Minu onu Napoleon. Iradž Pezeškzad
arvamused lahknesid. Ühed kinnitasid, et kahtlase heli tekitas tooli kriuksumine, teised – neid oli vähem – arvasid, et see tuli elusolendilt. Paaril inimesel polnud üldse mingit kindlat arvamust.
Arutati ka teist küsimust, mis kerkis üles seoses esimesega: kes viibis selle koha läheduses, kust kostis kahtlane heli? Nimetati minu isa, onu Napoleoni, totakat Qamari ja Maš Qasemi.
Esimest kahte oli võimatu küsitleda. Qamar, kellele saatus polnud täit mõistust andnud, polnud kuigi usaldatav tunnistaja. Mõistatuse lahendamise võtmeks oli Maš Qasem.
Šams Ali-mirza andis käsu kutsuda Maš Qasem. Nagu kohtualuse ülekuulamisel kombeks, lasti tal kõigepealt vanduda, et ta räägib tõtt ja ainult tõtt. Seejärel toonitas Šams Ali-mirza, et Maš Qasemi tunnistusel on üpris suur kaal selle õilsa perekonna püha ühtsuse säilitamisel, ning manitsedes teda mitte midagi vaka all hoidma, küsis:
„Härra Maš Qasem, kas te tol õhtul kuulsite oma kõrvaga kahtlast heli, mis katkestas teie peremehe jutustuse?”
Maš Qasem vastas pärast hetkelist vaikust:
„Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah… Mu naabrimees, olgu Jumal talle armuline, ütles, et…”
„Härra Maš Qasem, te esinete tunnistajana… Palun teid asjast mitte kõrvale kalduda ja vastata teile esitatud küsimustele!”
„Jah, muidugi. Olen teie teenistuses… Te küsisite selle kahtleva hääle kohta…”
„Kahtlase!”
„Mis on lahti?”
„Mis mõttes „mis on lahti”? Teie ütlesite „kahtleva”, mina ütlen, et peab olema „kahtlase”!”
„Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama? Me oleme harimatud… Aga ikkagi tahaksin teada, mis vahe sellel on?”
„Selle vahel, mis mina ütlesin ja mis teie ütlesite.”
Šams Ali-mirza kaotas kannatuse ning käratas:
„Härra Maš Qasem, mina ütlesin „kahtlase”, teie aga ütlesite „kahtleva”! Tuleb ütelda „kahtlase”!”
„Aga mida tähendab „kahtlane” ja mida tähendab „kahtlev”?”
Asjasse sekkus Asadolla-mirza, kes alati kõike naljaks tahtis pöörata. Sõnu valimata seletas ta Maš Qasemile, mida „kahtlase” heli all on mõteldud. See pahandas Šams Ali-mirzad, kes ruttas õiendama, et kohtuasjanduse üle ei heideta nalja, ning pannud kaabu pähe, valmistus uuesti lahkuma. Kõik kargasid püsti ning suurivaevu suutsid veenda teda paigale jääma.
„Hüva, Maš Qasem. Kui te nüüd mõistate, millest jutt käib, siis ütelge, kas kuulsite oma kõrvaga seda kahtlast heli?”
„Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama?”
Šams Ali-mirza katkestas teda ärritatult:
„Jah, jah, me teame seda „mingu ma hauda… jah… jah… Vastake nüüd mu küsimusele!”
„Jumala eest, miks peaksin… Kas te tahate, et ma räägin tõtt või valet?”
„Mida see tähendab? Kas te teete nalja või? Kui ma teilt midagi küsin, siis loomulikult tahan tõtt kuulda!”
„Hüva, siis ma räägin tõtt… Ja miks ma peaksingi valetama? Mingu ma hauda… Ma kuulsin mingit häält… Aga kas see hääl oli kahtlane või polnud kahtlane…”
„Ma ütlesin, et tuleb ütelda „kahtlane”!”
„Aga mida mina ütlesin?”
„Teie ütlesite „kahtlev”!”
„Jumala eest, mul on meeles, et ma ütlesin „kahtlane”. Ühesõnaga – ma kuulsin mingit kahtlast häält.”
„Kas teie arvates oli see hääl toolijala kriuksumine või…?”
„Või mis?”
„Härra Maš Qasem, ärge ajage mind vihale! Mu vend ju seletas teile!”
Kui Asadolla-mirza kuulis end mainitavat, sekkus ta jutusse ning täiest kõrist naerdes jutustas loo Qazvini mehest, kellel riidekaupluses viibides ootamatult vallandus sündsusetu hääl, mille peale mees hakkas kangatükke katki rebima, selleks et oma äpardust varjata. Kaupmees aga haaras qazvinlasel käest ning ütles: „Milleks ilmaasjata kaupa rikkuda? Ma olen juba nelikümmend aastat riidekaupmees ja oskan kanga rebenemist muudest häältest eristada!”
Jälle pidid koosolijad Šams Ali-mirzad vaigistama, et ta nõupidamiselt ei lahkuks. Küsitlus jätkus.
„Noh, räägi, Maš Qasem! Me ootame vastust.”
Tekkinud vaikuses olid kõigi pilgud suunatud Maš Qasemi suule.
„Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama? Nagu oleks olnud nii, nagu teie vend ütles.”
Šams Ali-mirza ohkas kergendatult, otsekui oleks ta pärast tunde kestnud ülekuulamist suutnud ohtlikult kurjategijalt ülestunnistuse kätte saada. Ta muheles heameelest ning ütles:
„Esimene küsimus on vastatud. Lähme nüüd teise küsimuse juurde.”
Küsimuse peale, millise isiku juurest see heli oli tulnud, kõhkles Maš Qasem mõnda aega ning ütles siis:
„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Ma kuulasin sel hetkel agaad, kes jutustas Kazeruni lahingust. Ning sel hetkel, kui agaa rääkis, kuidas ta sihtis Khodadad-khaanile otse silmade vahele ja vajutas päästikule, kuid esimene kuul läks Khodadad-khaani kõrva juurest mööda…”
Onu Kolonel katkestas teda:
„Maš Qasem, selleni agaa ei jõudnud. Ta rääkis, kuidas ta Khodadad-khaani laubale sihtis.”
„Just nii, agaa. Ma nägin ju kõike oma silmaga. Ma lihtsalt räägin, mis edasi sai.”
„Seda pole vaja. Sa vasta ainult küsimustele!”
„Jumala eest, miks peaksin valetama? Kui see hääl kostis, olin mõtetega oma peremehe juures… Pöörasin ümber ja nägin, et seal oli see agaa koos preili Qamariga. Aga kes neist? Miks peaksin valetama? Mingu ma…”
Onu Kolonel katkestas teda:
„Mulle tuli mõte. Muidugi, kui proua Aziz os-Saltane on sellega nõus… Me paluksime teid perekonna püha ühtsuse huvides tuua väike ohver…”
„Mida ma pean tegema?”
„Kui te nõus olete, siis me ütleme agaale, et Qamar oli see, kes tema jutu katkestas…”
„Ma ei saa aru, mis Qamaril sellega tegemist oli?”
„Ma tahan ütelda, et kui me agaale ütleme, et tol õhtul polnud preili Qamari tervis korras…”
Proua Aziz os-Saltane taipas lõpuks, mis onu Kolonelil mõttes oli. Ta pigistas vaikides huuled kokku, siis aga vallandas äkitselt onu Kolonelile ja kogu perekonnale pahameelevalingu:
„Kas sul häbi ei ole sellist asja rääkida?! Minu vanuses naisterahvast solvata!… Minu tütar… Minu tütar peaks sellist asja tegema!”
Ta kisendas nii, et kõik kaotasid pea. Suurivaevu õnnestus teda rahustada. Ta puhkes nutma ja halises läbi pisarate:
„Ma kasvatasin oma tütart nagu lillekest peenras… Nüüd on tal juba austaja, aga enne kui talle pulmad tehakse, tahab perekond ta au jalge alla tallata… Teda poriga pritsida… Et ma seda oma silmaga pean nägema… Põrgusse see perekonna ühtsus…”
Mõnda aega olid kõik vait nagu haud – rohkem kaastundest Qamari tulevase abikaasa ja Aziz os-Saltane väimeespoja vastu kui nõutusest perekonnaprobleemi ees, mida kuidagi ei suudetud lahendada. Rusuvas vaikuses võttis esimesena sõna proua Farrokh Leqa. Meie suures suguvõsas oli proua Farrokh Leqa tuntud oma terava keele ja jultumuse poolest. Tal oli kombeks oma nina kõikidesse asjadesse toppida ning ta oskas igast pisiasjast segadust ja tüli välja