Minu onu Napoleon. Iradž Pezeškzad

Minu onu Napoleon

Meie perekond on suuremeelsuse ja õilsuse poolest alati kuulus olnud. Võib-olla tõesti see õnnetuke häda sunnil läks vargile. Anname talle andeks. Ka tema lastest on kahju…”

Pärast mõne hetke kestnud vaikust lisas ta:

„Tee head ja unusta iseend – ning Jumal ikka aitab sind… Mine, Qasem, ja seo ta käed-jalad lahti ja ütle, et ta annaks jalgadele valu. Ütle, et sina lased ta vabaks ja et kui agaa sellest teada saab, tõmbab sul naha üle kõrvade.”

Maš Qasem tõttas käsku täitma, onu aga hakkas mõtlikult mööda aiateed edasi-tagasi käima.

Mõne minuti pärast tuli Maš Qasem tagasi. Tal oli endiselt jahipüss õlal. Endaga rahuloleva naeratusega astus ta onu juurde, kes oli roosiväätidesse mähkunud lehtlas istet võtnud.

„Tasugu Jumal teile suuremeelsuse eest, agaa! Te ei oska arvata, kui tänulik ta oli! Ma tean, teil on õilsus vere asemel soontes! Mäletate, et kui Seid-Morad teilt armu palus, lasksite tal minna ja andsite talle isegi teemoona kaasa?”

Onu jäi pähklipuu oksi vaatama ning ütles nukralt:

„Ah, Qasem, kes oskab tänapäeval headust ja suuremeelsust hinnata? Võib-olla oleks parem, kui ma oleksin karm ja hoolimatu nagu kõik teised. Võib-olla just oma leebuse tõttu pole ma kuigi kaugele jõudnud…”

„Ärge rääkige nii, agaa. Mina ja kõik ümberringi teavad, et see pole nii. Kõiges on süüdi välismaalased. Üleeile turul oli teist juttu ning ma ütlesin, et kui poleks inglasi, siis oleks agaa kõike võinud teha!…”

„Jah, kui poleks inglasi ja nende käsilasi, oleksin võinud kaugele jõuda.”

Maš Qasem oli korduvalt kuulnud onu jutustust selle kohta, miks inglased teda nii väga vihkavad, ning ta teadis selle üksikasju peaaegu peast, ent küsis sellegipoolest:

„Miks inglased teid nii väga vihkavad, agaa?”

„Inglane on salakaval hunt! Ta vihkab kõiki, kes oma kodumaad armastavad. Mis pattu Napoleon tegi, et nad teda nõnda vaenasid, et ta kurvastuse kätte suri? Miks nad lahutasid ta naisest ja lastest? Miks nad saatsid ta võõrsile kuhtuma? Sellepärast, et ta oma kodumaad armastas! Nende jaoks on see suurim kuritegu!”

Onuke kõneles erutatult ja kirglikult, Maš Qasem aga noogutas ühtesoodu pead ning sajatas inglasi:

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

1

Mordad – Iraani päikeseaasta viies kuu, 23. juulist kuni 28. augustini.

2

Lejli ja Madžnun – armastajapaar, vana araabia loo peategelased, kelle vanemad on abielu vastu. Tu-lemus on see, et Madžnun (araabia k ‘hullunu; džinnist/vaimust vaevatu’) eemaldub inimestest, läheb elama kõrbesse, seltsib loomadega, näeb nendes ja lõpuks ka iseendas Lejlid (ta hüüatab: „Mina olengi Lejli!”). Selline mõtteviis on andnud alust loo sufistlikuks tõlgendamiseks: inimene otsib Jumalat, kuni leiab ta iseendas. Sellele loole andis kõigiks aegadeks ületamatu kuulsuse pärsia luuletaja Iljas ibn Jusuf Nizami (1141–1209) oma viieosalise poeemidetsükli poeemiga „Laili u Madžnun”, mida hilisemad autorid on rohkesti jäljendanud (enam kui sada erinevat töötlust pärsia, türgi jt islami kultuurkeeltes).

3

Širin ja Farhad – tegelased Nizami poeemist „Khusrau u Širin” („Hosrav ja Širin”), milles kujutatakse Pärsia viimase islamieelse kuninga Husrav II Parvizi (valitses 591–628) ja tema naise, armeenlanna Širini saatust. Poliitilistel põhjustel abiellus kuningas Bütsantsi keisri tütrega ning tõrjus Širini kõrvale. Juhuslikult satub kiviraidur Farhad Širini kaeblikku häält kuulma ja armub hääle omanikku. Armastus annab Farhadile meeletu jõu, nii et ta raiub kaljusid enneolematu kiirusega. Kuid see on õnnetu armastus ega vii kuhugi. Nizami poeem on ülev jutustus noore naise tragöödiast. Ka sellel on islami kultuuris palju töötlusi. Usbeki luuletaja Ališer Navoii (1441–1501) vanausbekikeelsest poeemist „Farhad ja Širin” on olemas A. Ehini ja L. Seppeli eestikeelne tõlge (Tallinn 1977).

4

„Amir Arslan” – üks kummalisemaid pärsia kirjandusteoseid, mida 20. sajandi keskel võis leida kõigist Iraani kodudest. Teos on kuulus kõikjal, kus tuntakse pärsia keelt, s.t Iraanis, Afganistanis, Pakistanis, Tadžikistanis ning osaliselt Iraagis ja Indias. Teose autor on kuulsa šahhi Nasir ad-Dini (valitses 1848–1896) õuejutuvestja Mohammad Ali Naqib al-Mamalek (srn 1891), kes aastate vältel jutustas õhtuti päevatööst väsinud šahhile „unejuttu”. Seejuures oli tingimus, et ta ei tohi korrata olemasolevaid lugusid ega legende, vaid peab rääkima midagi uut ja enneolematut. Et tegemist on õhtust õhtusse jätkuva jutustusega, on selles muidugi rohkeid kordusi; samal ajal on teos küllastatud pärsia- ja araabiakeelsete luuletsitaatidega, mille tundmine oli tollal igale haritud inimesele endastmõistetav. Taoliste, õhtuid kestvate jututsüklite kohvikutes suulise esitamise traditsioon oli tol ajal elav ning sellest on säilinud mitmeid rahvaraamatuid. Selle teose teeb aga eriliseks asjaolu, et see polnud määratud laiadele rahvahulkadele, vaid traditsiooniliselt ja ka euroopalikult haritud šahhile (kes muide oli suur kunstiarmastaja ja kellele meeldis Euroopas reisida, kes luges prantsuse romaane, kellel oli kolmsada naist ja kes laostas täielikult Pärsia riigikassa). See haruldane jutustus on säilinud tänu sellele, et šahhi tütar Fakhr od-Doule istus isa teadmisel kõrvaltoas ja pani kirja kõik, mis Naqib al-Mamalek rääkis. – Praeguses trükiväljaandes on teose maht 700 lehekülge. Sellest pole tõlkeid Euroopa keeltesse ning mingis mõttes on teos ka tõlkimatu.

5

Agaa – ‘härra; peremees’ (pärsia k).

6

Zar – pikkusmõõt, 104 cm.

7

Šiiitide viis pühakut on Muhammad, tema väimees Ali, Ali pojad Hasan ja Husein ning nende ema – ja Muhammadi tütar – Fatima.

8

Tar – lautotaoline keelpill; zarb – käsitrumm või tamburiin.

9

Jumalakartlike Isand – Muhammadi tütremehe Ali nimetus.

10

Abu’l-Kasim Firdausi (u 940–1020) ligikaudu 120 000 värsireast koosnev eepos „Šahname” („Kuningate raamat”), mis jutustab Iraani ajaloost muinasajast alates. Eeposes on kasutatud vanemaid pärimusi ning see on andnud ainest väga paljude hilisemate kirjandus- ja kunstiteoste tekkeks. Võimatu on hinnata Firdausi eepose määratut osa Iraani kultuuris (ka tänapäevases – nii nt pärineb „Minu onu Napoleoni” autori eesnimi Iradž Firdausi eeposest).

/9j/4AAQSk

Скачать книгу