Punane Kuninganna 3: Kuninga kong. Victoria Aveyard
surm talletatud täiusliku piinarikka detailsusega. Olen sunnitud kõik need kohutavad sekundid omaenda sisemuses taas läbi elama, suutmata teha muud kui vaadata, iseenda sisse lõksu püütud. Õhus hõljub kiiritust. Corrose vangla asub Uhtla serval, meie lõunapiiri moodustava tuumatühermaa läheduses. Külm udu varjab hommikut halli koidiku eest. Üheks hetkeks on kõik liikumatu, ripub kaalukeelel. Vaatan tardunult välja, jalg poole sammu peal õhus. Mu selja taga haigutav vangla kaigub veel meie algatatud mässust. Väravatest voolab välja vange ja nende jälitajaid. Järgnemas meile vabadusse või millessegi sellesarnasesse. Cal on juba läinud, ta tuttav kuju paistab sada meetrit eemalt. Sundisin Shade’i kõigepealt temaga hüppama, et kaitsta üht meie ainsat pilooti ja pääseteed. Kilorn on veel minuga, sama tardunud kui minagi, püss vastu õlga surutud. Ta sihib meie selja taha kuninganna Elara, naise turvajate ja Ptolemus Samose poole. Toruotsast plahvatab välja sädemetest ja püssirohust sündinud kuul. Ka see jääb õhku rippuma ja ootama, mil Samson mu mõistuse haardest laseb. Üleval keerleb elektrist raske taevas. Minu enda väest. See tunne ajaks mu nutma, kui seda teha saaksin.
Mälestus hakkab liikuma, esialgu aeglaselt.
Ptolemus sepistab lisaks juba paljudele ta käeulatuses olevatele relvadele ühe pika kumava ora. Selle ideaalne serv sätendab Punaste ja Hõbedaste verest, iga piisk kui läbi õhu trillerdav kalliskivi. Väest hoolimata ei ole Ara Iral piisavalt kiire, et selle tapva kaare eest kõrvale põigelda. See lõikab ühe viivleva sekundiga naise kõrist läbi. Ta langeb minust vaid meetri kaugusele maha. Loiult, nagu läbi vee liikudes. Ptolemus kavatseb mind samamoodi tappa, kasutades oma heite hoogu, et ora mu südame poole suunata. Selle asemel leiab ta eest mu venna.
Shade hüppab tagasi meie juurde, et mind ohutusse kohta teleporteerida. Ta keha tekib tühjast kohast – kõigepealt ilmub rind ja pea ning siis jäsemed. Käed välja sirutatud, silmad keskendunud, tähelepanu üksnes minul. Ta ei märka ora. Ta ei tea, et sureb kohe.
Ptolemus ei kavatsenud Shade’i tappa, kuid tal ei ole selle vastu ka midagi. Järjekordne hukkunud vaenlane ei lähe talle mingilgi moel korda. Lihtsalt veel üks takistus ta sõjas, veel üks nimetu ja näota surnukeha. Kui palju kordi on ta seda teinud?
Ta ilmselt ei teagi, kes Shade on.
Oli.
Tean, mis järgmisena tuleb. Ja kui väga ma ka püüaks, ei lase Samson mul silmi sulgeda. Ora läbistab mu venna puhtalt ning sujuvalt, läbi lihaste ja organite, vere ja südame.
Miski minus plahvatab ja taevas vastab sellele. Kui vend maha langeb, teeb seda ka mu raev. Kuid ma ei tunne selle kibemagusat vallalepäästmist. Välk ei taba kunagi maapinda, ei tapa Elarat ega pilluta ta valvureid laiali, nagu peaks. Samson ei võimalda mulle kunagi seda väikest halastust. Selle asemel tõmbab ta stseeni tagasi. See kordub taas. Mu vend sureb taas.
Veel kord.
Veel kord.
Iga korraga sunnib ta mind midagi uut nägema. Viga. Valesammu. Valikut, mille oleksin saanud venna päästmiseks teha. Väikesi otsuseid. Samm siin, pööre seal, jookse pisut kiiremini. See on kõige kohutavam piin.
Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid.
Mehe hääl virvendab kõikjal mu ümber.
Läbi Shade’i surma tungivad kildhaaval esile teised mälestused, mis nägemustena omavahel ühte sulanduvad. Igaüks neist mängib uuel hirmul või nõrkusel. Seal on Templynist leitud tilluke surnukeha – Punane beebi, kelle Maveni uusvereliste kütid tema käsul mõrvasid. Teises mälestuses tabab mu nägu Farley rusikas. Tüdruk kisendab kohutavaid asju, süüdistab mind Shade’i surmas, samal ajal kui ahastus ähvardab teda endasse neelata. Auravad pisarad voolavad mööda Cali põski, kui mõõk ta käes väriseb, tera vastu isa kaela surutud. Shade’i kasin haud Tuckis, üksinda sügistaeva all. Hõbedastest korrakaitsjad, kelle tapsin elektrilöögiga Corroses, Harbor Bays – mehed ja naised, kes täitsid vaid käsku. Neil ei olnud valikut. Ei mingit valikut.
Mäletan kogu surma. Kogu südamevalu. Ilmet mu õe näol, kui korrakaitsja ta käe murdis. Kilorni veritsevaid sõrmenukke, kui noormees sai teada, et ta väeteenistusse sunnitakse. Sõtta minevaid vendi. Oma isa, kes naasis eesliinilt nii kehalt kui ka hingelt murtud mehena, pagendas end logisevasse ratastooli ja ellu, kuhu meie ei kuulunud. Ema kurvad silmad, kui ta ütles, et tunneb mu üle uhkust. Vale. Nüüd on see vale. Ja viimaks haiglane paine, õõnes tõde, mis käis varjuna kannul igal mu vana elu hetkel – et lõppkokkuvõttes olin hukule määratud.
Olen siiani.
Samson lappab selle kõik vähimagi takistuseta läbi. Ta tirib lagedale kasutuid mälestusi ja kutsub neid esile üksnes selleks, et mulle rohkem valu põhjustada. Läbi mõtete hüppavad varjud. Liikuvad pildid iga valusa hetke taga. Samson kerib need läbi liiga kiiresti, et jõuaksin pilte tõeliselt haarata. Kuid nopin üles piisavalt. Koloneli nägu, ta veripunane silm ja huuled, mis moodustavad hääletuid sõnu. Ent Samson kuuleb kindlasti. Seda ta otsibki. Luureandmeid. Saladusi, mida ülestõusu purustamiseks ära kasutada. Tunnen end kui mõranenud koorega muna, millest sisemus aeglaselt välja immitseb. Mees kougib minust välja kõik, mida vähegi soovib. Mul ei ole isegi võimet ta järgmiste leidude üle piinlikkust tunda.
Ööd, mille veetsin kerra tõmbunult Cali kaisus. Cameroni sundimine üritusega liituma. Varastatud hetked, mil lugesin taas üle Maveni iiveldama ajavaid kirjakesi. Mälestused sellest, kelleks unustatud printsi pidasin. Mu argpükslikkus. Mu luupainajad. Mu eksimused. Kõik mu isekad sammud, mis mu praegusesse hetke tõid.
Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid.
Maven saab selle kõik õige pea teada.
Just seda ta ongi alati soovinud.
Mu mõtetesse põletavad end ta silmuseid täis käekirjaga kritseldatud sõnad.
Igatsen sind.
Peatse kohtumiseni.
NELI
Cameron
Mul on ikka veel raske uskuda, et ellu jäime. Näen seda mõnikord unes. Vaatan, kuidas nad Mare kahe hiiglasliku kõvakäe vahel minema lohistavad. Mehed kandsid ta välgu eest kaitseks kindaid. Mitte et tüdruk oleks üritanud seda kasutada, kui oli oma kaubas kokku leppinud. Tema elu meie omade eest. Ma ei arvanud, et kuningas Maven oma lubadusest kinni peab. Mitte siis, kui kaalul on ta eksiilis vend. Kuid poiss pidas sõna. Ta tahtis Maret rohkem kui ülejäänuid.
Sellest hoolimata ärkan oma tavalisest õudusunenäost kartuses, et ta on koos küttidega tagasi tulnud meid tapma. Ülejäänud naridelt kostev norskamine peletab need mõtted eemale.
Kuulsin, et uus peakorter on üks pagana varemehunnik, kuid ootasin midagi rohkem Tucki sarnast. Hüljatud ja eraldatud, kuid koos kõigi mugavustega salaja taastatud töökorras rajatist, mida üks tärkav ülestõus võiks vajada. Vihkasin Tucki kohe esimesest pilgust. Kandilised barakid ja valvuritaolised sõdurid, mis siis, et Punased, meenutasid mulle liialt Corrose vanglat. Nägin saares järjekordset vanglat. Veel ühte kongi, kuhu mind suruti. Sedapuhku Mare Barrow’, mitte Hõbedase sõjaväelase käe läbi. Aga vähemalt sinas Tuckis mu pea kohal taevas. Kopsudes vilistas puhas mahe õhk. Võrreldes Corrose, Uuslinna või sellega siin, pakkus Tuck leevendust.
Nüüd lõdisen koos kaaslastega Ergava Kaardiväe Irabelle’i kantsi betoontunnelites Järvemaa linna Triali servas. Seinad tunduvad puudutades jääst ja küttekehata ruumide lagedest tilpnevad jääpurikad. Paar kaardiväe sõdurit on hakanud Calil järel käima, et temast kiirguvat soojust ära kasutada. Mina teen vastupidist ja väldin ta rasket lähedust nii palju, kui iganes suudan. Mul ei ole tarvis Hõbedast printsi, kes vaatab mind vaid süüdistava pilguga.
Nagu oleksin võinud tüdruku päästa.
Mu vaevu harjutatud võimest ei oleks ligilähedaseltki piisanud. Ja ka sinust ei oleks küllalt olnud, Teie Pagana Kõrgus, tahaksin talle nähvata iga kord, kui meie teed ristuvad. Printsi leegist ei olnud kuningale ja ta jahimeestele vastast.