud terapeudid ja psühholoogid koostöös arstidega nõustavad patsiente stressi vähendamise, mediteerimise, liikumise, toitumise ja loodusravil põhineva eneseabi teemadel.
Me otsisime tervise ja vastupanuvõime alustalasid, mitte haiguse tekitajaid.
Oma