Hunt metsas. Martin Allison Booth
sakslane, teile truudusvannet andnud ega kuulu teie parteisse, niisiis ei seo mind kohustus kasutada tervitust, mida kasutavad teie järgijad.”
„Teie ei ole sakslane? Te räägite nagu ehtne sakslane.” Mees astus sammukese tema suunas. „Aga tema ei käitu nagu sakslane, mis?” ütles ta üle õla adjutantide poole pöördudes. Nood naersid. „Kust siis teie pärit olete, herr Ersatssakslane?”
„Ma olen eestlane, härra.”
„Eestlane, mis? Ilmselgelt kannate te heal meelel minu mundrit, lasete mul endale palka maksta, järgite minu antud korraldusi. Ja ometi ei pea te vastutasuks kõigi nende hüvede eest vajalikuks kõiki oma kohustusi täita.” Ta nihkus Kotkasele nii lähedale, et mees tundis ta hapukat hingeõhku.
„Härra,” tähendas Kotkas, „ma kannan teie mundrit, kuna me võitleme ühel poolel. Aga meie eesmärgid on erinevad. Teie soovite sõda võita, mina üksnes oma kodumaa iseseisvust taastada.”
Mees mühatas, ta lõualihased tõmbusid pingule. Kui ta uuesti suu avas, kostis sellest vorstiviilutamismasinat meenutav sisin. „Ma väga tänan teid toetuse eest, kaptenleitnant. Kindlasti on teie suuremeelne osalus meie väikeses ettevõtmises auks kogu Saksa rahvale. Olge lahke ja toimetage seejuures nii, nagu paremaks peate.”
Mees pöördus ja jäi admirali kabineti ukse ette seisma, oodates, et kaaskondlased selle tema jaoks avaks. Enne, kui nad seda teha jõudsid, võttis ta Kotkase veel kord ette. Ta sihtis kaptenleitnandi poole sõrmega. „Enda meelest võitlete te mingi ülla ideaali nimel. Aga tegelikult olete lihtsalt palgasõdur. Armetu palgasõdur. Täpselt nagu kõik teised.”
Seltskond astus kabinetti. Uks sulgus.
Kotkas võttis uuesti mütsi peast ja istus.
Ruumis viibivad naised vahetasid omavahel pilke, istusid ja jätkasid masinal tippimist.
Kotkas pühkis varrukalt süljepritsmeid.
„Vabandage mind, kaptenleitnant …”
Mees tõstis pilgu.
Üks naistest, see, kes oli talle enne ukse avanud, oli trükkimise katkestanud.
„Jah?” küsis mees.
Naine oli väikest kasvu, ta punakaspruunid juuksed olid palmikuna ümber pea keeratud. Ta silmad olid suviselt sinised. Naine võis olla kahekümne või kahekümne ühe aastane. „Kas te ikka teate …?” Ta pilgus olid segunenud pahameel ja mure. Ta ei lõpetanud oma lauset.
„Väga hästi tean,” vastas mees.
„Selge,” tähendas naine, „oli meeldiv teid tunda.” Ta kehitas õlgu ja asus taas tööle.
Umbes pool tundi hiljem avanes admirali kabineti uks uuesti. Neli viimati saabunud meest lahkusid. Lühike puravikupruunis mundris turris vuntsidega mees möödus Kotkasest ilma viimasele ainsatki pilku heitmata. Naised jõudsid napilt püsti karata ja au anda, ning juba olidki nad läinud.
„Preili Meyer!” hüüdis admiral oma kabinetist.
Kotkasega rääkinud naine sisenes kabinetti, sellal kui teised masinatel klõbistamist jätkasid. Peagi oli preili Meyer tagasi. „Te võite nüüd sisse minna,” ütles naine.
Kotkas astus kabinetti. Ta oli vaid poole kabinetini jõudnud, kui admiral end laua tagant püsti ajas.
„Mida kuradit te enda meelest korraldate?” tahtis mees teada.
„Kuidas, härra admiral?”
„Solvate juhti, seate iseenda ohtu. Seate ohtu kogu oma rolli … kõik võimalused? Püha taevas, mees, ma olen kuulnud, et olete jäärapäine, aga selline asi …”
„Härra, mulle ei tulnud pähegi, et mu käitumine kuidagi vale oleks.”
„Ei tulnud pähegi?” admiral vajus raskelt istuma. „Ma pidin kõigest väest pingutama, et ta ei laseks teid aknast välja visata. Ja lubage meelde tuletada, me viibime kolmandal korrusel. Õnneks suutsin ta ümber veenda.”
„Tänan teid, härra.”
„Nojah, teie hääletooni põhjal on selge, et te ei tunne vähimatki tänulikkust, veel vähem kahetsust. Kaitsku issand meid mereväeohvitseride ülima enesekindluse eest.”
Väljas ooteruumis helises telefon. Preili Meyer võttis vastu. Ta kuulas helistaja ära ja võttis seejärel oma märkmiku, et seda uurida.
„Kotkas,” ütles naine, „kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Miks te seda teada tahate?” Ta jäi uuesti kuulama. „Jah, muidugi, vabandust. Mul ei olnud kavas hakata teile küsimusi esitama … kui see on kõik …? Väga hea. Head aega.”
Naine lõpetas kõne.
„Igatahes õnnestus mul talle selgeks teha, kui väärtuslik te meie jaoks olete. Lõpuks,” tähendas admiral. „Aga kui ma tohiksin midagi soovitada: kui te peaksite talle kunagi sattuma lähemale kui sada sammu, siis andke jalgadele valu.”
„Ma jäin oma põhimõtetele kindlaks, muud ei midagi.”
„No tehke seda edaspidi kuskil mujal. Ja kirevase päralt, andke talle korralikult au.”
„Ma andsin talle au.”
„Aitab!” Admirali rusikas raksas lauale, nii et telefonitorud hakkasid hargil võbisema. Mees kogus end kiiresti. „Palun vabandust, see oli kohatu.” Ta ajas end sirgu. „Mis tehtud, see tehtud. Võib juhtuda, et tagajärgedega tuleb teil endal üsna pea tegeleda. Aga vahepeal peame teid ära kasutama nii palju kui võimalik. Palun võtke istet.”
Kotkas istus.
„Niisiis, mis teid siia toob?”
„Ma ei tea, härra admiral; ma eeldan, et …”
„See oli retooriline küsimus, Kotkas. Kus te pärast Eestist lahkumist olnud olete?”
„Memelis, härra admiral. Töötan seal teie mereväe heaks.”
„Memelis vist käib paras möll.”
„Möll käib tervel Läänemerel, härra admiral.”
„Ja rääkige mulle, kuidas teie enda arvates sinna sattusite?”
„Teie korraldasite selle, härra admiral.”
„Just nimelt. Te olete meile väga vajalik, kaptenleitnant. Ja just sel põhjusel õnnestus mul juhti veenda teid mängus edasi hoidma. Ma eeldan, et olete andnud vande saladust hoida?”
„Jah, härra admiral. Loovutasin end ühele lõputult pikale dokumendile allkirja andes naha ja karvadega teile.”
„Väga hea. Seda, mida ma teile praegu räägin, teab üksnes ülemjuhatus. See on teadmata isegi julgeolekuteenistusele. Nad ei tohi sellest teada saada enne, kui sündmused, millest te kohe kuulete, on aset leidnud. Kas te mõistate mind?”
„Jah, härra admiral.”
„Niisiis, ühesõnaga … Inglismaa ei langenud. Kuid juhi sõnul oli rünnak selle väikse saare vastu üksnes diversioonivõte. Ta kavatseb seda tõusikust Churchilli ohjes hoida ning sundida teda keskenduma oma tähtsusetutele probleemidele, sellal kui kotka säravad silmad on suuremale saagile pööratud.”
Kotkas jäi ükskõikseks. See, mida admiral ilmselgelt öelda kavatses, ei tulnud talle üllatusena. Kõik luureteenistuse töötajad, kes vähegi Balti riikide piirkonnas toimuva vastu huvi tundsid, teadsid, kui ebakindel on kahe Euroopa suurima totalitaarrežiimi vahel sõlmitud lepe. Üsna mitmes mõttes nägi Kotkas selles tegelikult lootuskiirekest. Ta poleks parema meelega selles kabinetis, linnas ega riigis viibinud, kuid katastroofi möödapääsmatust arvestades polnud see koht teistest sugugi hullem.
„Juht on kogu aeg kavatsenud kommunismiohu oma raudse kanna all lömastada,” jätkas admiral. „Me kiirendame ettevalmistusi sissetungiks – selle koodnimi on legendaarse Saksa kangelase ja ristisõdija järgi Barbarossa. Mittekallaletungipakt pidi meile üksnes ettevalmistusaega andma.”
„Ja