Esimest korda elus. Esimene raamat. Сара Морган

      „MA nägin Castaway majakeses tuld põlemas.“ Ryan tõmbas vööriotsa pingule, et paat tagasi libisema ei hakkaks. Pea kohal paiskasid Ookeani Klubi tuled kuldseid kiiri veepinnale. Naeru ja muusika helid heljusid tuules, segunedes merekajakate hõigetega. „Kas sa tead sellest midagi?“

      „Ei, aga ma ei pööra naabritele tähelepanu nii nagu sina. Ma tegelen oma asjadega. Kas sa proovisid Brittanyle helistada?“

      „Kõnepost. Ta on kusagil Kreekas arheoloogilistel väljakaevamistel. Ma pakun, et päike pole seal veel tõusnudki.“

      Meri laksus vastu paadikülgi, kui Alec ahtriotsa kinnitas. „Ilmselt suvine üürnik.“

      „Brittany ei üüri maja tavaliselt välja.“ Nad lõpetasid koos paadi kinnitamise ja Ryan võpatas, kui õlg endast tunda andis.

      Alec heitis talle pilgu. „Halb päev?“

      „Mitte hullem kui tavaliselt.“ Valu meenutas talle, et ta on elus ja peaks igast hetkest parima võtma. Killuke minevikust, mis sundis teda olevikule tähelepanu pöörama. „Ma lähen käin hommikul majakesest läbi ja uurin välja.“

      „Sa võiksid ka oma asjadega tegelda.“

      Ryan kehitas õlgu. „Väike saar. Ma tahaksin teada, mis siin toimub.“

      „Sa ei saa sinna midagi parata, mis?“

      „Ma olen lihtsalt sõbralik.“

      „Sa oled nagu Brittany, aina kaevad.“

      „Ainult et tema kaevab minevikus ja mina olevikus. Kas sa tahad kiirustada laudade lihvimise juurde või õlut juua?“

      „Ma võiksin ju hädapärast ühe juua, kui sina maksad.“

      „Sina peaksid maksma. Sina oled rikas britt.“

      „See oli enne lahutust. Ja sina oled baariomanik.“

      „Ma elan unistuste elu.“ Ryan tervitas üht purjetamisklubi treenerit, heitis pilgu tõusude ja mõõnade tabelile, mis oli kai äärde valgele tahvlile kritseldatud, ja jalutas siis Aleciga mööda rampi, mis viis sadamast baari ja restorani. Vaatamata sellele, et oli alles varasuvi, käis siin vilgas tegevus. Ryan silmitses tulesid ja inimesi, meenutades, milline vana kasutamata paaditehas oli kolme aasta eest välja näinud. „Kuidas siis raamat edeneb? See pole sinu moodi nii kauaks ühte kohta jääda. Need lihased kärbuvad, kui sa liiga palju aega arvutiekraani vahtides ja vanu tolmuseid raamatuid sirvides veedad. Sa näed jõuetu välja.“

      „Jõuetu?“ Alec tegi võimsate õlgadega ringe. „Kas ma pean sulle meelde tuletama, kes sulle appi tuli Ookeani Klubi lõpetama, kui su õlg sulle liiga tegi? Lisaks veetsin ma eelmise suve Taanis viikingilaeva koopiat ehitades ja purjetasin siis sellega Šotimaale, mis tähendas rohkem tunde aerudel, kui ma meenutada tahaksin. Nii et sa võid oma hukkamõistvad kommentaarid tolmuste raamatute teemal endale hoida.“

      „Sa ju tead, et sa kõlad ennast õigustavalt? Nagu ma ütlesin. Jõuetu.“ Ryani telefon piiksus ning ta tõmbas selle taskust välja ja vaatas sõnumit. „Huvitav.“

      „Kui sa ootad, et ma küsiksin, siis jäädki ootama.“

      „See on Brittany. Ta laenas Castaway majakese hädas olevale sõbrale, mis selgitab tulesid. Ta tahab, et ma hoiaksin tal silma peal.“

      „Sina?“ Alec rõhutas seda hääletu naeruga. „See oleks nagu hundile lamba andmine ja ütlemine: „Ära seda söö.““

      „Tänan. Ja kes ütles, et ta on lammas? Kui see sõber on vähegi Brittany moodi, siis võib tema samuti hunt olla. Mul on ikka veel arm ajast, mil Brittany mind ühe oma noolega tagumikku tulistas kaks suve tagasi.“

      „Ma arvasin, et ta oskab täiuslikult sihtida. Kas ta lasi märgist mööda?“

      „Ei. Mina olingi tema sihtmärk.“ Ryan trükkis vastuse.

      „Kas sa kirjutad talle, et sul on parematki teha, kui tema sõbrale lapsehoidjaks olla?“

      „Ma kirjutan talle, et ma teen seda. Kui raske see ikka olla saab? Ma astun läbi, pakun toetavat õlga, mille najal nutta, lohutan teda…“

      „…kasutad ära haavatavat naist.“

      „Ei, sest ma ei taha, et mind teist korda tagumikku lastakse.“

      „Miks sa ära ei ütle?“

      „Sest ma olen Brittanyle võlgu ja see on kättemaks.“ Ta mõtles nende minevikule ja tajus süütunnet. „Ta lausa nõuab seda.“

      Alec raputas pead. „Jällegi, ma ei küsi.“

      „Hästi.“ Ryan pistis telefoni taskusse ja võttis klubisse viival trepil kaks sammu korraga. „Kuidas su raamat siis ikkagi edeneb? Kas sa oled juba põneva osa juurde jõudnud? Kas keegi on juba ära surnud?“

      „Ma kirjutan Ameerika revolutsiooni mereajalugu. Palju inimesi suri.“

      „Kas seal räägitakse seksist?“

      „Muidugi. Nad katkestasid regulaarselt lahinguid, et üksteisega seksida.“ Alec astus kõrvale, kui seltskond naisi üksteise käevangus lähenes. „Ma lendan järgmisel nädalal tagasi Londonisse, nii et sa pead endale uue joomasemu otsima.“

      „Äri- või lõbureis?“

      „Mõlemat. Ma pean külastama Cairdi raamatukogu Greenwichis.“

      „Miks peaks keegi sinna minema?“

      „Seal on maailma suurim merenduse arhiiv.“

      Üks naistest vaatas sihitult Aleci poole ja peatus siis, silmad pärani. „Ma tean sind.“ Ta naeratas õnnelikult. „Sina oled „Laevavraki kütt“. Ma olen iga viimast kui osa vaadanud ja viimane on ette tellitud. See on nii lahe. See on hullumeelne, koolis ei meeldinud mulle ajalugu üldse, aga sinul on õnnestunud see seksikaks muuta. Meist terve hulk jälgib sind Twitteris, mitte et sa meid märkaksid, sest ma tean, et sul on umbes sada tuhat jälgijat.“

      Alec vastas viisakalt ja kui nad lõpuks minema läksid, lõi Ryan talle laksu vastu õlga.

      „Hei, see peaks olema sinu deviis. Mina muudan ajaloo seksikaks.“

      „Kas sa tahad vees lõpetada?“

      „Kas sul on tõsiselt sada tuhat jälgijat? Kuigi seda võib ilmselt oodata, kui sa poolalasti kajakiga läbi Amazonase džungli sõidad. Keegi nägi sinu anakondat.“

      Alec pööritas silmi. „Tuleta mulle meelde, miks ma sinuga koos aega veedan.“

      „Mul on baar. Ja lisaks sellele hoian ma sind kahe jalaga maa peal ja kaitsen imetlevate naiste hordide eest. Niisiis – sa rääkisid mulle, et kavatsed lennata üle ookeani selleks, et raamatukogu külastada.“ Ryan kõndis läbi baari ja vahetas tee peal tervitusi. „Mis selle reisi siis nauditavaks teeb?“

      „Raamatukogu ongi lõbu. Äriasjad puudutavad minu endist naist.“

      „Ai. Ma hakkan mõistma, miks raamatukogu võib tõelise peona tunduda.“

      „See juhtub kunagi ka sinuga.“

      „Mitte iial. Lahutamiseks tuleb esmalt abielluda ja mind vaktsineeriti selle vastu juba varajases nooruses. Valge plankaed võib vägagi vanglat meenutada, kui sa selle taga lõksus oled.“

      „Sina hoolitsesid oma õe eest. See on teine asi.“

      „Usu mind, kolmeteistaastase poisi jaoks pole paremat rasestumisvastast vahendit kui vaadata oma nelja-aastase õe järele.“

      „Kui sa oled kõiki sidemeid vältinud, siis miks sa tulid tagasi koju, saarele, kus sa üles kasvasid?“

      Sest ta oli surmaga silmitsi seisnud ja tagasi koju roomanud, et terveneda.

      „Ma olen siin valiku, mitte kohustuse tõttu. Ja seda valikut kannustasid homaar ja kolme ja poole tuhande miili pikkune rannajoon. Ma võin iga kell lahkuda, kui tahan.“

      „Ma