Minu onu Napoleon. Iradž Pezeškzad
madalama auastmega erru minema.
Järgnes teine uneta öö. Taas nägin Lejli musti silmi, taas tema hellitavat pilku, taas valdasid kolmeteistaastast poissi ärevad mõtted. Otsisin üha vastust oma küsimusele, kuid nüüd vaevas mind uus küsimus: „Ehk on ka Lejli minusse armunud?” Oh Jumal, ole mulle armuline! Kui ainult mina olen armunud, on veel lootust pääseda, aga kui tema ka…
Isegi sel ajal, kui me onu silma all seisime, teadmata, kas ta suudab tõe päevavalgele tuua ja õiglaselt kohut mõista, tabasin ma aeg-ajalt endal Lejli pilgu ja tundsin, et ta mind vaatab.
Nüüd kerkis mul uus küsimus, mis nõudis kiiret vastust: mis on parem, kas vastamata armastus või vastastikune?
Kellelt ma oleksin saanud küsida? Kellega nõu pidada? Kui Lejli oleks praegu siin… Ei, pole kahtlustki, et olen armunud, sest kuidas ma muidu tahaksin, et Lejli oleks siin? Tuleb ikkagi kelleltki küsida – aga kellelt?
Mis siis, kui küsida Lejlilt endalt? Aga see on ju tobe. Küsida Lejlilt, kas ma olen temasse armunud või mitte! Aga võib-olla küsida Lejlilt, kas… Mida? Küsida, kas ta on minusse armunud? Ka see on tobe. Vaevalt, et ma söandaksin seda teha.
Võib-olla poistega nõu pidada?
Ei, see on võimatu… Lejli vend on minust noorem ega jaga sellistest asjadest midagi… Küsida Alilt?… Ei. Ta on lobamokk, räägib mu isale kõik ära, või veel hullem, kui onule. Jumal küll, kas tõesti pole kedagi, kelle käest küsida, kas ma olen armunud või mitte?
Äkitselt langes pilkasesse pimedusse, milles ekslesid mu mõtted, lootuse valguskiir: Maš Qasem!
Jah, kui õige küsida Maš Qasemilt? Teener Maš Qasemi oli onu toonud maalt, ning kogu meie pere kiitis teda jumalakartlikkuse ja ustavuse pärast. Lisaks sellele oli ta ühel korral mulle oma heatahtlikkust üles näidanud. Ühel päeval olin ma palliga onu majal aknaklaasi katki visanud, Maš Qasem nägi seda, aga ei ütelnud ühtegi sõna.
Üldse hoidis Maš Qasem laste poole ning rääkis meile igasuguseid imelisi lugusid. Tema suurim voorus oli see, et ta alati vastas igale küsimusele. Kui temalt midagi küsiti, ütles ta kõigepealt: „Miks ma peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah…” Iga jahhi saatis liigutus parema käe nelja harali sõrmega. Hiljem saime teada, et žesti mõte oli see, et inimest lahutab hauast üksnes nelja sõrme laiune vahemaa ning et seepärast pole mõtet valetada. Kuigi meil mõnikord oli tunne, et Maš Qasem luiskab, tahtsime siiski näha, kuidas ta oskab kõigile küsimustele vastata, isegi kui need käisid keerukate nähtuste ja avastuste kohta. Kui me küsisime, kas lohed on tõesti olemas, vastas ta pikemalt mõtlemata: „Jumala eest, noorperemees. Miks ma peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah… Ükskord nägin lohet omaenda silmaga… Ma olin teel Ghijasabadist Qomi… Vaevalt jõudsin teekäänakuni, kui äkki näen: lohe lendab, siis laskub mu ette maha. Oli see alles elukas, hoia ja keela! Pooleldi leopard, pooleldi metshärg, lehma ja kaheksajala ja öökulli segu… Lõugade vahelt käivad tulekeeled, kolm zar’i6 pikad… Ma ütlesin endale: tulgu mis tuleb, võtsin labida ja virutasin talle vastu pead. Ta röögatas, nii et kogu linn ärkas unest… Aga mis sest kasu, noorperemees? Oleks keegi Maš Qasemile aitähki ütelnud…”
Maš Qasem oli mihkel seletama kõiki sündmusi ning inimsoo kõige nutikamaid leiutisi. Kui sel ajal oleks olnud aatompomm juba leiutatud, oleks ta kahtlemata hakanud seletama tuumalaengute põhimõtet. Maš Qasemi nimi oli mulle otsekui lootusekiireks pimeduses ning ma magasin sel ööl üsna rahulikult.
Hommikul ärkasin varakult. Õnneks tõusis Maš Qasem koidu ajal ning läks kohe lilli kastma ja aiatööd tegema. Kui ma aeda jõudsin, nägin, kuidas ta taburetil seistes pügas metsroosi oksi, mis rippusid onukese lehtla seintel.
„Kuidas magasid, noorperemees?… Miks sa täna nii vara jalul oled?”
„Eile läksin vara magama. Hommikul polnud enam und.”
„Siis mine ja mängi. Varsti algab kool, siis pole enam aega mängida.”
Ma kõhklesin mõnda aega, kuid mõteldes, et mind ootab kolmas kohutav öö, võtsin südame rindu ning ütlesin:
„Maš Qasem, ma tahan teilt midagi küsida.”
„Räägi, noorperemees!”
„Üks mu klassivend arvab, et ta on armunud… Kuidas seda üteldagi?… Ta pole selles kindel… Aga ta häbeneb teiste käest küsida… Kas teie ei tea, kuidas saab kindlaks teha, et ollakse armunud?”
Maš Qasem oleks taburetilt peaaegu maha kukkunud ning pomises jahmunult:
„Mida?… Kuidas?… Armunud?… Sinu klassivend?”
Küsisin murelikult:
„Kuidas see on, Maš Qasem? Kas see on väga ohtlik?”
Maš Qasem põrnitses aiakääre ning vastas kiirustamata:
„Jumala eest, noorperemees, miks peaksin valetama?… Mingu ma hauda… jah… jah… Ma pole ise armunud olnud… See tähendab, muidugi olen! Ühesõnaga – ma tean, milline õnnetus see on, hoidku Jumal selle eest! Viie pühaku7 nimel, et keegi ei saaks seda piina tunda! Kui armastus juba täiskasvanud inimesi hukutab, mis siis veel lastest rääkida!”
Mul läksid hirmust jalad nõrgaks.
Ma olin tahtnud onukese teenrilt Maš Qasemilt armastuse tundemärkide kohta midagi teada saada, tema aga rääkis mulle selle kohutavatest tagajärgedest. Noh, seda ei ole! Ma ei anna nii kergesti alla. Kui Maš Qasem on ainus asjatundja, kes saab mind armastuses ja armunudoleku tunnustes valgustada, pean ma seda võimalust ära kasutama.
„Aga Maš Qasem, mu klassivend… see, kes arvab, et ta on armunud, tahab kõigepealt teada, kas see ikka on nii. Ja kui ta on kindel, et on armunud, siis vaatab, kuidas sellest lahti saada.”
„Mis sa nüüd, noorperemees! Kes siis sellest nii kergesti terveks saab? See on hullem kui rõuged või koolikud…”
Ütlesin otsustavalt:
„Maš Qasem, sellest räägime hiljem. Nüüd ütle, kuidas saab teada, kas ollakse armunud?”
„Jumala eest, noorperemees, miks peaksin valetama? Räägin, mida tean. Kui ollakse armunud… Kui sa armastatut ei näe, siis süda tundub sulle nagu jää… Ja kui näed teda, kuumab süda, nagu põleks selles ahi… Sa tahaksid anda talle kõik asjad maailmas, kõik maailma varandused, nagu oleksid mõni kuningas… Ühesõnaga – sa ei saa enne rahu, kui pole teda naiseks võtnud. Häda sulle, kui ta teisega paari pannakse! Üks mu naabrimees armus… Ühel õhtul anti tüdruk teisele mehele. Hommikul põgenes naaber kõrbesse. Sellest on juba kakskümmend aastat ja keegi ei tea, mis temast on saanud… Kadus nagu vits vette…”
Maš Qasem ei saanud enam pidama. Ta rääkis loo loo otsa oma küla elanikest ning oma sõjaväekaaslastest, mina aga tahtsin, et tema jutt kiiremini lõpeks, sest ma kartsin, et keegi tuleb aeda ja kuuleb meid. Ütlesin:
„Maš Qasem, ainult et onu ei saaks teada, mida ma sinult küsisin… Muidu ta hakkab uurima, kes see poiss on…”
„Kas siis mina ütlen agaale midagi? Arvad, et mul on elust villand?… Kui agaa kuuleb, et oli juttu armastusest, on kuri karjas! Ta võib isegi ära tappa.” Ning Maš Qasem lisas pead vangutades:
„Andku taevas, et keegi ei armuks preili Lejlisse! Agaa teeb ta pihuks ja põrmuks…”
Püüdsin olla külmavereline ning küsisin:
„Aga miks, Maš Qasem?”
„Ma mäletan, et hulk aastaid tagasi üks noormees armus agaa sõbra tütresse…”
„Ja mis siis juhtus?”
„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah… Oma silmaga ma seda ei näinud… Aga poiss kadus nagu tina tuhka. Otsekui oleks maa alla vajunud… Rahvas rääkis, et agaa kihutas talle kuuli südamesse, aga laiba viskas kaevu… See juhtus
Šiiitide viis pühakut on Muhammad, tema väimees Ali, Ali pojad Hasan ja Husein ning nende ema – ja Muhammadi tütar – Fatima.