Esimest korda elus. Esimene raamat. Сара Морган

Esimest korda elus. Esimene raamat - Сара Морган


Скачать книгу
Kas ta mõistab juhtunut? Kas ta on sellest traumeeritud?“

      Emily mõtles vaiksele ja tõsiste silmadega lapsele. Ta teadis, et traumal on mitu erinevat nägu. „Ta on vaikne. Kardab kõiki, kel on kaamera käes.“

      „Ta on ilmselt ehmunud maja ümbruses trügivatest kõmufotograafide hordidest.“

      „Psühholoogi sõnul on kõige olulisem näidata talle, et tal on minuga turvaline olla.“

      „Sa pead ta juuksed ära lõikama ja nime muutma või midagi. „Pikkade blondide juustega kuueaastane, kelle nimi on Julia, reedab nii mõndagi. Sa võiksid sama hästi riputada talle kaela sildi „Tehtud Hollywoodis“.“

      „Arvad?“ Paanika surus oma teravad küüned Emily ihusse. „Ma arvasin, et siia pärapõrgusse tulemisest piisab. See nimi pole nii ebatavaline.“

      „Eraldi võttes ehk mitte, aga kui see kuulub kuueaastasele, kellest kõik räägivad? Usalda mind, sa pead selle ära muutma. Lunni saar võib geograafiliselt küll kaugel olla, aga seal on ikkagi internet. Mine nüüd peitu ja ma tulen reede õhtul sinna. Kas sul on majakese võti ikka alles?“

      „Jah.“ Emily oli tundnud selle raskust oma taskus terve tee New Yorgist alates. Brittany oli kolledži viimasel päeval neile mõlemale võtme andnud. „Ja aitäh.“

      „Hei.“ Sky hääl pehmenes. „Me andsime lubaduse, mäletad? Me oleme üksteisele alati toeks. Räägime hiljem!“

      Hetke jooksul enne kui Skylar kõne katkestas, kuulis Emily jäika meeshäält taustal ja imestas taas, mida vabahingeline Skylar küll Richard Eversonis nägi.

      Kui ta tagasi auto juurde hiilis, ärkas laps üles. „Kas me oleme juba kohal?“

      Emily pöördus teda vaatama. Tüdrukul olid Lana silmad, ilusad vihmapestud rohelised silmad, mis olid lummanud filmipublikut kõikjal maailmas. „Peaaegu.“ Ta hoidis roolist kõvemini kinni ja tundis, kuidas minevik vajus talle peale nagu tormilaine, mis ähvardab haavatava paadi uputada.

      Ta polnud selleks õige inimene. Õige inimene lohutaks tüdrukut ja pakuks talle lõputult eakohast meelelahutust, tervislikke jooke ja kosutavat toitu. Emily tahtis autoukse avada ja voogavasse pimedusse söösta, kuid ta tundis endal tüdruku pilku.

      Haavatud. Eksinud. Usaldav.

      Emily teadis, et polnud seda usaldust väärt.

      Ka Lana oli seda teadnud. Miks ta siis nii käitunud oli?

      „Kas sa oled alati minu tädi olnud?“ Unine hääl tiris Emily tagasi olevikku ja talle meenus, et see ongi tema tulevik. Sel polnud tähtsust, et ta polnud selleks valmis, et tal polnud aimugi, mida teha – ta pidi seda tegema. Kedagi teist polnud.

      „Alati.“

      „Miks ma seda siis ei teadnud?“

      „Ma… Sinu ema ilmselt unustas seda mainida. Ja me elasime teine teises riigi otsas. Teie elasite Los Angeleses ja mina elasin New Yorgis.“ Ta suutis kuidagi need sõnad kuuldavale tuua, kuigi ta teadis, et ta hääletoon polnud õige. Täiskasvanud kasutasid lastega rääkides teistsugust häält, kas polnud? Pehmet, lohutavat häält. Emily ei teadnud, kuidas lohutada. Ta teadis numbreid. Kujundeid. Mustreid. Numbrid olid kontrollitavad ja loogilised, erinevalt emotsioonidest. „Me jõuame varsti maja juurde. Ainult üks kurv veel.“

      Tee peal oli alati veel üks kurv. Just siis, kui sa arvasid, et elu on jõudnud turvalisse, sirgjoonelisse tsooni ja sa saad muretsemata edasi kulgeda, leidsid sa end surmava hooga U-kurvi sööstmast, pimedasse tühjusesse, nagu oleks see tasu enesega rahulolemise eest.

      Väike tüdruk niheles istmel ja ajas kaela õieli, et pimedusse vaadata. „Ma ei näe merd. Sa ütlesid, et me läheme elama rannamajja. Sa lubasid.“ Unine hääl võbeles ja Emily tundis meelekohtades survet.

      Palun, ära nuta.

      Tema elus polnud kakskümmend aastat pisaraid olnud. Ta oli hoolitsenud selle eest, et ei hooliks millestki nii palju, et nutta. „Sa ei näe seda, aga see on olemas. Meri on kõikjal.“ Ta kohmitses värisevate kätega nuppude kallal, kuni aknad vaikse surinaga alla libisesid. „Pane silmad kinni ja kuulata. Ütle mulle, mida sa kuuled.“

      Laps tõmbas näo krimpsu ja hoidis hinge kinni, kuni jahe ööõhk autosse immitses. „Ma kuulen raginat.“

      „See ragin on kaljude vastu pekslevate lainete hääl.“ Tal õnnestus maha suruda kihk kõrvad kätega katta. „Meri on juba sadu aastaid vastu neid kaljusid löönud.“

      „Kas see on liivane rand?“

      „Ma ei mäleta. See on rand.“ Ja ta ei suutnud kujutleda sinna minemist. Ta polnud jalgagi randa tõstnud sellest päevast alates, mil ta elu oli muutunud.

      Ei midagi vähemat kui sügav sõprus poleks teda siia saarele toonud ja alati oli ta siin käies püsinud majas, kerra tõmbununa Brittany värvilisel lapitekil, koos sõpradega, selg ookeani poole.

      Kathleen, Brittany vanaema, oli teadnud, et midagi on valesti, ja kui sõbrad olid üle liivase ranna ujuma jooksnud, oli ta kutsunud Emily appi päikselisse maakööki, kust avanes vaade värvikirevale aiale. Seal, õrnalt sisisev veekeedukann summutamas lainete häält, oli olnud võimalik teeselda, et meri polnud peaaegu veranda all laksumas.

      Nad olid pannkooke teinud ja küpsetanud neid pannil, mis oli kunagi kuulunud Kathleeni emale. Selleks ajaks kui sõbrad tagasi tulid, liiva- ja naerurada kannul, olid pannkoogid kuhjatud laua keskel olevale taldrikule – hunnikud kohevat maitset säbruliste äärte ja kuldse soojusega. Nad olid söönud pannkooke küllusliku vahtrasiirupi ja värskete mustikatega, mis olid korjatud põõsastelt Kathleeni kaunis rannikuaias.

      Emily mäletas ikka veel teravat magusat maitset, kui ta mustikad katki hammustas.

      „Kas ma pean end toas peitma?“ Väikese tüdruku hääl läbistas Emily mälestused.

      „Ma… Ei. Ma ei usu.“ Küsimused olid lõputud, toites ebaadekvaatsuse tunnet, kuni ta, kahtlustest tulvil, ei suutnud enam enesekindlust leida.

      Ta tahtis joosta, ent ei suutnud.

      Kedagi teist polnud.

      Ta sobras veepudelit otsides kotis, aga sellest polnud abi. Ta suu kuivas endiselt. See oli olnud kuiv hetkest, mil telefon ta laual oli helisenud ja talle elumuutvad uudised edastanud. „Me peame kooli peale mõtlema.“

      „Ma pole kunagi koolis käinud.“

      Emily meenutas endale, et selle lapse elu polnud kunagi normaalne olnud. Ta oli filmistaari tütar, kes oli eostatud paljukiidetud Broadway lavastuse „Romeo ja Julia“ ajal. Olid kõlanud kuulujutud, et tema isaks oli teine peaosatäitja, aga kuna too oli tol ajal abielus ja kahe lapse isa, olid kõik asjassepuutuvad seda ägedalt eitanud. Nad olid hiljuti uusima projekti tõttu taas kokku saanud ja nüüd oli mees surnud, samas õnnetuses, mis oli tapnud Lana, režissööri ja teised meeskonnaliikmed.

      Julia.

      Emily sulges silmad. Aitäh, Lana. Skyl oli õigus. Ta peab nime osas midagi ette võtma. „Me elame üks päev korraga.“

      „Kas ta leiab meid üles?“

      „Kes?“

      „Kaameraga mees. See pikk mees, kes mul igal pool järel käib. Ta ei meeldi mulle.“

      Külm tuul puhus avatud akendest sisse ja Emily sulges need kiiresti, kontrollides, et uksed oleksid lukus.

      „Ta ei leia meid siit. Keegi neist ei leia.“

      „Nad ronisid minu majja.“

      Emily tundis raevusööstu. „Seda ei juhtu enam. Nad ei tea, kus sa elad.“

      „Mis siis, kui nad teada saavad?“

      „Ma kaitsen sind.“

      „Kas sa lubad?“ Lapsik soov pani teda Skylari ja Brittany peale mõtlema.

      Anname lubaduse. Kui üks meist on hädas, siis teised aitavad, küsimusi esitamata.

      Sõprus.

      Emily


Скачать книгу