Esimest korda elus. Esimene raamat. Сара Морган
füüsiliselt, alati emotsionaalselt. Ja pärast kodunt lahkumist oli ta õppinud ja töötanud pikki, ränki tunde selleks, et vaigistada mehi, kes olid otsustanud tõestada, et ta on neist vähem väärtuslik.
Ja siin ta nüüd oli, paisatud ellu, kus varasem õpitu oli väärtusetu. Elu, mis nõudis oskusi, mille kohta ta teadis, et ta neid ei oma. Ta ei teadnud, kuidas olla. Ta ei teadnud, kuidas seda teha. Ja tal polnud iial olnud selleks ambitsioone. Tundus ebaõiglane leida end olukorrast, mille vältimiseks ta oli terve elu vaeva näinud.
Ta laubale tekkisid higipiisad ja ta kuulis läbi ärevuseudu Skylari häält.
„Kui temaga koos olemine paneb sind asjadele teisiti vaatama, siis on see parim, mis sinuga kunagi juhtunud on. Sina polnud süüdi selles, mis juhtus siis, kui sa laps olid, Em.“
„Ma ei taha sellest rääkida.“
„See ei muuda tõsiasja, et sina polnud süüdi. Ja sa ei peagi sellest rääkima, sest sinu tunded on ilmselged, kui vaadata, millist elu sa oled otsustanud elada.“
Emily heitis pilgu auto poole, kus laps magas. „Ma ei saa tema eest hoolitseda. Ma ei saa olla see, keda ta vajab.“
„Sa mõtled, et sa ei taha olla.“
„Minu elu on keskendunud täiskasvanutele. Mul on kuueteisttunnised tööpäevad ja ärilõunad.“
„Sinu elu on nõme. Ma olen seda sulle juba kaua aega rääkinud.“
„Mulle meeldis mu elu! Ma tahan seda tagasi.“
„See oli elu, kus sa töötasid nagu masin ja elasid mehega, kelle emotsionaalne seisund sarnanes kiviga?“
„Mulle meeldis mu töö. Ma teadsin, mida ma teen. Ma olin pädev. Ja me ei pruukinud Neiliga jagada ehk meeletut kirge, aga meil oli palju ühiseid huvisid.“
„Nimeta üks.“
„Ma… meile meeldis väljas söömas käia.“
„See pole huvi. See näitab, et te mõlemad olite söögi tegemiseks liiga väsinud.“
„Meile mõlemale meeldis lugeda.“
Emily püüdis veel midagi välja mõelda, ent see ei õnnestunud. „Miks me Neilist räägime? See on läbi. Kogu minu elu keerleb nüüd kuueaastase tüdruku ümber. Tema kotis on haldjatiivad. Ma ei tea haldjatiibadest midagi.“
Emily lapsepõlv oli olnud viljatu kõrb, pigem vastupidavuse treenimine kui kasvamine, kus polnud ruumi millelegi nii õrnale ja purunevale nagu haprad haldjatiivad.
„Mul on elav mälestus sellest, kui ma olin kuuene. Ma tahtsin baleriiniks saada.“
Emily vaatas ainiti enda ette, meenutades, kuidas tema end selles vanuses tundnud oli. Katkisena. Isegi pärast seda, kui ta oli end lõpuks uuesti kokku lappinud, oli ta teadnud, et pole enam endine.
„Ma olen Lana peale vihane. Ma olen vihane, et ta suri ja mind sellesse olukorda pani. Kui segane see on?“
„See pole segane. See on inimlik. Mida sa siis ootad, Em? Sa pole Lanaga üle kümne aasta rääkinud…“ Skylar jäi vait ja Emily kuulis taustal hääli.
„Kas sul on külalisi? Kas ma helistasin halval ajal?“
„Me läheme Richardiga heategevusüritusele The Plazasse, aga ta võib oodata.“
Nii palju kui Emily Richardi armututest poliitilistest ambitsioonidest ja kannatamatust loomusest teadis, kahtles ta, et mees on nõus ootama. Ta kujutles Skylarit, blondid juuksed pealaele kinnitatud, sale keha kaetud hingematva disaineriloominguga. Ta kahtlustas, et Richard oli sisse võetud pigem Skylari perekonna mõjukatest sidemest kui naise päikselisest optimismist või ilust. „Ma poleks pidanud sulle helistama. Ma proovisin Brittanyt kätte saada, aga ta ei vasta. Ta on ikka veel sellel arheoloogilistel väljakaevamistel Kreetal. Seal on vist praegu südaöö.“
„Tundub, et tal on seal lõbus. Kas sa tema Facebooki uuendusi nägid? Ta on küünarnukkideni mudas ja kuumades Kreeka meestes. Ta töötab koos selle kena keraamikaeksperdi Lilyga, kes andis mulle mu viimase kollektsiooni tarbeks nii palju ideid. Ja kui sa poleks mulle helistanud, siis ma oleksin sulle ise helistanud. Ma olin nii mures. Esmalt jättis Neil su maha, siis sa pidid töölt ära tulema ja nüüd see! Öeldakse, et mured tulevad kolmekaupa.“
Emily silmitses last, kes ikka veel autos magas. „Kolmas oleks võinud olla katkine röster.“
„Sul on praegu halvad ajad, aga sa pead meeles pidama, et kõik juhtub põhjusega. Alustame siit, et tänu sellele ei istu sa praegu voodis ega söö hommikusöögihelbeid otse karbist. Sul oli vaja millelegi keskenduda ja see on sul nüüd olemas.“
„Mul polnud vaja minust sõltuvat kuueaastast, kes riietub roosasse ja kannab haldjatiibu.“
„Oota üks hetk…“ Kõlas vaikus ja seejärel ukse sulgumine. „Richard räägib oma kampaaniajuhiga ja ma ei taha, et nad pealt kuuleksid. Ma peitsin end vannituppa. Mida ma kõike sõpruse nimel ei tee. Kas sa oled ikka veel seal, Em?“
„Kuhu mul minna? Mind ümbritseb vesi.“ Ta väristas end. „Ma olen lõksus.“
„Kullake, inimesed maksavad head raha selle eest, et Lunni saarel „lõksus“ olla.“
„Mina pole üks neist. Mis siis, kui ma ei suuda tema turvalisust tagada, Sky?“
Kõlas lühike vaikusehetk. „Kas me räägime ajakirjandusest või kõigest muust?“
Emily suu muutus kuivaks. „Kõigest. Ma ei taha sellist vastutust. Ma ei taha lapsi.“
„Sest sa kardad endast midagi ära anda.“
Polnud mõtet tõele vastu vaielda.
„Sellepärast Neil lõpu tegigi. Ta ütles, et on väsinud robotiga elamast.“
„Ta kasutas selle välja mõtlemiseks ilmselt oma isiklikku antenni. Jobu. Kas su süda on murtud?“
„Ei. Ma pole nii emotsionaalne nagu sina ja Brittany. Ma ei tunne sügavaid tundeid.“ Aga ta peaks midagi tundma, kas pole? Tegelikult polnud ta pärast kaht kooselatud aastat end mehega sugugi lähedasemana tundnud kui päeval, mil ta sisse kolis. Armastus lõhkus inimesi ja ta ei tahtnud seda. Ja nüüd oli tal laps. „Mis sa arvad, miks Lana seda tegi?“
„Sind hooldajaks määras? Jumal teab. Aga Lanat tundes tal lihtsalt polnud kedagi teist. Ta oli pool Hollywoodi välja vihastanud ja teise poolega maganud, nii et tal polnud ilmselt selliseid sõpru, kes oleks aidanud. Ainult sina.“
„Aga tema ja mina…“
„Ma tean. Kui sa tahad minu ausat arvamust kuulda, siis ta teadis ilmselt, et sa jätad kõik sinnapaika ja annad endast tema lapse jaoks parima, vaatamata sellele, kuidas ta sind kohtles. Mida sa ise ka endast ei arva, sa oled ülimalt vastutustundlik. Ta kasutas ära seda, et sa oled hea, korralik inimene. Em, mul on nii kahju, aga ma pean minema. Auto ootab ja Richard kõnnib närviliselt edasi-tagasi. Kannatlikkus pole tema voorus ja ta peab vererõhku jälgima.“
„Muidugi.“ Emily mõtles endamisi, et kui Richard püüaks oma äkilist iseloomu taltsutada, langeks ka vererõhk, aga ta ei öelnud midagi. Ta polnud olukorras, kus kellelegi nõu anda. „Aitäh kuulamast. Lõbutse hästi.“
„Ma helistan sulle hiljem. Ei, oota – mul on parem mõte. Richardil on sel nädalavahetusel tegemist ja ma kavatsesin oma stuudiosse varjuda, aga äkki ma võiksin hoopis sinu juurde tulla?“
„Siia? Lunni saarele?“
„Miks mitte? Me saaksime ainult tüdrukute asju teha. Pidžaamad selga panna ja filme vaadata nagu siis, kui Kathleen veel elas. Me saaksime kõik läbi arutada ja plaani teha. Ma võtan kõik roosad asjad kaasa, mis ma leian. Aitan sul nädalavahetuse üle elada. Võtta päev korraga.“
„Mul pole oskusi, et lapse eest viis minutitki hoolitseda, veel vähem viis päeva.“ Kuid mõte tagasi praamile minekust oleks Emily peaaegu samamoodi oksendama ajanud nagu mõte teise inimolendi eest vastutamisest.
„Kuula