Klaassaar. Kaitsjate triloogia 3. raamat. Нора Робертс
– ja kuulis häältesegu, kui ta trepist tagasi alla läks.
„Ma hoian siin üht autot,“ ütles Bran. „Me mahume sinna kõik, kuigi mitte mugavalt.“
„Mul on mu mootorratas,“ pistis Doyle vahele. „Ja ma saan ühe tagaistmele võtta.“
„Tõsi küll. Ma võin korraldada mikrobussi juhuks, kui tahame või peame minema mistahes kaugusele ühe sõidukiga. Ja seal ta on,“ lisas Bran, kui Riley sisse astus. „Sasha räägib, et sa oled paranenud ja puhanud. Kas sa leidsid ruumi, mis sulle sobib?“
„Jah, tänan. Võtsin suure kirjutuslauaga toa metsapoolses küljes. On see alles maja, iirlane,“ ütles Riley, valades endale veel kohvi.
„On küll. Mõtlesin, milleks väikest ehitada? Ja kui mu perekond on siin, täitub see piisavalt kiiresti. Peaksime sööma, siis näitan kõigile seda kohta.“
„Seda söömise osa ma kuulen.“ Sawyer tõmbas vaagna munade ja praekartulitega soojendusahjust välja, laskis kellelgi teisel haarata lihavaagna ja röstleivavirna.
Vihmase akna alla lükatud söögilaud näitas Annika käsitööd: salvrätid olid vormitud südameteks, puitvardad olid seatud koonuseks, mida drapeerisid pisikesed lilled, ja selle tipust ulatus välja üksik valge roosinupp. Teeküünlad moodustasid veel ühe südame, keskelt täidetud roosi õielehtedega.
Bran läitis küünlad sõrmeklõpsutusega ja pani Annika plaksutama.
„Su aiad on vihmas nii ilusad,“ ütles ta Branile. „Ma arvan, et kui ma elaksin selles lossis mere ääres, ei tahaks ma kunagi lahkuda.“
„Mulle meeldib teadmine, et ma saan siia alati tagasi tulla.“
„Annika armastab ka vihma.“ Sawyer kuhjas toitu oma taldrikule. „Pean ütlema, et ma hakkan saare päikesepaistest puudust tundma.“
„Olen vihmaks valmis.“ Sasha ulatas vaagna Doyle’ile. „See annab meile päevakese ümber grupeeruda.“
„See on Iirimaa,“ tuletas Riley talle meelde. „Tõenäoliselt saame märgi päevi rohkem kui üks. Aga jah, väike ümbergrupeerumine on kõike arvestades õigustatud. On sul mingit aimu, kuhu sa ta viskasid, Sawyer?“
„Mitte mingit. Kuid ta sai viga, kui ma seda tegin.“
Söömise ajal viis ta Riley ja teised asjadega kurssi.
„See sobib. Me tabasime teda kohast, kus see teeb haiget, ta kaotab maapinna, tema haare muutub libedaks. See peaks meile veidi aega andma. Kuidas on Malmoniga? Või selle olendiga, kelleks Malmon on muutunud?“
„Lipsas läbi,“ vastas Doyle. „Ta on tugevam ja kiirem, kui oli varem.“
„Kas ta saab Nerezzata selliseks jääda?“ imestas Riley. „See on küsimus. Ma oletan, et sa oled selle koha ülevalt alla lukustanud, Bran.“
„Sa oletad õigesti.“
„Seega tähed on siin ja väljaspool ohtu.“
„On. Ma näitan teile, kuna te tahate oma silmaga näha. Ma arvan, et sa valisid oma toa tööruumi pärast ja hakkad seda tõenäoliselt kasutama. Aga siin on veel üks ruum, mida sa võid samuti kasulikuks pidada.“
„Oh, jah?“
„Põhjatorn. Vaatame seda pärast hommikusööki.“
„Suudate ette kujutada, et meil on põhjatorn?“ Sawyer naeris ja sõi veel peekonit. „Ja lõunatorn samuti. Ja vaadake seda.“ Ta nõksatas pöidlaga kuulimängumasinate poole salongialal.
„Neid ma nägin. Teen hiljem nende peal su tagumiku kuumaks.“
„Eks sa proovi,“ ütles Sawyer Rileyle. „Sa kaotad. Me vajame uut tööülesannete graafikut.“
Sasha noogutas. „Ma hoolitsen selle eest täna hommikul, aga kuna Annika ja mina tegelesime hommikusöögiga, määran seetõttu Riley ja Doyle’i köögitoimkonda. Olen toidu- ja puhastusvarud üle vaadanud ning praeguseks on meil rohkem kui küllalt, seega lükkab see kodusel rindel ostmise mõneks ajaks kõrvale.“
„Mulle meeldiks Iirimaal ostma minna.“
Riley kergitas Annika poole kulme. „Kui ostmine oleks olümpia spordiala, võidaksid sina kõik medalid. Kuid mingis punktis läheb talle tarvis vihmavarustust.“
„Mõned lisarõivad on esikus,“ ütles Bran, „kuid me tahame väljas ringi käia. Ma tunnen siin maad ja külasid, aga ma ei ole kunagi neist kumbagi vaadanud, see otsing mõttes.“
„Me vajame rohkem laskemoona,“ teatas Doyle.
„Veel midagi, mis pole mul meeles mõlkunud, kui ma siin olin.“
„Mul on mõned kontaktid.“ Riley kehitas õlgu. „Teen mõned telefonikõned.“
„Ja see on niisama suur üllatus kui Annika ostukäigud. Viimases lahingus kaotasime mõned nooled,“ jätkas Doyle. „Ja palju padruneid.“
„Ma hoolitsen selle eest ning kui olen oma raamatud ja maakaardid lahti pakkinud, hakkan töötama…“
„Kas me saame võtta ühe hetke?“ katkestas Sasha. „Ma tean, et me ei saa end lõdvaks lasta. Ma tean, et peame ära kasutama aega, mis meil võib olla, enne kui Nerezza jälle ründab. Aga kas me ei saaks võtta hetke, et lihtsalt olla? Me oleme kõik siin ümber laua selles kohas pärast silmitsi seismist kõigega, kui peaaegu puudus tõenäosus eluga välja tulla, edust rääkimata. Kuid me oleme siin ja kaks tähte samuti. See on ime, arvan ma. See oli raske võit, ent sellegipoolest ime.“
„Sul on õigus.“ Bran vastas ta pilgule ja uuris seejärel lauda. „Me võtame oma hetke ja saame sellest tugevamaks.“
„Mulle sobib,“ ütles Doyle hooletult ja vaatas siis Sasha poole. „Kui sa seda tööülesannete graafikut teed, määra ka aeg ja ruum igapäevaseks treeninguks. Kaasa arvatud kalisteenika.“
Sasha ohkas raskelt. „See on julm, Doyle.“
„Hei, ka mina vajan oma hetke. Sa oled sitkemaks läinud, Blondie, aga see oli Sawyeri saarepäikeses. Vaatame, kuidas sa vihmas viiekümne küki ja kätekõverdusega toime tuled.“
„Mul võib olla sellele alternatiiv. Kui me oleme siin lõpetanud,“ jätkas Bran, „saan ma teile kõike näidata. Ja tähti samuti. Köögitoimkond võib veidi oodata, arvan ma.“
„Minu maailmas võib see oodata terve igaviku.“
„Sinu maailm ongi igavik,“ tuletas Sawyer Doyle’ile meelde, kuid võttis siis Annika käe ja tõusis püsti. „Mina hääletan täieliku majatuuri poolt.“
„Alustame siis tipust.“ Bran tõusis püsti ja ulatas Sashale käe. „Mul on teile palju näidata.“
Nad tõusid tagatrepist üles ja järgnesid Branile, kui Bran tegi teise korruse mademel pöörde ja keeras paremale üles.
„Ligipääs katusele,“ selgitas ta. „Siit avanevad suurepärased vaated isegi vihmasel päeval.“
Ta ei eksinud, mõtles Riley, kui Bran avas paksu kaarukse ja ta astus välja vihma kätte.
Lai lame katuseala pakkus 360-kraadiseid vaateid.
Terashalli mere vihane murd ning vägivaldne laksumine vastu kive ja kaljut. Kõu kõmises ja raksatas tihedate udupilvede all, mis hauduvas tuules loiult purjetasid.
Pöördudes võis ta näha halli taevaudukardina taga mägede nõrku varje ning ümberringi metsa, sügavat, varjulist ja rohelist. Kaugemal, kuhu ta eelmisel ööl oli jooksnud, nägi ta nüüd majakest või paari, lammastega täpistatud põlde ja hõredat suitsukoonalt korstnatest, kus märjal suvepäeval küdesid kolded.
„See on hea asend,“ hakkas Doyle tema selja taga rääkima. „Isegi sellisel päeval nagu see suudaksime märgata rünnakut poole miili tagant või isegi kaugemalt. Ja see on kõrgel pinnal, varjumine lähedal.“
Ta liikus edasi ja vaatas sakiliselt