Ohete laht. Kaitsjate triloogia 2. raamat. Нора Робертс

      PROLOOG

      Seda lugu on räägitud sugupõlv sugupõlve järel nii lauludes kui jutustustes, kuni aeg udustas selle müüdiks ja legendiks. Ent mõned uskusid, sest legendid tõid lohutust.

      Ja mõned teadsid, et see lugu on tõsi.

      Et ühel teisel ajal ühes kuningriigis, mis on niisama vana kui meri, lõid kolm jumalannat kolm tähte, et austada ja tähistada uue kuninganna tõusu. Nad sepitsesid tähe tulest, tähe veest, tähe jääst, mis olid määratud kiirgama kõigi maailmade kohal, ning panid need särama tugeva südame, tugeva mõistuse ja tugeva vaimu soovidega.

      Need kuujumalannad seisid kui kaitsjad, kui jumalate, pooljumalate, surelike ja surematute valve kõigi maailmade kohal. Kuigi valgusest, mõistsid nad sõda ja surma, verd ja lahingut.

      Seal oli veel üks jumalanna, pimeduse jumalanna, kelle kustutamatu ahnus määris tema südame mustaks. Nerezza, valede ema, needis need tähed ära, isegi kui ta neid ihaldas. Tähtede loomise ööl, kui need taevasse lendasid, paiskas ta nende poole oma võimu, heites neile loitsu. Ühel päeval langevad need oma säravast kõverusest ümber kuu alla.

      Kui ta saab need oma valdusse, kõik kolm, kui ta saab enda kätte nende võimu, sureb kuu, valgus lakkab ja ta hakkab valitsema pimedust.

      Seega pidid kuujumalannad – selgeltnägija Celene, hea Luna, sõdalane Arianrhod – kokku võtma oma maagia, et tähti kaitsta.

      Ent sellised asjad nõuavad ohverdust ja julgust ning lõpmatu pika ajastu lootust.

      Need tähed kukuvad alla, seda saatust ei saanud nad muuta, aga need kukuvad salaja ja jäävad peidetuks, kuni tuleb aeg ühes teises kuningriigis, kui need, kes on neist tulnud, ühinevad püüdluses tähed leida ja neid kaitsta.

      Kuus kaitsjat, kes riskivad kõigega, et hoida neid tähti Nerezza kurjadesse kätesse langemast.

      Et päästa valgust ja kõiki maailmu, ühinevad need kuus ja panustavad kõik, mis neil on, sellesse püüdlusse ja võitlusse.

      Nüüd on need kuus üksteisest kaugel asuvatest maadest kokku tulnud, oma sidemed ja usalduse loonud, verd valanud ja oma panuse andnud, et esimest tähte leida, seega kohtusid kuujumalannad jälle.

      Valgel rannaliival, kus nad olid tähed loonud rõõmus ja lootuses, kogunesid nad täiskuu all, mis paistis jäise valgusena tumedas taevas.

      „Nad on Nerezza üle trumbanud.“ Luna võttis oma õdede käed. „Nad leidsid tuletähe ja nad on pannud selle väljapoole tema haardeulatust.“

      „Peitnud selle,“ parandas Arianrhod. „Ja targasti tehtud, aga ükski tähtedest ei ole väljaspool Nerezza haardeulatust, kuni need on jälle kodus.“

      „Nad võitsid teda,“ käis Luna peale.

      „Jah, praeguseks küll. Nad võitlesid vapralt, riskisid lahingus kõigega, andsid endast kõik oma eesmärgi nimel. Ja ometi…“

      Ta vaatas Celene poole, kes noogutas. „Ma näen rohkem verd, rohkem võitlust, rohkem hirmu. Heitlust ja pimedust, et seista silmitsi sellega, kus ainsa silmapilguga võib tulla valu, kohutav surm ja kesta igaviku.“

      „Nad ei anna alla,“ väitis Luna. „Nad ei anna.“

      „Nad on oma vaprust tõestanud. Vaprus on tõelisem, kui sellega kaasneb hirm. Ma ei kahtle neis, õde.“ Arianrhod vaatas üles kuu ja koha poole, kus kolm sätendavat tähte nii kaua aega tagasi olid kaardunud. „Kuid samuti ei kahtle ma Nerezza näljas või tema raevus. Ta hakkab neid jahtima ning ta ründab ikka ja jälle.“

      „Ja värbab veel ühe, sureliku.“ Celene vaatas ainiti merre, selle musta klaasi ja nägi varje, mis võivad tulla. „Kelle nälg on tema omaga võrdne. Ta on tapnud ja tapab vähem kiidetud väärtuste pärast kui saatusetähed. Ta on mürk veinis, terariist pakutud käes, napsavad hambad naeratuse taga. Ja Nerezza kätes relv, terav ja kiire.“

      „Me peame neid aitama. Me nõustume, et nad on end tõestanud,“ põhjendas Luna. „Meil peab lubatama aidata.“

      „Sa tead, et me ei saa,“ tuletas Celene talle meelde. „Iga valik peab olema tehtud meie vahelesegamiseta. Praeguseks oleme teinud kõik, mida saame.“

      „Aegle ei ole nende kuninganna.“

      „Ilma Aegleta, selle paigata, ilma kuuta ja meieta, kes me seda austame, pole neil maailma. Nende saatus, meie saatus, kõigi saatus on nende kätes.“

      „Nad on meie hulgast.“ Arianrhod tugevdas lohutavalt oma haaret Luna käel. „Nad ei ole jumalad, ent on rohkem kui surelikud, igaüks omaenese võimega. Nad võitlevad.“

      „Ja niisama tähtis kui võitlus, nad mõtlevad ja nad tunnevad.“ Celene tõi kuuldavale ohke. „Ja nad armastavad. Mõistus, süda, vaim on niisama palju kui mõõk ja kihv ja isegi maagia. Nad on hästi relvastatud.“

      „Seega me usaldame.“ Olles õdede vahel, tõstis Luna oma näo kuu poole. „Olgu meie usaldus nende kaitsekilp. Nagu meie oleme maailmade kaitsjad, on nemad tähtede kaitsjad. Nad on lootus.“

      „Ja vaprus,“ lisas Arianrhod.

      „Ja nad on kavalad. Seal.“ Naeratades tõstis Celene käe, viibates üle taeva keerleva värvitriibu poole. „Nad mööduvad meist läbi meie maailma, paiskudes järgmise poole. Veel ühele maale, teise tähe juurde.“

      „Ja kõik valguse jumalad lähevad nendega kaasa,“ ümises Luna ja saatis oma valguse.

      ESIMENE PEATÜKK

      Ainsaks hetkeks nagu üksainus tiivalöök haistis Annika merd, kuulis laulus tõstetud hääli. Siis oli see läinud, ähmane laik värvi ja kiiruse ähmases laigus, ent see paisus tema südames otsekui armastus.

      Siis tuli ohe ja ohete järel kajad, veel üht laadi muusika. Kibemagus. Ja see uhtis temast läbi nagu pisarad.

      Seega ta kukkus, rõõm ja kurbus südames üheaegselt. Kukerpallitades, spiraalitades, keereldes hingetukstegevas kiiruses, mis lisas hulljulget põnevust ja paanikahoogu.

      Nüüd tuhat tiivalööki, tuhat ja tuhat veel rohkem piitsutava tuule, heliseinaga. Ja värv vilksatas pimedusse, kui ta maandus piisavalt järsult, et hing kinni jääks.

      Hetkeks ta kartis, et nad on maandunud mingisse sügavasse pimedasse koopasse, kus roomavad ämblikud ja veel palju, palju hullemad, kus Nerezza ootab, et rünnata.

      Siis tema nägemine selgines. Ta eristas varje, mis pidid tulema kuuvalgusest, ja tundis tugevat keha enda all, käsivarred kõvasti ta ümber põimitud. Ta tundis selle kuju, selle lõhna, tahtis otse sellesse pugeda, olgu Nerezzat või mitte.

      See oli ime, tähine imedemeri tunda mehe südant nii kiiresti ja tugevasti oma südame vastas löömas.

      Siis mees nihutas end veidi, üks käsi libises üles ja seejärel mööda tema juukseid alla. Teine riivas võrratult üle tema tuharate.

      Annika puges tema vastu.

      „Hm.“ Nüüd tulid mõlemad käed tema õlgadele, kuid hääl rääkis piisavalt lähedal ta südamele, mida kõditas mehe hingeõhk. „On sinuga kõik korras? Said sa haiget? On kõikidel kõik hästi?“

      Annika mäletas oma sõpru – mitte et ta oleks nad unustanud, mitte iial. Kuid ta polnud kunagi varem lamanud ühegi mehe peal – Sawyeri peal – nii intiimselt ja see meeldis talle väga, väga.

      Ta kuulis torinaid, lühikesi oigeid, veidi kirumist. Doyle’i hääl, lähedal ja pahane, ütles: „Pagan võtaks,“ ning Annika teadis, et see pole midagi muud kui vandesõna.

      Ta ei muretsenud Doyle’i pärast. Lõppude lõpuks oli Doyle surematu.

      „Terve.“ See oli Bran kusagil paari jala kaugusel. „Kas