Ohete laht. Kaitsjate triloogia 2. raamat. Нора Робертс
ei, minuga on kõik korras. Parem.“ Sasha hingas välja. „Tõepoolest parem. Tundus, et ma ei saanud oma tasakaalu päris tagasi. Nüüd saan. Seega, võibolla jah, võibolla oli see sellest tõstmisest. Ja jumal hoidku, see on olnud alles päev, on ju? Ma tahan lihtsalt istuda.“
„Ja süüa.“ Liikudes kiiresti, täitis Annika taldriku pastaga, tõstis peale tomatit ja mozzarella’t. „Sa pead sööma.“
„Ma söön. Meie kõik sööme. See tuli nii kiiresti. Jah, tundus, nagu see jõuaks järele ja lööks otse minusse. Ja suurem osa sellest on jõhker. Tunne selle kõige sees. Tema raev ja vajadus meid hävitada. Nüüd mitte ainult haavata või tappa. Hävitada.“
„Sa ütlesid, et ta on leidnud kellegi,“ meenutas Riley talle. „Ühe mehe.“
„Jah, kuid ma ei tea, kas see tähendab meest või lihtsalt inimolendit. Aga ta leiab kellegi ja see isik ühendab oma jõu tema omaga.“
„Pärast jumalaga võitlemist?“ Doyle kuhjas oma taldrikule toitu. „Mul ei ole mingit probleemi surelikuga hakkama saada.“
„Väidab mees, kes ei saa surra,“ märkis Riley. „Inimesed on kavalad, ettevaatlikud ja ohtlikud. Kui Nerezza sõlmib ühega neist tehingu, siis sellepärast, et too mees – või naine – on talle kasulik. Ära mine upsakaks.“
Sawyer ulatas kausi Annikale. „Noh, nüüd me teame, millist tähte me Capril ja selle ümbruses otsime. Veetähte. Võime selle maha võtta nimekirjast, mida me pidime välja nuputama.“
„See on sinine ja ilus. Ebamaiselt sinine. Ma ei tea, kas ma suudan värviga tabada selle toone. Tuletäht, see välkus ja põles. Ja see…“ Sasha sulges hetkeks silmad. „See kumas ja näis… värelevat. Vesi? Võibolla sellepärast.“
Kui ta oli keeranud spagetid oma kahvli ümber ja maitsnud, sulges Sasha jälle silmad. „Oh, see on maitsev, Sawyer. See on täpselt õige. Ma võtan hommikuse vahetuse.“
„Ei, mina võtan selle. Sul on hommik vaba.“
„Ma võin jälle aidata.“
„Ja näed.“ Ta viipas Annika poole. „Mul on mu tippabikokk, teovalmis ja võimekas.“
„Ma tegin selle.“ Annika hammustas ettevaatlikult tüki salatist. „Ja see on hea.“
„Pagana hea,“ lõi Riley kaasa ja võttis teise portsjoni. „Ma võtan homme arvutiotsingu ette. Võibolla on totrus oletada, et veetäht on vees, aga esimene oli – või selle all. Ma tean siin mõningaid koopaid, vees ja maal. Püüan rohkemat teada saada.“
„Sa rääkisid nii maast kui merest,“ osutas Bran. „Lauludest ja ohetest.“
„Nagu siis, kui me lendasime.“
„Mis?“
„Mitte lendamine,“ ütles Annika Sawyerile. „See, mis tundub nagu lendamine või nagu minu arvates tunduks lendamine. Reisimine. Laulud ja ohked, kui sa meid siia tõid.“
„Millised laulud ja ohked, Annika?“ Brani tume pilk sihtis teda.
„Kas te ei kuulnud neid?“
„Ei.“ Bran vaatas ümber laua. „Me ei usu, et ülejäänud meist midagi kuulsid.“
„Kõik, mida mina kuulsin, oli tornaado.“ Kuigi ta jälgis Annikat, jätkas Riley söömist. „Olen mõnes tornaados olnud ja Sawyeri moodi reisimine tundub mulle just selliselt. Aga sina kuulsid laulmist ja ohkamist.“
„Ainult hetkeks. See oli nii ilus. See…“ Annika surus käe südamele ja sirutas selle siis välja. „See tegi mu südame suureks. Seal oli tuul ja värvid ja valgus. See oli väga vaimustav. Siis need laulud, lihtsalt sõnadega muusika, mida ma ei saanud täiesti kuulda. Ja ohked, aga mitte kurvad ohked – või mitte kõik kurvad. Armsad, kuid mõningase kurbusega. Koos rõõmuga veidi kurbust. On see õige?“
„Merineitsi kõrvad, võibolla?“ arutles Riley. „Veetäht, merineitsi. Huvitav.“ Ta võttis veel ühe suutäie pastat ja naeratas. „Meil läheb tarvis veel üht paati. Ma tegelen sellega.“
Hiljem, kui maja oli vaikne ja kõik ta sõbrad magasid, astus Annika välja oma uue toa terrassile. Meri tõmbas teda – ta oli sealt, sellest. Ta soovis, et võiks lennata alla selle juurde, soovis, et saaks ujuda mere südames kasvõi veidi aega.
Kuid meri peab ootama.
Tal olid jalad ja ta hindas neid, kuigi nüüd, kui ta oli teistele rääkinud, kes ta on – tal polnud valikut –, oli tema aeg nendega tiksuv kell.
Seega saatis ta oma soovi kuusirbi poole mere kohal, et ta võiks laulda ja ohata Sawyeri südames ajal, mis talle oli jäänud. Ta soovis, et Sawyer tunneks, mida tema tundis, kasvõi üheksainsaks päevaks.
Kohustus tuli esimesena ja ta ei põikleks sellest kunagi kõrvale. Aga ta võis loota oma südames, et täidab oma kohustuse, täidab oma päranduseks saadud ülesande.
Ja tunda armastust enne seda, kui pöördub igaveseks tagasi merre.
TEINE PEATÜKK
Hommikul ärkas Annika varakult. Ta valis ühe oma ilusatest kleitidest, mis keerles ümber säärte – armas meenutus, et tal on sääred –, ja ruttas otse alla kööki.
Ta tahtis kohvi teha. Ta oli Korfu villas õppinud seda tegema ja talle meeldis teha asju, mida teisedki tavalised inimesed. Aga selles uues majas oli teistsugune aparaat ja tal kulus tükk aega, et välja nuputada, kuidas seda kasutada.
Talle meeldis ka asjade väljanuputamine.
Täna tahtis ta lauale tõelisi lilli, seega läks ta välja ja jalutas aia poole. Ja nägi basseini. Helesinine vesi esimeste mahedate päikesekiirte all.
Meri oli hommikuseks ujumiseks liiga kaugel, mõtles ta, aga see. Noh, see oli siinsamas. Puud piirasid aeda, moodustades nagu rohelise müüri. Igatahes ei mõistnud ta inimeste sekeldamist kehade ümber. Need olid niisama loomulikud kui juuksed ja silmad, kui sõrmed ja varbad ja mitte keegi ei näinud vaeva nende peitmisega.
Pealegi igatses ta vett ja ta ei näinud mingit põhjust tagasi oma tuppa minna, et leida ujumiskostüüm. Selle asemel tõmbas ta kleidi seljast, viskas selle toolile ja sukeldus vette.
Vesi embas teda õrnalt kui ema, magusalt kui armsam. Ta riivas põhja, mererohelised silmad avatud ja naudingust säravad. Rõõmsalt ujus ta basseini pikkuse, seejärel jälle tagasi, lükkas end siis põhjast lahti ning laskis jalgadel odana õhku ja päikesesse tõusta.
Ja lõigata sabana jälle alla vette.
Sawyer, kohvitass käes, jäi basseini lähedale seisma nagu post.
Ta oli välja tulnud, et vaadata, kes on üleval ja kohvi sooviks. Ta oli teadnud, et see on Annika, samal silmapilgul, kui tema sääred olid üles ja veest välja kerkinud – pikad, tuhmkuldsed ja täiuslikud.
Siis oli ümber nende säärte hakanud keerlema värv, vilkudes, välgatades nagu väärtuslikud kallikivid, mis muutusid sädelevaks vedelikuks, enne kui neist oli saanud merineitsi saba.
See võttis tal hinge kinni. Teadmine, et Annika on merineitsi, ja tema muundumise nägemine oli kaks erinevat asja. Ja see võttis tal lihtsalt hinge kinni. Veel enne, kui ta selle jälle tagasi sai, lendas Annika üles, pikad mustad juuksed voogamas, käsivarred välja sirutatud, saba sätendamas, nägu särav ja kaunis.
Annika kaardus keset õhku – ja Jeesus, ta ei kandnud midagi peale saba – ning libises tagurpidi jälle vette.
Sawyeri keha reageeris ja sellest polnud abi, kui ta endale meenutas, et ta on mees ja millisel mehel läheb kõvaks, vaadates võrratut alasti merineitsit. Ta püüdis Annikast mõtelda kui õest, aga see ei viinud kuhugi. Parem oli teda kindlalt tiimikaaslaseks nimetada.
Eelkõige pidi ta Annika peatama seda hämmastavat saba ringi vihistamast. Neil olid siin naabrid.
Annika tuli jälle naerdes üles ja viskus selili hõljuma. Sawyer andis endale käsu mitte tema