Minu onu Napoleon. Iradž Pezeškzad
pilguga Lejlid otsima. Ta polnud veel tulnud. Ent kohe langes mu pilk „geenius” Purile. Tal oli seljas triibulise nööbitava kraega valge särk ja inetut värvi kaelaside.
Kui ma pilgu Puri kraelt ja kaelasidemelt eemale pöörasin, märkasin kahest mehest koosnevat „orkestrit”, pillimehed istusid eemal oma pillide, tar’i ja zarb’i8 juures. Pillimeeste ees seisis madal laud, millel olid puuviljad ja maiustused. Tar’i-mängija tundus mulle tuttav olevat. Hetke pärast tundsin ta ära: algkoolis oli ta olnud meie aritmeetika- ja geomeetriaõpetaja. Hiljem sain teada, et õpetaja väikese palga tõttu oli ta sunnitud pidudel mängimisega lisa teenima. Tüse pime zarb’i-mängija oli ühtlasi laulja. Kell kaheksa õhtul oli pidu juba täies hoos ning pillimehed lõbustasid rahvast rütmilise muusikaga. Mehed olid kobaras aianurgas, kus oli laud vägijookidega. Mina pistsin aeg-ajalt käe maiustuste- ja puuviljavaagnatesse ja iga kord võtsin kaks tükki: ühe andsin Lejlile ja teise sõin ise. Õlilambid andsid kõikjale valgust, seepärast piidlesin ma Lejlid altkulmu ning püüdsin teda tähelepanu äratamata kostitada. „Geenius” Puri heitis meie poole vihaseid pilke.
Kurb sündmus toimus poole kümne paiku. Onu Kolonel näitas külalistele oma uut jahipüssi, mille oli toonud Bakuust Asadolla-mirza, kes töötas välisministeeriumis. Kolonel kirjeldas püssi omadusi ja ootas, mida ütleb selle kohta onu Napoleon.
Too võttis püssi kätte, uuris seda mitmest küljest ning pani püssi palge. Naised hakkasid murelikult õiendama, et püss pole mänguasi, kuid onuke vastas muheldes, et ta pole eile ilmale tulnud ning teab, mida ta teeb.
Püss endiselt käes, hakkas onu oma sõjalisi kangelastegusid meenutama.
„Jah, mul oli samasugune püss… Mulle tuleb meelde, et ükskord lahingus Mamaseni juures…”
Maš Qasem, nähes onu käes püssi, oli tõenäoliselt veendunud, et nüüd tuleb juttu kunagistest lahingutest, astus lähemale ning sekkus jutusse:
„Agaa, see oli Kazeruni lahingu ajal.”
Onu heitis talle vihase pilgu:
„Ära räägi lollust. See oli Mamaseni lahingus!”
„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mul on selgesti meeles, et see oli Kazeruni juures.”
Alles nüüd sai onuke aru, mida kõik teised olid juba taibanud: Maš Qasem, teadmata, millest onu kavatseb rääkida, nimetas lahingupaika, see aga andis hoobi onu autoriteedile ja tema loo usaldusväärsusele. Ta sisistas kurjalt:
„Tarkpea, ma pole jõudnud veel midagi ütelda…”
„Sellest pole midagi, agaa, ainult et asi juhtus Kazeruni juures.”
Onu jätkas:
„Niisiis, ükskord lahingus Mamaseni juures… Meie olime orus, aga mõlemal pool mäenõlval olid relvastatud röövlid…”
Onu läks tasapisi hoogu ning tõusis toolilt püsti, siis aga võttis taas istet. Püss oli tal parema kaenla all, vasaku käega vehkides ilmestas ta oma jutustust.
„Kujutage ette orupõhja, mis on kolm-neli korda laiem kui see õu… Ma olin seal koos neljakümne või viiekümne püssimehega…”
Keset täielikku vaikust kõlas Maš Qasemi hääl:
„Ja teie kõrval teie teener Qasem!”
„Jah. Qasem oli, nagu praegu üteldakse, minu tentsik.”
„Kas ma ei ütelnud, et see oli Kazeruni lahingus?”
„Ära räägi lollust! See oli Mamaseni juures. Sa oled vanaks jäänud, mälu mängib sulle vingerpussi, mõistust ei jätku!”
„Milles asi? Ma olen vait, agaa!”
„Parem oleks. Viimane aeg suu kinni hoida!… Niisiis ma olin koos neljakümne või viiekümne püssimehega… Aga kui armetud need mehed olid… Nagu ütleb Napoleon: „Väejuhil on sajast söönud sõdurist rohkem kasu kui tuhandest näljasest…“ Ja ümberringi kuule nagu rahet. Hüppasin hobuse seljast maha, ja Qasem koos minuga… Või oli see keegi teine mu meestest… Ühesõnaga – võtsin tal käest ja tõmbasin hobuse seljast maha…”
Taas sekkus Maš Qasem:
„See olin mina, agaa.”
Ning lisas kohmetult:
„Ärge pange pahaks, agaa, aga julgen teatada, et see oli Kazeruni lahingus.”
Küllap esimest korda kahetses onu, et oli lahkesti andnud Maš Qasemile koha oma sõjaväelises minevikus. Ta röögatas:
„Olgu, kus oli! Kas sa lased mul lõpuni rääkida?”
„Olen tumm nagu kala. Kust mina siis tean?”
Teenri jultumusest kohkunud külaliste seas valitses hauavaikus. Kui inimesed poleks teadnud Maš Qasemi vagadust ja usklikkust, oleksid nad võinud arvata, et kindlasti on ta vaadi veini ära joonud. Onuke jätkas:
„Niisiis tõmbasin selle lollpea hobuse seljast maha – oleks parem, kui selle asemel oleksin endal käe murdnud –, ise aga varjusin suure kivi taha. Tohutu suur kivi, nagu see tuba… Aga ümberringi? Kaks või kolm meie omadest said pihta, ülejäänud varjasid end kivide taga… Vastase hulljulgusest ja visadusest sain aru, et tegemist on Khodadad-khaani jõuguga… Kuulsa Khodadad-khaaniga, kes oli vana inglaste tallalakkuja…”
Onukese paeluv jutustus viis nähtavasti Maš Qasemil viimse arunatukese peast ning ta ei suutnud end pidada:
„Ma ju ütlesin, et see oli Kazeruni lahingus.”
„Vait!… Niisiis otsustasin ma Khodadad-khaanile lõpu peale teha… Röövlid on mehe eest väljas seni, kuni nende pealik on elus; aga kui pealik on surnud, jooksevad nad laiali nagu lambad… Ronisin mööda kivi selle tippu… Mul oli tollal karusnahast müts. Panin selle kepi otsa ja tõstsin kivi serva kohale, et nad arvaksid…”
Maš Qasem ei suutnud end pidada:
„Agaa, otsekui eile oleks see olnud! Näen oma silmaga teie mütsi… Kazeruni lahingus jäite sellest ilma, see tähendab, kuul viis selle ära… Mamaseni lahingus teil seda mütsi ei olnud…”
Arvasime, et kohemaid virutab onu Maš Qasemile kas püssipäraga või püssirauaga vastu pead, kuid midagi sellist ei juhtunud. Vastu meie ootusi onuke leebus: ta kas tahtis Maš Qasemi rahustada, selleks et võida oma lugu lõpuni rääkida, või kandis tema lennukas kujutlusvõime lahingu hõlpsasti ühest kohast teise. Igal juhul ütles ta leebelt:
„Paistab, et sul on õigus… See tõesti oli Kazeruni juures… Kazeruni lahingu alguses…”
Maš Qasemi silmad lõid rõõmsalt särama:
„Aga mida ma rääkisin, agaa? Miks ma peaksin valetama? Et ma läheksin hauda… Nagu eile oleks see olnud!”
„Jah. Mul oli ainult üks mõte: tappa Khodadad-khaan. Kui ma mütsi kepi otsa panin, pistis Khodadad-khaan, kes oli kindla käega laskur, pea välja… Me olime mees mehe vastu… Ma mõtlesin Jumalakartlike Isandale9 ja panin püssi palge…”
Onu tõusis püsti ja seisis täies pikkuses, surus püssipära vastu paremat õlga, sihtis ning pigistas isegi vasaku silma kinni.
„Nägin kivi tagant üksnes Khodadad-khaani otsaesist, kuid ma teadsin tema nägu hästi… Paksud kulmud… Parema kulmu kohal arm… Sihtisin talle otse kulmude vahele…”
Just sel hetkel, kui onu surmavaikuses sihtis Khodadad-khaanile täpselt kulmude vahele, juhtus midagi ootamatut. Selle koha lähedusest, kus seisis onuke, kostis mingi hääl. See oli üsnagi kahtlane hääl. Nagu oleks toolijalg kriipinud põrandal… või vana tugitool kääksunud… või… Hiljem ma kuulsin, et enamik külalisi omistas selle just nimelt toolijalale, muid, ebaviisakamaid oletusi vältides.
Onu Napoleon seisis silmapilgu tardunult nagu kuju. Kõik juuresolijad pidasid hinge kinni. Hetke pärast onukese pilk elavnes
Jumalakartlike Isand – Muhammadi tütremehe Ali nimetus.