Ohete laht. Kaitsjate triloogia 2. raamat. Нора Робертс
pidi seda paar korda sisse tõukama ja välja tõmbama, enne kui Sawyer tal käest haaras ja ta eemale tõmbas.
Nad leidsid veel ühe ruumi, mida Sawyer nimetas baariks, suur teler seinal (Annika armastas televisiooni) ja põrandal suur laud, kus värvilised pallid seisid kolmnurgana rohelisel kattel.
Annika silitas käega üle katte. „See ei ole rohi.“
„Vilt,“ ütles talle Sawyer. „See on piljardilaud – üks mäng. Kas sa mängid?“ küsis ta Doyle’ilt.
„Milline mees, kes on elanud paar sajandit, ei ole piljardit mänginud?“
„Ma olen elanud ainult paar aastakümmet, aga ka mina olen omajagu mänginud. Me peame millalgi ühe mängu tegema.“
Seal oli puuderdamisruum – kuigi mitte keegi ei puuderdanud seal midagi, nagu Annika oli näinud – ning seejärel köök ja sööginurk. Annika teadis otsekohe, et Sawyer oli rahul.
Sawyer kõndis selle läbi. Pikk sale keha, mis liikus, nagu ei ruttaks see kunagi, mõtles Annika. Tema sõrmed tahtsid tõmmata läbi kõigi nende tumekuldsete juuste, mida päike oli triibutanud, reisist sakris ja tuulest sassis. Ja silmad, hallid nagu meri esimeses hõbedases koiduvalguses, tekitasid temas soovi ohata.
„Itaallased saavad aru toiduvalmistamisest ja söömisest. See on suurepärane.“
Annika teadis nüüd midagi toiduvalmistamisest, ta oli isegi õppinud mõnd rooga tegema, seega tundis ta ära suure pliidi selle paljude põletite ja praeahjudega küpsetamiseks ja röstimiseks. Kesksel köögisaarekesel oli eraldi kraanikauss, mis teda võlus, ja veel üks kraanikauss, suurem, asus akna all.
Sawyer avas kasti, mis hoidis asju külmas – külmkapp, meenus Annikale. „Juba täis varutud. Rileyl ei jää ükski trikk tegemata. Õlut?“
„Oh, kindlasti,“ vastas Doyle.
„Anni?“
„Mulle ei meeldi õlu eriti. On seal midagi muud?“
„Karastusjoogid, puuviljamahl. Ja oota.“ Ta osutas üles restile, mis hoidis pudeleid. „Vein.“
„Mulle meeldib vein.“
„Siis seda sa ka saad.“ Ta valis ühe pudeli, ulatas õlle Doyle’ile, võttis veel ühe endale ja läks siis ühe ukse juurde. „Sahver, samuti täis varutud. Me oleme asja kallal.“
Ta avas sahtleid, kuni leidis tööriista, millega veinipudelit avada. Korgitser – nii naljakas sõna.
„Teiste kohta ma ei tea, aga mina olen näljane. Nii paljude nii kaugele tõstmine teeb kere heledaks.“
„Ma võiksin küll süüa,“ otsustas Doyle.
„Eks ma viskan midagi kokku. Rileyl oli õigus, Sasha näeb välja kahvatu. Me sööme, joome, võtame pinget maha.“
„Hakka siis pihta. Ma lähen välja kontrollima.“ Mõõk seljal ikka veel tupes, läks Doyle veel ühest laiast klaasuksest välja.
„Ma võin aidata sul süüa teha.“
„Kas sa ei taha üles magamistuppa minna?“
„Mulle meeldib aidata süüa teha.“ Eelkõige sinuga, mõtles Annika.
„Hea küll, teeme midagi lihtsat. Kiire pasta koos või ja ürtidega. Ja meil on… jah, meil on tomateid, mozzarella’t.“ Ta tõmbas juustu külmkapist välja, ulatas Annikale tomati köögiletil seisvast kausist. „Sa ikka mäletad, kuidas neid viilutada?“
„Jah, ma oskan väga hästi viilutada.“
„Viiluta need ära ning otsi siis taldrik või kandik või vaagen.“ Ta ajas käed laiali, et vaagna suurust näidata.
Sawyeril olid tugevad käed, aga ta oli nendega õrn. Annika mõtles, et õrnus oli omalaadne tugevus.
„Sa laotad viilud laiali ja puistad tomatile juustu peale,“ jätkas Sawyer, nii et Annika teaks, millele tähelepanu pöörata. „Nende peale piserdad seda oliiviõli.“ Ta asetas õlinõu köögiletile.
„Piserdamine on nagu vihm, kuid ainult natukene.“
„Said õigesti aru. Seejärel võtad selle.“ Ta läks aknalaua juurde, kus seisid mõned potid, ja murdis lehtedega varre. „See on basiilik.“
„Ma mäletan. See lisab maitset.“
„Jah. Haki seda veidi, puista üle kõige, jahvata peale ka veidi pipart ja ongi kogu moos.“
„See on moos?“
„See on valmis,“ seletas Sawyer.
„Ma teen selle sinu eest moosiks.“
Annika palmitses oma vööni ulatuvad mustad juuksed rõõmsalt seljale patsi. Ta asus tööle, samal ajal kui Sawyer pani veekastruli pliidile, valas talle veini, jõi oma õlut.
Annikale meeldisid need vaiksed ajad koos Sawyeriga ja ta oli õppinud neid nautima.
Ta teadis, et tuleb veel rohkem võitlust, ja leppis sellega. Tuleb veel rohkem valu. Ta lepib ka sellega. Kuid talle oli tehtud kingitus. Jalad, mis lubasid tal merest välja maale kõndida, kasvõi ainult lühikeseks ajaks. Sõbrad, kes olid väärtuslikumad kui kuld. Eesmärk, mis oli tema pärand ja kohustus.
Ja eelkõige Sawyer, keda ta oli armastanud juba enne, kui mees teadis isegi tema olemasolust.
„Kas sa unistad, Sawyer?“
„Mis?“ Hajameelselt vaatas Sawyer tagasi tema poole, kui oli leidnud sõela. „Muidugi. Muidugi, peaaegu igaüks unistab.“
„Kas sa unistad ajast, kui oleme oma kohustuse täitnud, kui meil on kõik kolm tähte käes? Kui saatusetähed on Nerezza eest kaitstud. Kui ei tule enam võitlemist.“
„Raske on nii kaugele näha, kui oleme alles selle keskel. Kuid jah, ma mõtlen sellest.“
„Mida sa soovid kõige rohkem, kui see on tehtud?“
„Ma ei tea. See on nii kaua olnud osa mu elust – otsing, kui mitte lahing.“
Ent Sawyer peatus oma töös, pidades aru. Annika mõtles, et see – tähelepanu pööramine – oli samuti tugevus.
„Ma arvan, võibolla piisaks meile kuuele, teades, et oleme teinud kõik, mida pidime tegema, kui istume soojal rannal, vaatame üles ja näeme neid. Näeme kolme tähte seal, kus nad on määratud olema. Teades, et meie tegime seda. See on päris suur unistus.“
„Mitte rikkus ega pikk elu?“ Annika pilk libises tema poole. „Või mõni naine?“
„Kui ma saaksin hõõruda lampi, oleksin loll seda kõike mitte võttes.“ Sawyer vakatas hetkeks, lükkas sõrmed läbi oma sassis heledate juuste. „Kuid sõbrad, kes võitlesid koos minuga, see soe rand? See sobiks väga hästi. Lisa veel külm õlu ja see kõlab täiuslikult.“
Annika tahtis jälle rääkima hakata, aga Doyle tuli tagasi.
Kuigi pikk mees ja hästi lihaseline, liikus ta kergelt.
„Meil ei ole õues treenimisruumi, nagu oli Kreekas, aga meil on sidrunisalu, mida saame kasutada, ja rohkem privaatsust, kui ma arvestasin. Kuigi Bran saaks niikuinii privaatsust lisada. Siin on aed – väiksem kui too seal villas. Ning terrassil potid ürtide ja tomatitega. Väljas on suur söögilaud ja see on pealt viinamarjalehtlaga kaetud. Varjuline, aga probleemiks võivad olla mesilased. Meil on bassein.“
„Jah?“
„Jälle väiksem kui Korful. See on otse siseõue kõrval, mis tõenäoliselt ongi põhjus, miks nad istutasid puud krundi mõlemasse külge. Nad tahtsid privaatsust. Hoolid sa, milline magamistuba?“
„Ei. Vali ise.“
„Ma valin. Tahan oma varustuse ära panna.“
Kui ta väljus, tuli sisse Riley.
„Te loete mu mõtteid.“ Ta tuli sinna ja võttis Annika piha ümbert kinni. „Mul on nälg.