Alice'i võrgustik. Kate Quinn
logisev kirjutuslaud ja kitsas voodi.
Ta eemaldas juustest lõkse, kui ukselt kostis miau ja Eve lasi naeratades sisse majaomaniku kassi. „Mul on sulle natuke maksa,“ ütles ta, võttes välja lihatüki, mille ta oli taldrikult salvrätti mähkinud, ning kass nurrus ja tõmbas selja küüru. Teda peeti siin rangelt vaid hiirepüüdjana, kes pidas vastu köögis üle jäänud piskust ja selle abil, mis tal õnnestus kinni püüda, aga ta oli märganud, et Eve’il olid pehmed käed, ja võtnud juurde sellest, mis tollel talle õhtusöögijääkidest tuppa tuua õnnestus. „Miks mina küll kass ei ole,“ ütles Eve, tõstes vöödilise kiisu sülle. „Kassid ei räägi mujal k-kui muinasjuttudes. Või miks ei võiks ma olla mees?“ Sest kui ta oleks mees, võiks ta vähemalt anda kõrvakiilu igaühele , kes talle kogelemist ette heitis, ega pidanuks viisaka kannatlikkusega naeratama.
Kass lõi nurru. Eve paitas teda. „Enne võiksin küll kuud taevast alla soovida.“
Tunni aja pärast kõlas koputus uksele. See oli majaomanik, suu nii kriipsuks tõmmatud, nagu poleks seda ollagi. „Teile on külaline,“ ütles ta süüdistaval toonil, „meeskülaline.“
Eve pani vastupunniva kassi sülest maha. „Sellisel ajal?“
„Ärge tehke mulle neid süütuid silmi, preili. Ei ühtegi austajat õhtusel ajal, see on maja reegel. Eriti mitte sõjaväelasi. Seda ma härrale ka ütlesin, aga ta väidab, et see on tähtis. Ma juhatasin ta võõrastetuppa ja te võite juua teed, aga uks jätke paokile.“
„Sõjaväelane?“ ütles Eve arusaamatuses.
„Keegi kapten Cameron. Mulle tundub ülimalt arusaamatu, et mingi kapten teid siit õhtul töövälisel ajal otsima tuleb!“
Eve oli nõus, keeras lahti tulnud pähkelpruunid juuksed uuesti üles ja pani jaki kõrge kaelusega pluusi peale, nagu läheks ta kontorisse. Teatud sorti mehed vaatasid iga poemüüjat ja kontoripreilit – iga töötavat tüdrukut – ning pidasid teda täiesti kättesaadavaks. Kui ta on siin, et mulle külge lüüa, saab ta kõrvakiilu. Ükskõik kas ta kitub pärast Sir Francisele ja ma saan kinga või ei.
„Tere õhtust.“ Eve tegi võõrastetoa ukse lahti, olles otsustanud käituda ametlikult. „Ma olen väga üllatunud, et näen teid, k-k-k …“ Ta parem käsi tõmbus rusikasse ja lõpuks tuli sõna kuuldavale: „K-kapten. Kuidas ma saan teid aidata?“ Ta hoidis pead püsti ega lasknud kohmetusepuna palgeile tõusta.
Tema jahmatuseks vastas kapten Cameron talle prantsuse keeles. „Kas me võiks keelt vahetada? Ma olen kuulnud teid teiste tüdrukutega prantsuse keeles rääkivat ja siis kogelete te märksa vähem.“
Eve vahtis täiuslikku inglast, kes istus sirgel toega võõrastetoatoolil, jalad lõdvalt risti, väike naeratus hooldatud vurrude all. Ta ei osanud prantsuse keelt. Just täna hommikul oli ta kuulnud meest seda ütlevat.
„Bien sȗr,“ vastas ta. „Continuez en Français, s’il vous plait.“
Mees jätkas prantsuse keeles. „See ajab teie nuhkiva majaomaniku esikus hulluks.“
Eve istus, kohendades oma sinist villast seelikut, ja kummardus lillelise teekannu järele. „Mida te tee sisse soovite?“
„Piima ja kaks tükki suhkrut. Öelge, miss Gardiner, kuidas teil saksa keelega on.“
Eve vaatas järsult üles. Ta oli selle oskuse oma elulookirjeldusest välja jätnud, kui ta tööd otsis, 1915. aasta ei soosinud vaenlase keele oskust. „Ma ei räägi s-saksa keelt,“ ütles ta, ulatades mehele tassi.
„Mmm.“ Kapten vaatas teda üle tassiääre. Eve pani käed sülle ja vaatas talle armsalt tühja pilguga vastu.
„Teil on omaette imelik nägu,“ ütles kapten. „nagu ei toimuks selle ilme taga midagi, igal juhul mitte midagi, mida pole vaja välja näidata. Aga ma loen nägusid hästi, miss Gardiner. Pisikeste kurdudega silmade ümber reedavad inimesed nii mõndagi. Teie oskate neid siiski valitseda.“
Eve ajas uuesti silmad pärani, pilgutades süütu imestusega silmi. „Ma kardan, et ma ei saa teist aru.“
„Kas tohiks esitada teile paar küsimust, miss Gardiner? Mitte midagi sündsusetut muidugi.“
Igatahes polnud mees veel ette kummardunud, et ta põlve silitada. „Muidugi, k-kapten.“
Mees nõjatus seljatoele. „Ma tean, et olete orb, Sir Francis mainis seda, aga kas te ei ütleks mulle siiski midagi oma vanemate kohta?“
„Mu isa oli inglane. Ta läks Lorraine’i, et töötada inglise pangas, ja kohtas seal mu ema.“
„Ema oli siis prantslanna? See seletab ilmselt teie puhast prantsuse keelt.“
„Jah.“ Aga kuidas teie oskate mu keele puhtust hinnata?
„Mina arvan, et Lorraine’i tüdruk oskab saksa keelt ka. See pole ju Saksa piirist kaugel.“
Eve langetas ripsmed. „Ma ei õppinud seda ära.“
„Te olete tõesti üsna hea luiskaja, miss Gardiner. Ma ei tahaks teiega kaarte mängida.“
„Viisakas tüdruk kaarte ei mängi.“ Iga närv temas püüdis teda hoiatada, aga Eve oli üsna sundimatu. Ta oli alati ohtu aimates sundimatu. Hetk kõrkjates pardijahil enne lasku: sõrm päästikul, liikumatu lind ja kohe püssisuust välja lendav kuul – ta pulss oli sellisel hetkel alati täiesti rahulik. See aeglustus ka nüüd, kui ta pilgu kaptenile tõstis. „Te küsisite mu vanemate kohta. Mu isa elas ja töötas Nancys, ema hoolitses kodu eest.“
„Ja teie?“
„Mina käisin koolis, kust ma iga päev teejoomise ajaks koju jõudsin. Ema õpetas mulle prantsuse keelt ja tikkimist, isa inglise keelt ja pardijahti.“
„Kui eeskujulik.“
Eve naeratas armsalt, meenutades karjumist pitskardinate taga, toorest sõimu ja vihaseid tülisid. Ta oli õppinud tegema viisakat nägu, aga pärit oli ta palju labasemast kodust: pidev tüli ja taldrikute loopimine, isa karjumine ema peale raha raiskamise pärast, ema näägutamine isaga, keda oli jälle kord nähtud mõne baaridaamiga. See oli kodu, kus laps õppis kiiresti ära, kuidas seinaääri mööda minema lipsata ja kaduda öösse nagu vari, niipea kui kodus jälle tüliks hakkas kiskuma. Ta kuulas kõike, juurdles kõige üle ja jäi alati märkamatuks. „Jah, mul oli väga õpetlik lapsepõlv.“
„Andestage, et ma küsin … teie kogelemine, kas see on teil alati nii olnud?“
„Lapsena oli see veidi t-t-tugevam.“ Tema rääkimine oli alati kidakeelne ja katkendlik. See oli asi, mis polnud temas laitmatu ega märkamatu.
„Teil pidid olema head õpetajad, kes teid sellest üle aitasid.“
Õpetajad? Nood olid näinud teda sõnadega nii kõvasti vaevlevat, et ta oli näost punane ja peaaegu pisarais, kuid õpetajad küsisid siis lihtsalt kedagi teist, kes vastas kiiremini. Enamik pidas teda ühtviisi poolemeelseks ja kidakeelseks. Nad ei viitsinud neid lapsi keelatagi, kes ta ümber tiirlesid ja teda pilkasid: „Ütle, mis su nimi on! G-g-g-gardiner …“ Mõnikord ühinesid pilkajatega ka õpetajad.
Ei. Eve oli kogelemise maha surunud toore tahtejõuga, lugedes oma toas rida-realt luulet ja rõhutades konsonante, mis jäid kinni, kuni lõpuks järele andsid ja kogeluseta välja tulid. Ta meenutas, kuidas ta andis endale kümme minutit, et lugeda läbi Baudelaire’i „Kurja lillede“ sissejuhatus, ja prantsuse keel oli ta esimene keel. Baudelaire ütles, et oli kirjutanud „Kurja lilled“ raevu ja kannatlikkusega. Eve sai sellest suurepäraselt aru.
„Teie vanemad,“ jätkas kapten Cameron, „kus nad nüüd on?“
„Isa suri 1912, südame tromb.“ See oli tromb, mis tekkis ta südamesse, kui üks sarvekandjast abikaasa tema poole lihakirvest viibutas. „Emale ei meeldinud Saksamaa poolt kostev müra ja ta otsustas mind Londonisse tuua.“ Lihtsalt selleks, et pääseda skandaalidest, mitte sakslastest. „Ta suri möödunud aastal grippi, olgu muld talle