Punane Kuninganna 3: Kuninga kong. Victoria Aveyard
valvurile ja põlglik irve laieneb.
„Arvate, et astuksin vastu kuningale, oma kihlatule?” Ta sunnib end külmalt naerma.
„Olen siin tema käsul. Ta nõuab vangi õukonda toomist. Jalamaid.”
Iga sõna on lõikavterav. Kuuajaline vangistus tundub ühtäkki kohutavalt lühike. Osake minust ihkab lauast kinni krabada ja sundida Evangeline’i mind puurist välja lohistama. Kuid isegi eraldatus ei suuda mu uhkust murda. Veel mitte.
Mitte kunagi, tuletan endale meelde. Nii ma seisangi nõrkadel jalgadel, liigesed tuikamas, käed värisemas. Kuu aega tagasi ründasin Evangeline’i venda, abiks peaaegu midagi muud kui oma hambad. Püüan võimalikult palju toonasest tulisusest kokku koguda, kas või ainult sirge seljaga seismiseks.
Kiisu jääb endale kindlaks ja ei liigu paigast. Ta pea kaldub Trio poole, nende pilgud ristuvad. „Meile pole teada antud. See ei ole määrusekohane.”
Evangeline puhkeb taas valgete säravate hammaste välkudes naerma. Ta naeratus on kaunis ja sama vägivaldne kui mõõgatera. „Kas keeldute mu käsku täitmast, valvur Arven?” Kõneledes uitavad tüdruku käed kleidile ja veatu valge nahk libiseb läbi teravikest metsa. See jääb magnetina tema külge kinni ja kätt tõstes on Evangeline’i peopesa täis ogasid. Ta hoiab pihus naha vastu liibuvaid metallikilde ja ootab kannatlikult, üks kulm üles tõstetud. Arvenid on liiga arukad, et üritada oma hävitavat vaikust Samose tütrele laiendada. Rääkimata siis tulevasest kuningannast.
Valvuripaar vahetab sõnatuid pilke, olles Evangeline’i küsimuses ilmselgelt lahkarvamusel. Trio kortsutab altkulmu põrnitsedes kulmu ja viimaks ohkab Kiisu valjult. Naine astub kõrvale. Annab alla.
„Valik, mida ma ei unusta,” pomiseb Evangeline.
Tunnen end tüdruku ees kaitsetuna, läbitungiva pilgu all üksinda, kuigi meid jälgivad teised valvurid ja korrakaitsjad. Evangeline tunneb mind. Ta teab, kes ma olen ja mida teha suudan. Kondiareenil oleksin ta tapnud, kui tüdruk poleks minu ja mu välgu eest hirmunult põgenema pannud. Praegu ei tunne ta kohe kindlasti hirmu.
Astun teadlikult sammu ettepoole. Talle lähemale. Lähemale õndsalikule tühjusele, mis tüdrukut ümbritseb ja tema väel püsida laseb. Veel üks samm. Vabasse õhku, elektrisse. Kas hakkan seda otsemaid tundma? Voolab see tagasi kui paisu tagant? Peab. Muud võimalust ei ole.
Kuid Evangeline’i põlglik muie valgub naeratuseks. Ta liigub minuga samas rütmis tahapoole ja hakkan seda nähes peaaegu lõrisema. „Ära kiirusta, Barrow.”
See on esimene kord, kui ta mu pärisnime kasutab.
Tüdruk nipsutab sõrmi ja osutab Kiisule. „Võtke ta kaasa.”
Nad tirivad mind samamoodi kui päeval, mil esmakordselt saabusin, kaelavõru külge aheldatud ja ohelik kindlalt Kiisu rusikasse surutud. Naise ja Trio vaikus jätkub ning taob trummina mu pealuus. Pikk jalutuskäik läbi Valgeleegi tundub kilomeetrite pikkuse sprindina, kuigi liigume rahulikus tempos. Nagu varemgi, ei ole mu silmad kinni seotud. Nad ei võta vaevakski üritada mind segadusse ajada.
Sihtkohale lähenedes tunnen ümbruse üha enam ära, kui liigume läbi käikude ja galeriide, mida eelmises elus vabalt uurisin. Toona ei tundnud ma vajadust neid kuhugi paigutada. Nüüd püüan mõttes võimalikult hästi palee plaani joonistada. Kui kavatsen siit kunagi eluga pääseda, pean kindlasti ruumide paigutust teadma. Minu magamiskamber jääb itta ja asub viiendal korrusel – nii palju olen aknaid loendades välja selgitanud. Mäletatavasti on Valgeleek omavahel ühendatud ruudustiku kujuga, iga tiib ümber samasuguse sisehoovi kui see, mida oma toast näen. Kõrgetest kaarakendest avanev vaade muutub iga uue koridorikäiguga. Sisehoovi aed, Caesari väljak, pikad treeninghoovi lõigud, kus Cal koos sõduritega harjutas. Kaugusest paistvad müürid ja uuesti üles ehitatud Archeoni sild. Õnneks ei liigu me läbi eluruumide, kust leidsin Juliani päeviku, kus vaatasin Cali raevutsemist ja Maveni vaikivat salasepitsemist. Üllatav, kui palju mälestusi peitub ülejäänud palees, kuigi viibisin siin üksnes lühikest aega.
Möödume trepimademel akende rühmast, kust avaneb vaade läände – üle kasarmute Capitali jõele ja selle teisel kaldal laiuvale ülejäänud linnale. Hoonete vahel seisab liigagi tuttava koguka kujuga Kondiareen. Tean seda vaadet. Seisin koos Caliga nende akende ees. Valetasin talle, teades, et tol ööl toimub rünnak. Aga ma ei teadnud siis, mida see meie kummagagi teeb. Cal sosistas toona, et soovib asjalugude teistsugust käiku. Jagan seda ahastust.
Kindlasti jälgivad liikumist kaamerad, kuigi ma ei suuda neid enam tunnetada. Evangeline ei lausu sõnagi, kui palee põhikorrusele laskume, tema korrakaitsjad sabas nagu musträstaste parv ümber metalse luige. Kusagilt kostab muusikat. See pulseerib tursunud ja raske südamena. Ma pole taolist muusikat kunagi varem kuulnud, isegi mitte ballil või Cali tantsutundide ajal. Selles peitub omaette elu – sünge, käänuline ja veidralt kutsuv. Minu ees tõmbuvad Evangeline’i õlad seda kuuldes pingesse.
Õukonnakorrus on kummaliselt inimtühi, kui üksikud vahekäikudesse paigutatud valvurid välja jätta. Valvurid, mitte vahimehed, kes käivad koos Maveniga. Evangeline ei pööra ootuspäraselt paremale, et läbi suurejooneliste kaaruste troonisaali siseneda. Selle asemel ruttab ta otse edasi, meie kõik kannul, ja lükkab ühe teise liigagi tuttava ruumi ukse lahti.
Nõukogu ruum. Täiuslik marmorist ja lihvitud läikivast puidust ring. Seinu ääristavad ringikujuliselt istmed ja külluslikult kaunistatud põrandat domineerib Norta pitser, Leegitsev kroon. Punane, must ja kuninglik hõbedane koos lõkendavatest leekidest tippudega. Seda nähes komistan peaaegu ja pean silmad sulgema. Mul ei ole kahtlustki, et Kiisu mu läbi saali sikutab. Lasen tal end meeleldi kaasa lohistada, kui see mind selle paiga nägemisest päästab. Mulle meenub, et Walsh suri siin. Naise nägu vilksatab mu laugude taga. Teda kütiti nagu jänest. Ja hundid tabasid ta – Evangeline, Ptolemus, Cal. Nad nabisid ta kinni Archeoni alustes tunnelites, kus Walsh Ergava Kaardiväe korraldusi täitis. Nad leidsid ta, tirisid siia ja andsid kuninganna Elarale küsitlemiseks üle. Nii kaugele see ei jõudnudki, sest Walsh tappis enda. Neelas kaardiväe saladuste kaitsmiseks meie kõigi silme ees surmava tableti. Minu kaitsmiseks.
Kui muusika kolm korda valjemaks muutub, avan taas silmad.
Nõukogu kamber on kadunud, kuid avanev vaatepilt näib millegipärast isegi hullem.
KOLM
Mare
Õhus tantsisklevat muusikat rikub suurejoonelise troonisaali igasse nurka tungiv magus ja iiveldav alkoholiving. Astume põrandast umbes poole meetri kõrgusele jäävale mademele. Saame siit suursuguse vaate lärmakale peole ja mõne lisahetke, enne kui keegi meie sealviibimist märkab.
Mu pilk sööstab ärevalt ja kaitsevalmilt edasi-tagasi, uurib iga nägu ning otsib iga võimaluselootust või ohtu. Siid, kalliskivid ja kaunid metallturvised vilguvad tosina lühtri valguses vastu. See moodustab justkui inimtähtkuju, mis marmorpõrandal muudkui voogab ja keerleb. Pärast kuuajast vangistust on selline vaatepilt mu meeltele liig, kuid neelan seda ahnelt endasse nagu pikalt janus hoitud tüdruk. Nii palju värve, nii palju hääli, nii palju tuttavaid isandaid ja emandaid. Veel ei pane nad mind tähele. Nende pilgud ei jälgi mind. Nad keskenduvad üksteisele, veinikarikatele ja mitmevärvilisele alkoholile, palavikulisele rütmile, läbi õhu keerlevale aromaatsele suitsule. See peab olema tähistamine, pöörane tähistamine, kuid mul ei ole pidutsemise põhjustest aimugi.
Loomulikult lähevad mu mõtted lendu. On nad saanud järjekordse võidu? Cali, Ergava Kaardiväe vastu? Või tähistavad endiselt minu tabamist?
Üks pilk Evangeline’ile on piisav vastus. Ma pole teda kunagi kedagi nii ägedalt põrnitsemas näinud, isegi mitte mind. Tüdruku kassilik irve muutub inetuks, vihaseks, täis kujutlematut raevu. Ta silmad muutuvad vaatepildist üle libisedes süngemaks. Need on ta ülimas õnnejoovastuses rahvast õgides mustad kui kuristik.
Või hoopis teadmatuses, taipan järsku.
Kellegi korraldusel asub parv Punaseid teenijaid tagaseinast liikuma ja