Alice'i võrgustik. Kate Quinn
katkised aknad kohe pärast rahu väljakuulutamist iseenesest ära paranema.
Finn juhtis Lagondat mööda tänavat, mis oli auklik nagu Šveitsi juust, ja üks mõte pani mind talle uudishimulikult otsa vaatama. „Milleks Eve’ile auto? Bensiini on ju nii vähe, kas poleks lihtsam trammiga läbi ajada?“
„Trammid talle ei meeldi.“
„Miks?“
„Ma ei tea. Trammid, väikesed ruumid, rahvahulgad – need ärritavad teda. Kui ta viimati trammiga sõitis, pidi ta vihast plahvatama nagu granaat. Kõik see perenaiste kisa ja turukottidega trügimine.“
Raputasin pead, ja siis peatus Lagonda vaikse surinaga imposantse marmorist fassaadiga maja ees, kuhu pidime jõudma. Mu nägu pidi vist reetma, kui närvis ma olin, sest Finn ütles õrnalt: „Tahate, ma tulen kaasa, miss?“
Tahtsin küll, aga üks kaasa sörkiv šotlane, kel oli habe ajamata, ei oleks lisanud mulle lugupeetavust, nii et ma raputasin pead ja astusin autost välja. „Aitäh, pole vaja.“
Püüdsin jäljendada ema sundimatut olekut, kui läksin üle läikima löödud marmorpõranda vanaisaliku ilme ja jahikoera pilguga ametniku ette kontoriruumi. Ta vaatas üles oma paberitelt, kuhu ta numbreid juurde oli sirgeldanud. „Kas ma saan noort daami aidata?“
„Ma loodan küll, härra,“ naeratasin ja pudistasin seltskondliku vestluse alustuseks: „Mis teil seal käsil on?“ Osutasin ta paberile, millel olid numbritulbad.
„Protsendid, numbrid. Üsna igav töö. „Ta tõusis püsti ja osutas toolile. „Palun istuge.“
„Aitäh.“ Istusin ja ohkasin oma lühikese loori all. „Ma tahaksin võtta oma kontolt veidi raha.“
Mu Ameerika vanaema oli surres jätnud mulle teatava summa. Mitte just eriti suure, aga paraja, ja ma olin sellele kohusetundlikult omalt poolt raha juurde lisanud sestpeale, kui 14-aastaselt esimest korda suvel isa kontoris tööle hakkasin. Ma polnud kunagi oma kontolt raha välja võtnud. Kolledžis õppimise ajaks oli mulle ette nähtud taskuraha ja rohkem ma ei vajanud. Tavaliselt jätsin hoiuraamatu kummutisahtlisse aluspesu alla, aga seekord olin selle viimasel minutil kohvrisse pannud, kui ookeaniületuseks asju pakkisin. Seda oli dikteerinud sama osa minust, mis oli kaasa võtnud ka Eve’i aadressi ja raporti Rose’i viimase elukoha kohta. Ei saaks öelda, et ma mingeid plaane oleks teinud, aga kuulsin oma väikest sisehäält, mis sosistas: Sul võib neid vaja minna, kui sa ennast kokku võtad ja teed, mida tõesti teha tahad …
Tundsin heameelt, et olin sellele häälele kuuletunud ja hoiuraamatu kaasa võtnud, sest mul polnud pennigi sularaha. Mul ei olnud aimugi, miks Eve oli otsustanud mind aidata, ja ma ei arvanud, et see tuli lihtsalt heast südamest. Tahtsin pista raha ta pihku, kui seda peaks vaja minema, või ka selle inimese pihku, kes võinuks mind Rose’i jälile juhatada, ja selleks oligi mul nüüd raha vaja. Niisiis esitasin ma pankurile hoiuraamatu ja isikut tõendava dokumendi ning naeratasin.
Kümne minuti pärast suutsin naeratust vaid tahtepingutusega näol hoida. „Ma ei saa aru,“ ütlesin juba vähemalt neljandat korda. „Teil on mu nimi ja vanus ja kontol on kindlasti vajalik summa olemas. Nii et miks …“
„Nii suurt summat ei võeta tavaliselt välja, noor daam. See raha peab seisma arvel, et kindlustada teie tulevikku.“
„Aga see ei ole seal ainult mu tuleviku tarvis. Seal on mu enda teenitud raha ka …“
„Võibolla saaks rääkida teie isaga?“
„Ta on New Yorgis. Ja ma ei küsi ju eriti palju …“
Pankur katkestas mind jälle. „Meile piisaks, kui saaksime teie isa töökoha telefoninumbri. Kui me temaga räägime ja temalt nõusoleku saame …“
Seekord katkestasin mina ta jutu. „Selleks pole isa nõusolekut vaja. Kontol on minu nimi. Meil oli kokkulepe, et võin seda kasutada, kui olen kaheksateist täis, ja ma olen üheksateist.“ Lükkasin oma isikutunnistuse ta ette tagasi. „Te ei vaja kellegi luba peale minu.“
Pankur niheles veidi oma nahktoolis, aga ta vanaisalik ilme ei muutunud. „Ma kinnitan teile, et midagi võib kokku leppida, kui saame rääkida teie isaga.“
Kiristasin hambaid, nagu tahaks neid katki närida. „Ma tahaksin võtta oma kontolt …“
„Mul on kahju, noor daam.“
Vahtisin ta kellaketti ja hoolitsetud käsi ning hõredat kohta juustes, kust valgus läbi paistis. Ta ise ei vaadanudki mind enam, oli oma paberi jälle ette võtnud, sirgeldas sellele numbreid ja tõmbas neid maha.
See polnud minust viisakas, aga ma küünitasin üle laua, tõmbasin paberi ta käe alt välja ja vaatasin sinna kirjutatud numbreid. Enne kui ta vihastas, haarasin lauaservalt pliiatsijupi, tõmbasin tema kirjutatud numbrid maha ja kirjutasin õiged asemele. „Te panite veerand protsenti mööda,“ ütlesin ma ja libistasin paberilehe tagasi. „Sellepärast ei saanud te bilanssi tasakaalu. Laske see arvutusmasinast läbi, et kindel olla. Raha te mu kätte ilmselt usaldada ei saa.“
Ta naeratus kõverdus. Tõusin püsti, lõug kõige kõrgemas mul ükskõik-asendis ja tormasin välja päikese kätte. Mu oma raha. Mitte päranduseks saadud, vaid enda teenitud raha, ja ma ei saanud sellest viit sentigi, kui mul polnud isa käevangus. See oli nii läbini ebaõiglane, et pidin ikka veel hambaid kiristama, kuigi ma ei saanud öelda, et oleksin olnud täielikus hämmingus.
Sellepärast oligi mul ka plaan B.
Finn vaatas üles, kui ma esiistmele tagasi viskusin, jättes pool seelikusaba ukse vahele. „Te näete kuidagi halva kuulsusega mehe moodi välja, kui ma nii öelda võin,“ ütlesin ust uuesti avades ja seelikut sissepoole tõmmates. „Kas te olete tegelikult ka halva kuulsusega, härra Kilgore, või ei salli te lihtsalt habemeajamist?“
Ta pani kinni kortsunud paberköites raamatu, mida oli lugenud. „Veidi nii ühte kui ka teist.“
„Hästi. Mul on vaja pandimaja. Mõnda kohta, kus ei esitata liiga palju küsimusi tüdruku kohta, kes tahab midagi panti panna.“
Ta vahtis hetke enda ette ja juhtis siis Lagonda tagasi Londoni liiklusse.
Mu Ameerika vanaema jättis mulle veidi raha. Mu prantsuse vanaemal oli aga silmapaistev kahekordne pärlikee ja enne oma surma lasi ta ühest keest teha kaks ühekordset keed: „Üks kummalegi, väikesele Charlotte’ile ja kaunile Rose’ile! Ma oleks andnud need oma tütardele, aga mon Dieu, kui mossis nägudega teie emad on välja kukkunud,“ ütles ta endale omase prantsuse avameelsusega, pannes meid süüdlaslikult itsitama. „Niisiis kandke neid teie, kui mehele hakkate minema, mes fleurs.“
Ma mõtlesin tema peale, õngitsedes käekotist oma rikkalikku pärlikeed. Mu väike prantsuse vanaema, surnud, jumal tänatud, ammu enne seda, kui ta näinuks haakristi oma armastatud Pariisi kohal lehvimas. Pardonnez-moi, grandmère, mõtlesin ma. Mul pole valikut. Ma ei saa oma sääste kasutada, aga saan kasutada neid pärleid. Sest ema oli võtnud meie Pariisi reisi pärast arsti juures käiku üsna tõsiselt, mõeldes uutele riietele ja visiitidele ja tehes mulle selgeks, et me olime Euroopas, et suhelda, mitte minu skandaali pärast. Sellepärast pärlid kaasa. Vaatasin neid veel korraks, suured piimjad pärlid kandilise smaragdiga, mis kattis lukku, ja läksin siis pandimajja, kuhu Finn oli mu toonud. Panin pärlid klõbinal letile ja küsisin: „Mis ma nende eest saan?“
Pandimajapidaja silmad lõid kilama, aga ta ütles siidiselt: „Oodake üks hetk, miss. Mul läheb paari tähtsa tehinguga aega.“
„Tavaline trikk,“ pomises Finn, olles mulle sinna ootamatult järele tulnud. „Ta paneb teie kannatuse proovile, et te lepiks tema pakutud hinnaga. Oodake aga.“
Tõstsin lõua kõrgemale. „Istun siin või päev otsa.“
„Ma lähen vaatan, kuidas Gardineril läheb, ta maja pole siit kaugel. Ega te ei pahanda, miss?“
„Tead, sa ei pea mind missiks hüüdma.“ Kuigi see mulle üsnagi meeldis, tundus ametlikkus ka tobe. „Ega me