Punane Kuninganna 3: Kuninga kong. Victoria Aveyard
mõni Hõbedane veel püsti püsib. Nad jätkavad prassimist, sõrmed nii vesteldes kui ka tantsides küünistena klaase pigistamas. Paar tükki popsutab peeneid piipe ja puhub õhku kummalise värvusega suitsu. See ei lõhna tubaka moodi, mida paljud Vaiaküla tähtsad vanemad kiivalt kokku kahmitsevad. Vaatan kadedusega piipudes valgustäpikestena hõõguvaid sädemeid.
Hullem vaatepilt on teenijad, Punased. Nad panevad mu hinge valutama. Mida kõike ma annaks, et astuda nende asemele. Olla üksnes teenija, mitte vang. Lollakas, sarjan end kohe. Nad on samamoodi vangis kui sinagi. Nagu kogu su rahvas. Hõbedase saapa all lõksus, kuigi mõnele neist on hingamiseks pisut rohkem ruumi antud.
Tema tõttu.
Evangeline laskub trepimademelt allapoole ja Arvenid sunnivad mind järgnema. Trepp viib otse poodiumile. Järjekordsele piisavalt kõrgendatud platvormile, et selle ülim tähtsus kõigile selgeks teha. Ja loomulikult seisab sellel tosin maskides ja relvastatud, iga keharakuni hirmuäratavat vahimeest.
Ootan mälestustest samu troone. Teemantklaasist leegid kuninga istekohaks ning safiirist ja poleeritud valgest kullast kuninganna omaks. Selle asemel istub Maven samasugusel troonil, kuhu nägin teda kuu aega tagasi tõusmas, mil mind kogu maailmale ahelais vaatamiseks välja pani.
Ei mingeid kalliskive või väärismetalle. On vaid hallist kivist plaadid, milles keerleb midagi säravat, lamedaservalist ja igasugustest embleemidest lagedat. See näeb välja külm ja ebamugav. Rääkimata sellest, et on ilmselt kohutavalt raske. Troon muudab kuninga pisikeseks, veel nooremaks ja väiksemaks kui kunagi varem. Võimukas mulje tähendabki võimu. Elaralt saadud õppetund, mis Mavenil kuidagimoodi kõrvust mööda läks. Ta näeb välja just selline poisike, nagu ta on. Musta mundri taustal kriitkahvatu. Ainsaks värviks keebi veripunane vooder, ohjeldamatu hulk hõbedasi medaleid ja silmade vabisev sina.
Kuningas Maven Calorede kojast vaatab mulle silma otsekohe, kui adub mu siinviibimist.
Hetk tardub, jääb ajaniidi külge rippuma. Meie vahel haigutab kanjonitäis tähelepanupüüdjaid, tulvil tohutut lärmi ja graatsilist kaost. Ent ruum võiks sama hästi tühi olla.
Mõtlen, kas Maven märkab minus toimunud muutust. Haigust, valu, piina, mida pean vaigistavas vanglas taluma. Peab märkama. Poisi pilk libiseb mu kõrgetelt põsesarnadelt kaelavõrule ja valgele avarale kleidile, millesse nad mu riietasid. Seekord ma ei veritse, kuid soovin seda. Et kõik näeksid, kes ma olen. Kes ma olen alati olnud. Punane. Haavatud. Aga elus. Nii nagu õukonna ees seistes ja paar minutit tagasi Evangeline’i kohates, ajan selja sirgu. Ma põrnitsen vastu nii vankumatult ja süüdistavalt, kui minu võimuses on. Uurin Mavenit põhjalikult. Mulle vaatavad vastu mõrad, mida üksnes mina näen. Tumedad varjud silmade all. Tõmblevad käed. Nii jäik hoiak, et ähvardab selgroo murda.
Oled mõrtsukas, Maven Calore. Argpüks, nõrkuse kehastus.
See mõjub. Ta rebib pilgu minult eemale ja hüppab jalgele, mõlemad käed endiselt trooni käetugesid pigistamas. Kuninga raev lajatab vasarana.
„Selgita, valvur Arven!” prahvatab jõhkard mulle kõige lähemal seisvale vangistajale.
Trio hüppab peaaegu saabastest välja.
Raevupurse peatab sekundipealt muusika, tantsu ja joomingu.
„S… söör…” kogeleb Trio ja üks kinnastatud käsi haarab mu käsivarrest. Sellest voogavast vaikusest piisab, et mu süda aeglasemalt lööma hakkaks. Mees üritab leida selgitust, mis ei paneks süüd talle ega ka tulevasele kuningannale, kuid jääb hätta.
Mu ahel väriseb Kiisu peos, kuid naise haare on endiselt tugev.
Vaid Evangeline’i jätab kuninga raevutsemine külmaks. Niisugust reaktsiooni ta ootaski.
Maven ei andnud korraldust mind kohale tuua. Mitte mingit kutset ei olnud.
Kuningas pole rumal. Poiss viipab käega ja katkestab üheainsa liigutusega Trio pomina. „Teie mannetu ponnistus on piisav vastus,” kuulutab ta. „Mida sul enese kaitseks öelda on, Evangeline?”
Tüdruku isa seisab rahva hulgas sirge seljaga ja silmitseb toimuvat karmide, pärani silmadega. Mõni teine võiks öelda, et ta on hirmul. Mina ei usu aga, et Volo Samosel jagub võimet emotsioone tunda. Mees lihtsalt silitab teravatipulist hõbedast habet ja tema ilmest pole võimalik midagi välja lugeda. Ptolemus mõtete varjamises nii andekas ei ole. Ta seisab koos vahimeestega poodiumil ja ei kanna ainsana leegitsevat rüüd ning maski. Kuigi noormehe keha püsib liikumatu, sööstab ta pilk vaheldumisi kuningale ja õele. Tema käsi tõmbub aeglaselt rusikasse. Tore. Karda tema pärast samamoodi, kui mina kartsin oma venna pärast. Vaata teda kannatamas samamoodi, nagu mina vaatasin teda suremas.
Sest mida muud saaks Maven nüüd teha? Evangeline eiras tahtlikult ta korraldusi, astus pika sammuga üle volitustest, mida annab kihlatu staatus. Kui ma üldse midagi tean, siis seda, et kuningale vastu astumist tuleb karistada. Ja teha seda siinsamas kogu õukonna ees? Maven võib ta lihtsalt kohapeal hukata.
Kui Evangeline arvabki, et riskib eluga, ei näita ta seda välja. Tüdruku hääl ei murdu ega kõhkle hetkekski. „Andsite korralduse terroristi vangistamiseks. Pistsite ta luku taha nagu kasutu veinipudeli ja pärast nõukogu kuupikkust kaalutlemist ei ole endiselt jõutud üksmeelele küsimuses, mida temaga peale hakata. Ta hingel lasub arvukalt kuritegusid, mis on väärt tosinat surma. Tuhandet eluaegset karistust meie kõige hullemates vanglates. Avastamisest peale on ta tapnud või sandistanud sadu teie alamaid, kaasa arvatud teie lihased vanemad. Ja ometi puhkab ta mugavas magamiskambris, sööb, hingab – elusana. Ja saamata ära teenitud karistust.”
Maven on oma ema poeg ja tema õukonnale näidatav fassaad peaaegu täiuslik. Evangeline’i sõnad ei näi teda vähimalgi määral häirivat.
„Karistust, mille on ära teeninud,” kordab kuningas. Siis vaatab ta saali poole, üks suunurk üleval. „Nii et tõid ta siia. On mu peod tõesti nii igavad?”
Haaratud rahvahulgast käib läbi naerukõmin, nii siiras kui ka sunnitud. Enamik neist on purjus, kuid kohal viibib ka piisavalt selgeid päid, et toimuvat taibata. Mida Evangeline on teinud.
Tüdruk venitab näole nii valuliku õukondliku naeratuse. Tundub, et tema suunurgad hakkavad peagi verd jooksma. „Tean, et leinate oma ema, Tema Majesteet,” lausub Evangeline vähimagi kaastundevarjuta. „Nagu me kõik. Aga teie isa nõnda ei toimiks. Pisarate aeg on lõppenud.”
Viimased ei ole tüdruku, vaid Tiberias Kuuenda sõnad. Maveni isa, Maveni viirastuse. Viivuks ähvardab poisi mask eest libiseda ja tema silmis välgatab samavõrra hirmu kui viha. Mäletan neid sõnu sama hästi kui tema. Kõlamas just samasuguse rahvahulga ees pärast seda, kui Ergav Kaardivägi oma poliitilisi sihtmärke hukkas. Sihtmärke, kelle valis välja Maven ja kelle armastav ema pojale ette söötis. Meie tegime nende räpast tööd, samal ajal kui nemad omapoolse elajaliku rünnakuga hukkunute arvu veelgi täiendasid. Nad kasutasid mind ja kaardiväge ära, et üheainsa täpse hoobiga paar vaenlast kõrvaldada ning ülejäänutele koletise maine luua. Nad hävitasid. Tapsid rohkem, kui keegi meist eales soovis.
Tunnen sõõrmetes ikka veel vere ja suitsu lehka. Kuulen ikka veel surnud laste kohal nutva ema nuukseid. Kuulen ikka veel sõnu, millega see kõik ülestõusu süüks pandi.
„Jõud, võim, surm,” pomiseb Maven, hambad plaksumas. Toona need sõnad hirmutasid, nüüd tekitavad minus õudu. „Mida sa siis välja pakud, mileedi? Pea maha raiumist? Laskekomandot? Äkki rebime ta jupphaaval tükkideks?”
Süda mu rinnus laseb traavi. Kas Maven lubaks midagi niisugust? Ei tea. Ma ei tea, mida ta teeks. Pean enesele meelde tuletama, et isegi ei tunne teda. Poiss, kelleks teda pidasin, oli illusioon. Ent kirjad, jõhkralt pahelised, kuid täis palveid naasta? Kuupikkune, vaikne, õrn vangistus? Ehk olid ka need valed. Järjekordne trikk mu lõksu meelitamiseks. Veel üht tüüpi piinamine.
„Talitame seaduse kohaselt. Nõnda, nagu oleks teinud teie isa.”
Viis, kuidas tüdruk viimast sõna lausub, seda sama jõhkralt kui mis tahes nuga kasutab, on piisav kinnitus. Sarnaselt paljude teiste ruumis viibijatega teab ta, et Tiberias Kuues ei lõpetanud elupäevi nii, nagu lugudes