Hunt metsas. Martin Allison Booth
ection>
Minu perekonnale, ennekõike kõigile neile, kelle mälestused ja lood on kuivatatud meelespeaõitena selle raamatu lehtede vahele talletatud.
Ühtlasi on see raamat pühendatud kõigile Eesti inimestele.
Autori märkus
Tegemist on romaaniga.
Vaatamata sellele, et suurem osa kirjeldatud sündmustest on mu perekonnaga sõjapäevil päriselt aset leidnud, on raamatu ainestik ja loo ülesehitus täielikult mu enda looming. Tegelaskujude mõtted, tunded, käitumine ja isikuomadused, olenemata sellest, kas tegu on reaalselt eksisteerinud või väljamõeldud isikutega, on täielikult üksnes minu enda kujutlusvõime vili.
Talv 1940
Nad jätsid maha kodu, perekonna ja kodumaa. Hommikul alanud talve esimene lumesadu oli õhtuks muutunud lörtsiks. Koos merelt puhuva tuulega muutis see lobjakaga kaetud tänavad ohtlikult libedaks. Nad asusid teele saaniga, auto oleks kallakutel hätta jäänud. Hobune vedas ree sadamaväravast sisse. Metallist jalased libisesid lumistel munakividel.
Punaarmee mundris sõdur pööras tulijate poole vintpüssitoru.
„Seis.”
Kutsar tõmbas ohjadest ja hobune jäi kapjadega munakive kraapsates seisma.
Sõdur silmitses saanis istuvaid tekkidesse mähitud reisijaid: naine ja kaks last.
„Dokumendid.”
Leena asus käekotis ringi kobama.
„Ei. Tulge maha. Teie kõik.”
Leena andis lastele märku saanist välja ronida.
Sõdur silmitses neid. Palitutesse, sallidesse ja mütsidesse mässitud laste vanust või sugu oli raske hinnata. Kohmakad palitud jätsid mulje, et nad olid prisked ja hästi toidetud. Järjekordsed rikkad riigist pageda üritavad eesti sead, mõtles sõdur.
Leena ei pööranud pilku kõrvale. Kui vana see sõdur õigupoolest olla võis, seitsmeteistkümne- või kaheksateistkümneaastane? Sinel rippus ta seljas nagu telk. Müts oli silmini vajunud. Suur vabastaja. Leena tundis soovi ta endale põlvele heita ja tagumik tuliseks kütta. Aga nolgil oli vintpüss. Tema selja taga oli Punaarmee. Naine võttis dokumendid ja ulatas sõdurile.
„Palun,” ütles naine. Ta rääkis ladusat vene keel. Leena oli sündinud Peterburis, revolutsioonijärgselt Leningradi nime kandva linna Eesti kogukonnas.
Sõdur heitis vintpüssi õlale. Ta asus tunnimehe valveposti kohal rippuva laterna valguses pabereid veerima. Dokumendid laperdasid lörtsisajus. Mees ei kiirustanud.
Vaeseke, mõtles naine, ta ei oska vist korralikult lugeda.
Viimaks tõstis sõdur pilgu. „Riigist lahkumise põhjus?”
„Sugulaste külastamine,” valetas naine.
„Milliste sugulaste? Kas te teate, kuhu laev läheb?” Mees osutas lõuaga umbes saja meetri kaugusel kai ääres seisva laeva suunas.
„Jah.”
„Saksamaale.”
„Ma tean. Te küsisite, kas ma tean. Ma vastasin jah.” Naine ei suutnud oma ärritust ega kasvavat murelikkust vaos hoida.
Sõdur heitis talle tigeda pilgu.
„Ma küsin veel kord. Milliste sugulaste?”
Naine kõhkles. „Nõbude. Me läheme mu nõbudele külla.”
„Ühesõnaga, lasete jalga?”
„Mille eest? Kas Nõukogude Liit ja Saksamaa mitte omavahel lepingut ei sõlminud? Küsimuste esitamine oleks asjakohane siis, kui me Inglismaale või Ameerikasse läheksime. Aga nagu te näete, on meie paberid korras. Meie eesmärgis ei ole midagi ebaseaduslikku.” Naine sirutas käe dokumentide järele. „Teil ei ole õigust …”
Sõdur murdis nüüdseks läbi vettinud paberid kokku ja torkas sinelitaskusse. Ta võttis püssi uuesti kätte. „Mul on täielik õigus. Mul on volitused keelata pääs sadamasse kõigile, kes mulle kahtlased tunduvad. Teie tundute mulle kahtlased. Tulge kaasa. Võtke oma kohvrid.”
Mees astus kõrvale ja andis naisele püssitoruga märku liikuma hakata. Kui tundus, et naine ei kavatse paigast liikuda, suunas ta relva naise kõrval seisvate laste poole.
Naine noogutas ja asus lastega askeldama. Ta teadis, mis nende kolmega nüüd edasi juhtub. Nad toimetatakse ühte mornidest barakkidest sadamaservas. Seal jäetakse nad ilma mingit selgitust andmata mõnda külma ruumi tundideks, ehk koguni terveks ööks ootama. Päris kindlasti seniks, kuni nende laev on lahkunud.
„Ema,” küsis suurem lastest eesti keeles. „Kas me ei lähegi Saksamaale?”
„Kõik on korras, kullake. Küll me selle asja selgeks saame. Ja siis asumegi teele.”
„Ma ei tahtnud niikuinii Saksamaale minna,” teatas väiksem laps.
Väike seltskond korjas kohvrid saanist kokku, igaühele üks, ja nad jätkasid teekonda jalgsi. Kutsar pööras saani ümber ja kadus pimedusse. Tuul kandis märjast hobusest õhkuva tuttavliku ja trööstiva lõhnapahvaku minema.
Sadama sissepääsu juures võttis oma seltsimehe asendamiseks koha sisse sõdur, kes astus välja seni lörtsise öö eest varju pakkunud vahiputkast.
Ruum oli külm, täpselt nagu Leena oli oletanud. Ja samuti oli ta osanud oodata seda, et nad juhatakse ruumi ja jäetakse sinna. Uks pandi nende selja taga lukku. Sõdur oli kohvrid endaga kaasa viinud. Lehkas keedetud kapsa ja märja villa järele. Naise kümneaastane tütar Maret võttis toolil istet ja asus jalgu kõlgutama. Ta vend Juhan tõmbas end laulu ümisedes ja peopesi uurides kerra seina ääres seisva laua all.
„Ema?”
„Jah, kullake?”
„Kas ma tohin palitu seljast ära võtta?”
„Ei, kullake. Loodetavasti saame siit kohe minema.”
„Aga mul on palav.”
„Ma tean, kullake. Aga seda ruumi ei ole köetud. Kui sa palitu seljast võtad, hakkab sul varsti külm.”
„Aga mul on ebamugav.”
Leenal oli samuti ebamugav. Aluspesu voodri vahele õmmeldud ehetel istumine polnud kuigi mõnus. Naine polnud saanud kõike kodus tualettlaua sahtlis leiduvat kaasa võtta. Ülejäänud ehted oli ta viinud vanematekoju ja seal aeda matnud, ootama päeva, mil nad saavad koju tagasi tulla.
Koju tagasi.
Nad polnud veel kuskile jõudnudki, kuid ometi oli naisel tunne, et tema korrapärane elu, ta laste õnn ja turvatunne olid jäänud teise ellu. Kui kaua? Kui kaua peavad nad eemal viibima?
Siis mõtles naine oma abikaasale Hendrikule. Ta polnud meest kolm nädalat näinud. Just tema oli neile hankinud dokumendid, mis nüüd arvatavasti vettinuna sõduri sinelitaskus vedelesid. Dokumendid oli käskjalg kohale toimetanud sama päeva pärastlõunal. Neile olid lisatud Hendriku kirjutatud juhtnöörid, mis andsid korralduse kohe teele asuda ja mainisid selleks ette nähtud laeva nime. Laev oli sama hästi kui käeulatuses, seisis kai ääres ja seda täideti laadungiga. Laev, mis oli paari minuti eest vilet andnud, hoiatades kõiki kuuldekauguses viibijaid peatsest teeleasumisest. Naise mõtisklused katkestas tajumine, et tütar jälgib teda. Ta naeratas lapsele ja läkitas talle õhusuudluse.
Maret oli mures. Ta oli küll kõigest kümneaastane, kuid oskas ometi nii mõndagi tähele panna. Tüdrukule oli kõigepealt silma jäänud see, ema silmade ümber on tekkinud ringid. Siis see, et ema riided hakkasid talle korraga suureks jääma. Ta oli sedagi tähele pannud, et ema ei liikunud enam tavalise kergusega. Ta ei keerutanud enam lapsi kätest hoides ringiratast nagu vanasti. Ei naernud enam helisevalt. Ja nüüd siis see.
„Ema?”
„Jah, kullake?”
„Miks sõdur ütles, et me oleme kahtlased?”
„Me ei ole kahtlased, kullake. Ta lihtsalt peab üht-teist kontrollima.”
„Aga ta ütles „kahtlased”.”
„Ta ei mõelnud seda nii. Ta kontrollib, kas meie paberid on korras, ja siis asumegi teele.”
Maret