Mineviku koorem. Нора Робертс

      PALJASTAMINE

      Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist.

      Üks

      Tüdruk ei teadnud, mis ta üles äratas, ja kuigi ta elas seda ööd edaspidi veel palju kordi läbi – kuhu iganes painajaunenägu ta ka viis –, ei saanudki ta seda teada.

      Suvi oli muutnud õhu niiskeks ja podisevaks hautiseks, mis lõhnas higi ja märja roheluse järele. Kummutil surisev ventilaator ajas seda ringi, aga ikkagi oli niisugune tunne, nagu magaks potist pahiseva auru käes.

      Aga ta oli sellega harjunud. Ta oli harjunud magama suviselt niisketel linadel, aknad – kust kostis halastamatu tsikaadidekoor – pärani lahti lootuses, et kuumusest immitseks läbi mingigi tuuleõhk.

      Teda ei äratanud kuumus ega ka kauguses kõmisev äike. Naomi oli ühe hetkega ärkvel, just nagu oleks keegi teda raputanud või talle kõrva karjunud.

      Ta istus pimeduses silmi pilgutades pulksirgelt voodil ega kuulnud midagi peale ventilaatori surina, tsikaadide kiunumise ja öökulli laisa huikamise. Kõik need suvised maahääled olid talle sama tuttavad nagu ta oma hääl ega tekitanud imelikku pinget.

      Kuid nüüd ärkvel olles tundis ta kuumust, just nagu oleks ta mässitud kuuma vette kastetud marli sisse. Ta soovis, et oleks hommik ja saaks hiilida majast välja, enne kui teised ärkavad, ning jahutada end jões.

      Kõigepealt tuleb ära teha majapidamistööd. Selline oli reegel. Ent õhk oli nii kuum, et tundus, nagu peaks selle eest lükkama nagu kardina. Ja tegelikult oli ju (või kohe varsti on) laupäeva hommik ja ema suhtus vahel laupäeviti reeglitesse pisut kergekäelisemalt – kui isa oli heas tujus.

      Siis kuulis ta kõuekõminat. Ta ronis rõõmu tundes voodist välja ja jooksis akna alla. Talle meeldis äike; talle meeldis, kuidas tuul sasis puudes, kuidas taevas muutus tontlikuks, kuidas välgud sähvisid.

      Ja võib-olla toob äike vihma ja tuule ja jahedama õhu. Võib-olla.

      Ta laskus põrandale põlvili ja toetas käed aknalauale, pilk kuumuse ja pilvede sumusse varjunud kuul.

      Võib-olla.

      Ta soovis seda – ta saab kahe päeva pärast kaksteist ja uskus ikka veel soovide jõudu. Tugev äike, mõtles ta, nii et välgud sähvivad nooltena ja kõu kõmistab nagu kahurituli.

      Ja palju-palju vihma.

      Ta sulges silmad ja tõstis näo ning püüdis nuusutada õhku. Ja siis toetas ta pea kätele ja uuris pimedust.

      Taas soovis ta, et oleks juba hommik – ja kuna soovida sai ju vabalt, soovis ta, et oleks tema sünnipäeva hommik. Ta soovis nii väga uut jalgratast ja oli selle kohta nii palju vihjeid jaganud.

      Vilajas tüdruk, kel polnud veel rindugi – kuigi ta kontrollis seda iga päev –, soovis akna all põlvitades hommikut. Kuumast kleepusid ta juuksed kaelale. See häiris teda ja ta tõstis need üles. Ta tahtis juuksed maha lõigata – päris lühikeseks poisipeaks nagu selles muinasjuturaamatus, mis vanavanemad olid talle kinkinud enne seda, kui neil ei lubatud enam kokku saada.

      Aga isa ütles, et tüdrukutel peavad olema pikad juuksed ja poistel lühikesed. Ja nii lõigati ta väikevennale linnas Vicki meestejuuksuris siilisoeng, temal ei jäänud aga üle muud kui siduda oma üsnagi heledad juuksed hobusesabasse.

      Aga kuna Mason oli poiss, siis hellitati – vähemalt Naomi arust – teda kohutaval kombel. Mason sai sünnipäevaks korvpallirõngakomplekti ja Wilsoni palli. Ja lisaks sellele lubati temal mängida pesapalli – isa reeglite kohaselt oli see üksnes poistele (ja Mason hõõrus seda talle pidevalt nina alla) – ning kuna Mason oli temast kakskümmend kolm kuud noorem (ja seda hõõrus tema vennale pidevalt nina alla), ei olnud temal kodus ka nii palju kohustusi.

      See polnud õiglane, aga kui ta seda ütles, sai ta karistuseks veelgi rohkem töid ja riskis sellega, et tal ei lubata telekat vaadata.

      Aga kui ta saab uue jalgratta, ei häiri see kõik teda enam.

      Ta märkas sähvatust – madalas taevas oli see pigem helk. Äike läheneb. Soovitud äike jõuab kohale ja toob jahedust ja niiskust. Kui vihma muudkui sajab ja sajab ja sajab, ei pea ta aias rohima.

      Mõte sellest viis ta nii elevile, et järgmine sähvatus oleks peaaegu kahe silma vahele jäänud.

      Aga seekord polnud tegu välguga, vaid taskulambi valgusvihuga.

      Ta peast käis läbi mõte, et võib-olla nuusib keegi siin ringi ja üritab majja sisse tungida. Ta tahtis end püsti ajada, et minna isa kutsuma.

      Aga siis nägi ta, et see ongi isa, kes eemaldus majast ja läks kiirel ja kindlal sammul taskulambivihus puude poole.

      Võib-olla läheb isa jõkke end jahutama. Isa ei või ju siis pahaseks saada, kui ka tema seda teeb? Kui isa on heas tujus, naerab ta selle peale.

      Ta ei mõelnud pikemalt, vaid haaras plätud, pistis tillukese taskulambi taskusse ja ruttas hiirvaikselt toast välja.

      Ta teadis, millised astmed kriuksuvad – seda teadsid kõik – ja vältis neid harjumuspäraselt. Isale ei meeldinud, kui nad Masoniga läksid pärast uneaega alumisele korrusele juua otsima.

      Ta pani plätud jalga alles tagauksel ja paotas seda parasjagu nii palju, et välja mahtuda.

      Hetkeks tundus talle, et ta on taskulambivihu silmist kaotanud, aga siis nägi ta seda taas ja lippas selle suunas. Ta hoidis distantsi, kuna ei võinud ju teada, mis tujus isa on.

      Aga isa keeras madala jõelindi äärest eemale ja läks sügavamale metsa.

      Kuhu ta küll läheb? Naomit tõukas takka uudishimu ja peaaegu peadpööritav elevus, et saab keset ööd metsas hiilida. Ning taevas sähvivad välgud ja kõmin tegid asja veelgi põnevamaks.

      Ta ei tundnud hirmu, kuigi polnud kunagi varem nii sügavale metsa läinud – see oli keelatud. Kui ta vahele jääks, saaks ta ema käest koosa, seega vahele jääda ei tohi.

      Isa astus kiirel ja kindlal sammul, nii et ta teadis, kuhu läheb. Ta kuulis kitsal rajal isa saabaste all praksuvaid kuivanud lehti ja hoidis seetõttu kaugemale. Isa ei tohi teda kuulda.

      Miski asi kriiskas ja pani ta võpatama. Ta pani itsituse summutamiseks käe suu ette. Pelgalt jahti pidav öökull.

      Pilved liikusid edasi ja katsid kuu. Lüües palja varba vastu kivi, oleks ta peaaegu kukkunud, ning pani jälle käe suu ette, et summutada valuahhetust.

      Isa jäi seisma ning tema süda hakkas peksma nagu trumm. Ta oli liikumatu nagu raidkuju, ei julgenud õieti hingatagi. Ja esimest korda mõtles ta selle peale, mida teha siis, kui isa keerab ringi ja tuleb tagasi tema poole. Jooksu ei saa pista, sest seda kuuleks isa kindlasti. Ehk tuleks teerajalt kõrvale astuda, põõsaste taha varjuda. Ning loota, et seal kuskil ei maga mõni madu.

      Kui isa edasi liikus, püsis tema endiselt paigal ning mõtles, et peaks tagasi koju minema, enne kui sellest tuleb suur pahandus. Aga taskulambivihk tõmbas teda magnetina kaasa.

      See hüples ja värises hetke. Ta kuulis raginat ja kriipimist – kriuksumist, mis meenutas maja tagaukse kriuksumist.

      Ja siis oli valgusvihk kadunud.

      Ta seisis ärevalt hingeldades sügaval pimedas metsas ja kuigi õhk oli kuum ja raske, tundis ta ihul jäist hingust. Teda valdas kihk jooksu panna, ta taganes sammukese, siis kaks.

      Taas tundis ta kõris imelikku ärevat tunnet, mis oli nii terav, et tal oli raske neelatada. Ja pimedus oleks ta nagu liiga kõvasti oma embusse mässinud.

      Jookse koju, jookse. Mine tagasi voodisse, pane silmad kinni, kriiskas ta peas teravalt hääleke, mis meenutas tsikaade.

      „Argpüks,” sosistas ta, haarates julgust otsides käsivartest. „Ei tohi olla niisugune argpüks.”

      Ta hiilis