Hunt metsas. Martin Allison Booth
manitses mees, „ma kardan, et meil on väga vähe aega. Me peame teid teele saatma. Seltsimees sõdur tegi suurepärast tööd ja täitis imetlusväärselt oma kohust. Aga mõistagi on ilmselge, et puudub igasugune põhjus teie kinnipidamiseks. Niisiis andsin seltsimehele korralduse teid laeva peale saata. Võtke oma kohvrid – need seisavad koridoris.”
Üle lörtsise sadamaterritooriumi kõndides jäi Leena koos Peetriga teistest veidi maha. Sõdur ja lapsed jätkasid teekonda laeva suunas. See paiskas õhku veel viimase vile, pikk kaeblik heli keerles talvises tuules sadama kohal ja kaikus Läänemerd katvas öös.
„Peeter …?”
„Ära hakka midagi küsima, kullake.”
„Aga sinu munder …?”
„Me kõik peame oma valikud tegema.”
„Jah, aga …”
„Minu laev Ristna täiendab praegu sadamas varusid ja me asume peagi pärast teid teele. Muide, teie laev on viimane reisilaev, mis Tallinnast lahkub. Pärast seda on sadam avatud üksnes sõjalaevadele.”
„Kuidas sa teadsid, et me siin oleme?”
„Kallikene, mida sa ise arvad? Hendrik laskis mul teie jaoks paberid vormistada.”
„Hendrik! Kus ta on? Kas ta on koos teiega? On ta nüüd üks teie seast?”
„Mina ei tea, kus ta on. Keegi mees tuli kolm päeva tagasi kirjaga teie kohta. Rohkem ei tea ma midagi. Sa tead ise kõige paremini, milline mu vend on: laseb ringi nagu orav rattas. Kes seda teab, kus ta on või millega tegeleb.”
„Aga miks ta meid Saksamaale saadab?”
„Mine võta kinni. Viimane koht maamunal, kuhu kippuda. Olemegi teie laeva juures … Tulge siia, pisikesed, kallistage oma vana onu Peetrit hüvastijätuks.”
Lapsed kuuletusid heameelest kilgates. Nad tundsid ta soojust, hingasid sisse ta tuttavlikku lõhna.
Sõdur sikutas nad eemale ja utsitas maabumissilda mööda astuma. Võimatu oli ta ilmest välja lugeda, mida ta seejuures mõtles.
Leena kallistas oma mehevenda. „Ega sul sellest probleeme ei tule? Ega see noormees sinu peale kaeba?”
Peeter kehitas õlgu. „Nüüdsest tähendab iga liigutus riskimist.”
„Kas me kohtume veel?”
„Aga muidugi.”
Määrdunud ja soolakoorikuga kaetud korstnaga Läänemere rannasõidulaev tossutas üle rahutute vete sadamast välja ja kadus öhe. Neljas, kõige alumine illuminaatorite rida kadus aeg-ajalt mäslevate lainete varju ja kerkis siis taas nagu õhku ahmides pinnale.
Seal, armetus väikeses kajutis viimase Tallinnast lahkuva reisilaeva pardal jagas kodumaalt pagev Leena koos oma kümneaastase tütre ja kuueaastase pojaga ühte kuuest koikust.
Kajutit ja koikusid välgutas üksiku lambipirni melanhoolne oranžikas kuma. Ruum oli nii väike, et kui kõik selles viibijad oleksid end koikuservale istuma seadnud, põlved ruumi keskele suunatud, oleksid nad omavahel kokku puutunud.
Teisel pool koridori mürisesid mootorid ja kajut lehkas määrdeainete, diiselmootori heitgaaside ja õli järele. Õhk oli läppunud, põrand kleepus. Päevinäinud õlgmadratsid olid rõsked, tekid kopitanud. Maret nühkis küünarnukiga illuminaatorilt mustust maha, kuid tal õnnestus seda üksnes veel rohkem laiali ajada. Kui ta välja pimedusse kiigata üritas, et viimast korda linnatulesid näha, puhkes ta hingeõhust klaasile õitsema lill. Tema linn. Tema kodu. Ta nägi üksnes Läänemerd, mis tõusis ja langes nagu hiiglase rind.
Sel ööl esitas ta emale vaid kaks küsimust: „Millal me tagasi koju läheme?” ja „Kus isa on?”.
„Varsti,” vastas ema. „Varsti oleme jälle kõik koos.”
Und saamata sosistas Maret paar tundi hiljem needsamad küsimused uuesti emale kõrva. Ta sai sama vastuse ja mõistis, et küsimused ei vii teda kuskile. Niisiis loobus ta neid esitamast. Ometi kajasid need kaks küsimust edaspidi igal ärkvel oldud hetkel nii tüdruku peas kui ka südames:
Millal me tagasi koju läheme?
Kus isa on?
Kevad 1941
I
„Kaptenleitnant Kotkas?”
„Jah.”
„Admiral võtab teid nüüd vastu.”
„Tänan teid.”
Kotkas tõusis, sättis ohvitserimütsi kaenla alla, silus mundrikuube ja astus sisse uksest, mida tema jaoks lahti hoiti.
Kabinet oli avar ja lage. Suure akna all seisis tumedast tammest kirjutuslaud. Sellel seisid tindipotialus, kaks telefoni ja lamp. Laua taga istus väikest kasvu hilistes viiekümnendates mees. Tema kuuevarrukate otstest paistsid valged tärgeldatud särgimansetid. Mehe auastmele viitavad jämedad kuldsed rõngad särasid varakevadises päikeses. Ta keeras täitesulepea kinni ning pani nii kirjutusvahendi kui ka paberid, millega ta tegelenud oli, kõrvale. Mees tõstis pilgu.
„Tere hommikust.”
„Tere hommikust, admiral.”
„Niisiis, vaatame teie …” alustas mees. Admiralist õhkuv Kölni vee aroom täitis spartaliku ruumi kerge sidrunihõnguga. Enne kui ta jätkata jõudis, avanes Kotkase selja taga sulgunud uks uuesti.
Admiral heitis kaptenleitnandi selja taga seisja poole pahase pilgu. „See on eraviisiline kohtumine. Välja.”
Saabuja kandis halli välimundrit, läikima löödud säärikuid ja hõbedast vilenööri. Ta peatus Kotkase kõrval. Mehest uhkas talgilõhna. Ta ei pööranud admirali poole ja kõnetas Kotkast. „Kas te oleksite nii kena ja jätaksite meid omavahele,” sõnas mees jäiselt naeratades, „meil ei lähe kaua.”
Kotkas vaatas saabunud majori ja seejärel admirali poole.
Admirali õlad vajusid kössi. Ta suunas Kotkase viipega avatud ukse poole. „Vabandust, kaptenleitnant,” ütles mees. Kotkas väljus. Ta kuulis, kuidas admiral saabuja poole pöördudes urahtas: „Kas teid koputama ei ole õpetatud?” Siis uks sulgus.
Mees võttis eesruumis istet. Sealsamas istus kirjutusmasinate taga viis-kuus naist. Keegi oli aknalauale hüatsindipoti asetanud. Selle õis oli lahti läinud ja lillelõhn levis terves ruumis.
Hetk hiljem algas eesruumi taga asuvas koridoris sagin. Sammumüdinale järgnes sahin, siis mütsud ja tümpsud. Kotkas oletas, et kaks kummalgi pool kabineti sissepääsu seisvat mereväelasest vahti olid valveseisangu võtnud. Ilmselgelt oli läheneja keegi väga tähtis isik. Kui tähtis nimelt, selgus hetk hiljem. Ruumi sisenes pruunis mundrikuues ja veripunase käelindiga lühikest kasvu mees. Tema kannul tõttasid kaks kõrgele auastmele viitavate punakuldsete embleemidega ehitud sõjaväemundris käsundusohvitseri.
Kotkas tõusid. Ka kõik naised tõusid ja tõstsid tervituseks parema käe. Mees suundus admirali kabineti poole. Üks käsundusohvitseridest kiirustas talle ust avama. Kuid siis mees peatus ja pööras pead. Kotkas tundis, kuidas jäised silmad teda süsimustade kulmude alt takseerivad. Mehe ülahuult ehtivad vuntsid läksid turri.
„Kas teie ei annagi mulle au?” küsis mees naiste tõstetud käsivarte poole osutades. Kotkas pani mütsi pähe ja kergitas sõrmed selle serva juurde.
„Minu meelest,” tähendas üks adjutantidest, „peab juht silmas nõuetekohast auandmist.”
„Täie lugupidamisega, härra …” alustas Kotkas.
„Selles asi ongi,” ütles juht, „te ei osuta mulle täit lugupidamist.”
„Täie lugupidamisega …” jätkas Kotkas, „mul on jäänud mulje, et mereväes on selline auandmine igati lubatud.”
„Aga teie ei ole praegu lihtsalt „mereväes”. Te viibite Berliinis, minu luureteenistuse