Minu onu Napoleon. Iradž Pezeškzad
le>
Tegelased
Onu Napoleoni pere:
Onuke Napoleon – perekonnapea
Lejli – tema tütar
Maš Qasem – onu Napoleoni teener
Emake Bilqis – onu Napoleoni muldvana ümmardaja
Onu Napoleoni lähisugulased:
Jutustaja – onu Napoleoni õepoeg
Jutustaja isa – onu Napoleoni õemees
Jutustaja ema – onu Napoleoni õde
Onu Kolonel – onu Napoleoni vend
Šapur ehk Puri – onu Koloneli poeg
Onu Napoleoni kaugemad sugulased:
Asadolla-mirza – välisministeeriumi ametnik, Šams Ali-mirza poolvend
Šams Ali-mirza – pensionil olev kohtu-uurija, Asadolla-mirza poolvend
Dust Ali-khaan – Aziz os-Saltane teine mees, Qamari võõrasisa
Aziz os-Saltane – Dust Ali-khaani naine ja Qamari ema
Qamar – Aziz os-Saltane poolearuline tütar esimesest abielust
Farrokh Leqa – tüütu klatšimoor
Muud tegelased:
Doktor Naser ol-Hokama – perekonna koduarst
Sejed Abolqasem – jutlustaja linnajao mošees
Šir Ali – linnajao lihunik
Tahire – Šir Ali nägus naine
Teimur-khaan – politseiinspektor
Ghijasabadi – inspektor Teimur-khaani abiline
Nane Radžab – Ghijasabadi ema
Akhtar – kõrtsilauljatar ja Ghijasabadi õde
Asghar-Traktor – Akhtari sõber ja kaitsja
Hušang – saapapuhastaja
Sardar Maharat-khaan – indialasest kaupmees
Leedi Maharat-khaan – Maharat-khaani inglannast abikaasa
Esimene osa
Esimene peatükk
Ühel soojal suvepäeval, täpsemalt kolmeteistkümnendal mordad’il1, umbes kell kolmveerand kolm pärast lõunat ma armusin. Lahusoleku kibedus ja mürk, mida mul hiljem tuli taluda, viisid mind mõttele, et kui see oleks juhtunud näiteks kaheteistkümnendal või neljateistkümnendal mordad’il, poleks ehk kõik nii läinud.
Tol päeval, nagu teistelgi päevadel, rangete ähvarduste ning nappide kuldsete lubadustega õhtuks, saadeti mind koos õega alla tuppa magama. Rängalt palavas Teheranis oli pärastlõunane uni kõigi laste jaoks kohustuslik asi. Ent tol päeval, nii nagu teistelgi pärastlõunatundidel, ootasime, kuni isake on magama jäänud, selleks et minna aeda mängima. Kui isakese norskamist kuulda oli, pistsin pea lina alt välja ning heitsin pilgu seinakellale. Kell oli pool kolm. Väike õde oli oodates magama jäänud ja ma olin sunnitud üksi toast kikivarvul välja hiilima.
Mu onutütar Lejli ja tema noorem vend olid juba pool tundi meid aias oodanud. Meie majade vahel oli suur aed, kus puudus eraldusmüür. Pugesime nagu alati suure pähklipuu alla varju ja hakkasime mängima, püüdes mitte kära teha. Ühel hetkel kohtus mu pilk Lejli omaga. Tema must silmapaar vaatas mulle otse vastu. Ma ei suutnud oma pilku tema silmadelt ära pöörata. Ma ei tea, kui kaua me teineteisele otsa vaatasime, kuid äkki seisis ema, vitsakimp käes, mu selja taga. Lejli koos vennaga pistis kodu poole jooksu ning ema, ähvardades mind vitsaga, kihutas mu alumisse tuppa tagasi. Enne kui ma voodisse pugesin ning lina üle pea tõmbasin, heitsin pilgu seinakellale – kell oli kümne minuti pärast kolm. Enne kui ema oma lina alla puges, ütles ta:
„Tänu taevale, et su onu ei ärganud, ta oleks teid tükkideks rebinud!”
Emal oli õigus. Onu jälgis rangelt, et tema korraldusi täidetaks.
Ta oli andnud käsu, et enne kella viit poleks lastest kuulda kippu ega kõppu. Mitte üksi meie, lapsed, ei söandanud onukese pärastlõunase puhkuse ajal häält teha, vaid koguni varesed ja tuvid hoidsid meie aiast eemale, sest onu oli neid mitu korda jahipüssist tulistanud. Ka tänavakaubitsejad vältisid kuni kella viieni tänavat, mis kandis meie onu nime, sest mõlemad eeslid, nii arbuusimüüja kui ka sibulamüüja, olid onu käest vastu kõrvu saanud.
Kuid tol päeval olid mu mõtted hõivatud hoopis muuga, ning mõte onu pahandamisest ja tema vihahoogudest ei tulnud mulle pähegi. Hetkekski ei suutnud ma unustada Lejli silmi ega ta pilku. Kuidas ma ka ei pööranud end ühelt küljelt teisele ja kuidas ma ka ei püüdnud muudele asjadele mõtelda, ikka nägin ma tema musti silmi, selgemini veel kui tegelikult.
Öösel, kui ma sääsevõrgu all lamasin, nägin ma jälle Lejli silmi. Pärast lõunat ma teda ei näinud, kuid tema silmad ja ta õrn pilk olid endiselt seal.
Ma ei tea, kui palju aega mööda läks. Äkitselt tuli mulle veider mõte: „Jumal küll, ma olen vist Lejlisse armunud!”
Püüdsin selle mõtte peale naerma hakata, aga sellest ei tulnud midagi välja. Võib juhtuda, et mõni loll mõte ei aja inimest naerma, ent see veel ei tõesta, et mõte pole loll. Aga kas on võimalik, et inimene niisama lihtsalt võtab armuda?
Püüdsin uurida kõiki andmeid armastuse kohta. Paraku polnud neid andmeid kuigi palju. Ehkki ma olin juba peaaegu neljateistaastane, polnud ma seni veel ühtki armunut näinud. Armastusromaane ning armastajate elulugusid avaldati tol ajal väga vähe. Ka ei lubatud meil neid lugeda. Isa-ema ja sugulased, eelkõige aga onu, kelle olemasolu vari meil kõigil lasus ning kelle mõtted ja arvamused valitsesid kogu meie arvukat suguvõsa, keelasid lastel igasuguse väljaskäimise ilma täiskasvanute juuresolekuta ning me ei söandanud naabrilastega tegemist teha. Raadio oli ka alles hiljuti laiemalt levinud ning selle igapäevastes kahe-kolmetunnistes saadetes polnud mingit tähtsat informatsiooni, mis oleks valgustamatule arule abiks võinud olla.
Sõeludes teateid armastuse kohta, sattusin kõigepealt Lejli ja Madžnuni loole2, mida olin mitu korda kuulnud. Ent kuidas ma oma ajusoppides ka ei kaevanud, ei meenunud mulle, et keegi oleks jutustanud sellest, kuidas Madžnun Lejlisse armus. Tavaliselt üteldi: „Madžnun armastas Lejlid.”
Üldse oleks parem Lejli ja Madžnun sellest asjast välja jätta, kuna asjaolu, et ilmselt oli Lejli Madžnuni onutütar, mõjutas mu järeldusi, ehkki ma sellest endale aru ei andnud. Aga mul polnud teist väljapääsu – kõige tähtsamad mulle teadaolevad armastajad olid just need Lejli ja Madžnun. Peale nende olin kuulnud veel Širinist ja Farhadist3, aga kuidas nende armastus alguse sai, seda ma ikka ei teadnud. Mõne aja eest lugesin ühes ajalehes avaldatud armastuslugu, kuid ainult selle lõppu – varasemaid ajalehti mul polnud. Üks klassivend jutustas mulle selle loo alguse. Lõppkokkuvõttes jäi armastuse algus mulle arusaamatuks.
Seinakell lõi kaksteist. Jumal küll, kesköö on käes, aga mina ei maga veel! Seni kui ma mäletasin, oli meil see kell olnud, kuid esimest korda kuulsin, kuidas see öösel kaksteist lõi. Ehk on mu unetus sellest, et ma olen armunud? Läbi sääsevõrgu nägin õue hämaruses puude ja roosipõõsaste siluette, mis näisid veidrate kummitustena. Mul hakkas hirm. Ehkki ma ei saanud täielikult aru, kas olen armunud või mitte, ajas armastajate, keda ma teadsin, saatus mulle hirmu nahka. Peaaegu kõik need saatused olid kurvad ning lõppesid surmaga.
Lejli ja Madžnun – lõpp on surm! Širin ja Farhad – lõpp on surm! Romeo ja Julia – lõpp on surm! Paul ja Virginie – lõpp on surm! Isegi ajalehes avaldatud armastuslugu lõppes surmaga.
Annaks Jumal, et ma poleks armunud – või muidu peaksin surema? Neil aegadel oli laste suremus väga kõrge. Ma olin korduvalt kuulnud, kuidas täiskasvanud oma vestluses arutasid, mitu last oli üks või teine naine sünnitanud ja kui palju neist oli elama jäänud. Äkki aga sähvatas välguna lootus: kuulus Amir Arslan4! Ma olin tema lugu korduvalt kuulnud ja ise lugenud. Amir Arslan oli ainus armastaja, kes oli õnnelik!
Amir
Lejli ja Madžnun – armastajapaar, vana araabia loo peategelased, kelle vanemad on abielu vastu. Tu-lemus on see, et Madžnun (araabia k ‘hullunu; džinnist/vaimust vaevatu’) eemaldub inimestest, läheb elama kõrbesse, seltsib loomadega, näeb nendes ja lõpuks ka iseendas Lejlid (ta hüüatab: „Mina olengi Lejli!”). Selline mõtteviis on andnud alust loo sufistlikuks tõlgendamiseks: inimene otsib Jumalat, kuni leiab ta iseendas. Sellele loole andis kõigiks aegadeks ületamatu kuulsuse pärsia luuletaja Iljas ibn Jusuf Nizami (1141–1209) oma viieosalise poeemidetsükli poeemiga „Laili u Madžnun”, mida hilisemad autorid on rohkesti jäljendanud (enam kui sada erinevat töötlust pärsia, türgi jt islami kultuurkeeltes).
Širin ja Farhad – tegelased Nizami poeemist „Khusrau u Širin” („Hosrav ja Širin”), milles kujutatakse Pärsia viimase islamieelse kuninga Husrav II Parvizi (valitses 591–628) ja tema naise, armeenlanna Širini saatust. Poliitilistel põhjustel abiellus kuningas Bütsantsi keisri tütrega ning tõrjus Širini kõrvale. Juhuslikult satub kiviraidur Farhad Širini kaeblikku häält kuulma ja armub hääle omanikku. Armastus annab Farhadile meeletu jõu, nii et ta raiub kaljusid enneolematu kiirusega. Kuid see on õnnetu armastus ega vii kuhugi. Nizami poeem on ülev jutustus noore naise tragöödiast. Ka sellel on islami kultuuris palju töötlusi. Usbeki luuletaja Ališer Navoii (1441–1501) vanausbekikeelsest poeemist „Farhad ja Širin” on olemas A. Ehini ja L. Seppeli eestikeelne tõlge (Tallinn 1977).
„Amir Arslan” – üks kummalisemaid pärsia kirjandusteoseid, mida 20. sajandi keskel võis leida kõigist Iraani kodudest. Teos on kuulus kõikjal, kus tuntakse pärsia keelt, s.t Iraanis, Afganistanis, Pakistanis, Tadžikistanis ning osaliselt Iraagis ja Indias. Teose autor on kuulsa šahhi Nasir ad-Dini (valitses 1848–1896) õuejutuvestja Mohammad Ali Naqib al-Mamalek (srn 1891), kes aastate vältel jutustas õhtuti päevatööst väsinud šahhile „unejuttu”. Seejuures oli tingimus, et ta ei tohi korrata olemasolevaid lugusid ega legende, vaid peab rääkima midagi uut ja enneolematut. Et tegemist on õhtust õhtusse jätkuva jutustusega, on selles muidugi rohkeid kordusi; samal ajal on teos küllastatud pärsia- ja araabiakeelsete luuletsitaatidega, mille tundmine oli tollal igale haritud inimesele endastmõistetav. Taoliste, õhtuid kestvate jututsüklite kohvikutes suulise esitamise traditsioon oli tol ajal elav ning sellest on säilinud mitmeid rahvaraamatuid. Selle teose teeb aga eriliseks asjaolu, et see polnud määratud laiadele rahvahulkadele, vaid traditsiooniliselt ja ka euroopalikult haritud šahhile (kes muide oli suur kunstiarmastaja ja kellele meeldis Euroopas reisida, kes luges prantsuse romaane, kellel oli kolmsada naist ja kes laostas täielikult Pärsia riigikassa). See haruldane jutustus on säilinud tänu sellele, et šahhi tütar Fakhr od-Doule istus isa teadmisel kõrvaltoas ja pani kirja kõik, mis Naqib al-Mamalek rääkis. – Praeguses trükiväljaandes on teose maht 700 lehekülge. Sellest pole tõlkeid Euroopa keeltesse ning mingis mõttes on teos ka tõlkimatu.