Ravimine looduse väega. Andreas Michalsen

      Hormesis on stiimuli/annuse ja reaktsiooni/toime vastastikmõju – annus otsustab ka kasulikkuse või kahjulikkuse, nagu päike. Kuni teatud koguseni on nn päikesetankimine kasulik ja soovitatav. Ent kui tervisliku annuse kriitiline punkt on ületatud (1), siis hakkab see mõjuma vastupidi (2) ning päikesekiirgus hakkab nahka ja rakke kahjustama (3).

      Loodusega kooskõlas elamine

      Loodusravi tähendab elamist kooskõlas loodusega ja sellega mitte vastuollu sattumist. Ka selle kohta näitavad uuemad uuringud, et tegemist on tõsiselt võetava, kehale vajaliku soovitusega, mitte lihtsalt romantilise igatsusega. Evolutsiooni käigus tekkinud inimkeha ja looduse side põhjustas seda, et keha biorütmid on kohandunud aastaaegade vaheldumisega. 2014. aastal Cambridge’i ja Müncheni teadlaste läbiviidud ja palju tähelepanu saanud uurimus näitas, et geeniaktiivsus sõltub aastaaegadest – nii vähemalt kinnitas enam kui 4000 vererakkudes ja rasvkoes oleva RNA geeni uurimine. (RNA geenid ei ole otseselt seotud valkude tootmisega, vaid neil on n-ö vahendaja funktsioon.) Umbes üks neljandik meie geenides reageerib kliimale ja geograafilistele tunnustele, seda võis täheldada isegi imikute puhul. Loodus on andnud meie kehale võime kohaneda ümbritseva keskkonnaga, mis on inimkonna arengu edukuse üheks oluliseks aluseks.

      Ka siin näeme kaitsereaktsiooni ja survet avaldavate tegurite tundlikku tasakaalu, nii näiteks kaldub meie organism olema talvel vastuvõtlikum põletikele – ilmselt seetõttu, et talvel tuleb sagedamini võidelda erinevate pisikute ja bakteritega. See omakorda tõstab südameinfarkti, reuma ja diabeedi riski. ARNTL on üks kindel vahendajageen, mis tegeleb kehas põletike takistamisega ja mis on talvel vähem aktiivne. Sama geen reguleerib aga ka kehatemperatuuri ja magamisharjumusi. Seetõttu magamegi me päevade lühemaks muutudes meelsasti kauem ja oleme aeglasemad kui suvel, ehkki talveunne jäämist, nagu paljudel loomadel, inimeste puhul ei esine. Lõppkokkuvõttes otsib meie immuunsüsteem aastaaegade vaheldumisega toimetulekuks alati teatud tasakaalu.

      Vaatame korraks jälle veeravi – millise piirini toimib külm positiivse stiimulina ja millal muutub selle mõju ebatervislikuks? Kas külmatundlikkusest ja külmetamisest on võimalik harjutamisega vabaneda? Vastus kõlab: jah ja ei. Võrreldes väljavaatega treenida lihaseid või parandada südame-veresoonkonna tööd, on meie keha kohandamisvõime sooja ning külmaga pigem piiratud. Eriti selgelt tunneme seda suvel, mil me kõrgeid temperatuure kehvasti talume.

      Peale napi riietuse ja korralikult higistamise ei olegi kehal kuigi palju rohkem looduslikke reguleerimisvõimalusi ning aitab ainult konditsioneer. Talvel saame muidugi tänu oma nn teisele nahale ehk riietusele kehasoojust paremini isoleerida ja hoida. Uuringud näitavad aga, et mida suuremaks inimene muutub (liigse söömise ja peamiselt liiga valgurohke toidu tõttu), seda kergemini kaotab ta oma suurenenud kehapinna tõttu soojust ja seda soojemaid riideid tuleb kanda.

      Põhimõtteliselt on meil oma kehatemperatuuri reguleerimiseks mitu võimalust. Higistamine on kõige võimsam mehhanism, selle kaudu jahutame oma keha nagu külmkapp. Kuna higi aurustub kiiresti, on keha võimeline kaotama 2500 vatise võimsuse juures kuni 3,5 liitrit vedelikku tunnis. Kui asume kuumas kliimas mitu nädalat järjest, kahekordistub meie keha higistamisvõime. Higistamine on kasulik, kuna nii kaotab keha soola. Pea kõik eurooplased tarbivad liigselt soola ja nii on higistamine heaks tasakaalustavaks teguriks, võimaldades vahel maiustada mõne maitsva soolakringliga. Inimesed, kes vähe higistavad, peaksid end soola söömisel tagasi hoidma.

      Külmetamisele reageerime me seevastu värisemisega. Kõigepealt tõmbuvad kapillaarid kokku, nahapinnal väheneb vere juurdevool ja keha soojusekadu muutub minimaalseks. Tunneme seda eriti külmade käte või jalgade puhul. Siseorganite verevarustus aga suureneb ja nii püsib keha sisemine temperatuur muutumatuna. Kui see kõik aga mingit tulemust ei anna, tõmbuvad lihased naha all pingule. See liigutus toodab soojust.

      Pingutuse teatud hetkest hakkavad lihased ka värisema. Keha üritab tugevate kokkutõmmete abil lülitada sisse omamoodi lisasoojendust. Kõige lõpuks reageerib organism temperatuuristiimulile isolatsioonikihi muutmisega. Ühe Jaapanis läbiviidud uurimuse käigus paluti naistel kanda talvel kas lühikesi või pikki seelikuid. Magnetresonantstomograafia abil tehti kindlaks, et talve lõppedes oli lühikeste seelikute tõttu rohkem külmetanud naistel tekkinud jalgadele paksem rasvakiht.

      Külma- ja kuumastiimulite jõud

      Teataval määral saame me seega oma keha soojatootmist mõjutada ning harjutada end paremini külma taluma. Juba Sebastian Kneipp soovitas hoida ruumide temperatuuri 18–19 kraadi juures ning mitte kütta tube alati hästi ja ühtlaselt soojaks. Ka külmastiimulid, nagu külma veega kastmised, pärast sauna vette, lumme või külma vanni hüppamised, võivad anda kehale signaali, et organism peab omaenda soojatootmist suurendama.

      Me kõik mäletame oma lapsepõlvest, kuidas käed tõmbusid pärast lumesõjalahingut sooja saades punaseks ja hakkasid tulitama. Keha veresooned avanevad taas. Niisugune külma-kuuma vaheldumine, nn vasokonstriktsioon (külma käes) ja vasodilatatsioon (sooja käes), on üks Kneippi ravi aluspõhimõtetest ja seda on võimalik treenida. Kindlasti tuleb aga keha reaktsioone teraapia käigus väga hoolega jälgida. Minu kodukohas Berliinis leidub väga äärmuslikke talisuplejaid – nagu oli kunagi ka Kneipp ise – kes käivad isegi talvel, neljakraadise veetemperatuuriga külmunud veekogudes. On oluline, et keha ei satuks šokki, vaid kohanemine külmaga toimuks aeglaselt ja süstemaatilise treenimise abil – esialgu tuleks minna vette ainult väga korraks ja seejärel järk-järgult veidi kauemaks.

      Enne iga külmateraapia seanssi tuleb kõigepealt saavutada stabiilne keha soojatemperatuur – näiteks peaksid olema jalalabad