Hunt metsas. Martin Allison Booth
tempot.
„Me ei ole juudid,” ütles Juhan. „Mis need juudid üldse on?”
„Kuulge,” ütles Karl, „probleem on lihtne. Teie kaks olete mujalt tulnud, eks ole? Eestist, kas oli nii?” Juhan noogutas. Maret rühkis edasi. „See on loomulik, et inimesed teid teistsugusteks peavad, kui te niimoodi eraldi hoiate ja kõiki tõrjute.”
„Me ei hoia eraldi. Me lihtsalt ei topi oma nina teiste asjadesse ja sooviksime, et teised samamoodi käituks,” teatas Maret.
„Inimesed on praegusel ajal umbusklikud,” jätkas Karl. „Selline eemale hoidmine ei ole teile hea. Eriti veel sellises väikeses kogukonnas nagu siin. Mul pole vähimatki kahtlust, et seda juudijuttu kuulis Kurt oma perekonna käest. Te peate pingutama ja üritama teistega natuke rohkem suhelda.”
„Ma ju ütlesin sulle …” sõnas Maret.
„Jah, aga see ei tule sulle kasuks. Kuidas sa sellest aru ei saa?”
„Mina tahan rohkem suhelda,” teatas Juhan.
„Väga tore, noormees. No aga räägi mulle, kas emb-kumb teist kuulub Deutsches Jungvolki? Teate küll, teievanuste poiste ja tüdrukute organisatsiooni. See on inimestega tutvumiseks ja nendega paremini läbi saamiseks hea koht.”
„Kui me saabusime, siis küsiti meie käest koolis, kas me sooviksime nendega ühineda,” ütles Maret. „Me ütlesime, et me pole sakslased ega jää siia kauaks. Nemad väitsid, et peaksime ikkagi liikmeks hakkama. Aga me pole seda teinud.”
„No näete nüüd isegi,” tähendas Karl. „Kui te tahate inimestega paremini läbi saada ja soovite, et nad teid edaspidi inetute nimedega ei nimetaks, peate sakslaste moodi käituma. Neile näitama, et te kuulute nende sekka.”
„Me ei kuulu nende sekka,” teatas Maret.
„Mina tahan nende sekka kuuluda,” arvas Juhan.
„Me läheme varsti koju. Tagasi Eestisse. Me ei pea sakslaseks hakkama.”
Kõik kolm kõndisid hetke vaikides. Siis tegi Karl uuesti suu lahti.
„Teate, minu meelest te olete kohustatud seal käima, seadus on selline. Teie vanematel võib muidu palju pahandusi tulla. Kui tahate, viin teid praegu sinna.”
„Me peame koju minema,” ütles Maret.
„See on siinsamas, ümber nurga.”
„Misasi?” tahtis Juhan teada.
„See koht, kus rühmad koos käivad. Suur madal maja Fredericki tänaval.”
„Ma tean. Kas see, mille ees on lipud?” uuris Juhan.
„Just seesama. Seal on tegelikult väga tore. Õpitakse igasugu asju. Matkatarkusi, telki üles panema, lõkke kohal süüa tegema. Ja käiakse isegi metsas matkamas. Tüdrukud … ma küll täpselt ei tea, millega nemad tegelevad, aga küllap on neilgi väga tore. Arvatavasti õpivad nad õmblema ja süüa tegema ja kodumajandust ja muud. Aga igatahes on see kõik väga vahva.”
„Seda sa kogu aeg räägid jah,” tähendas Maret.
„Mina tahan minna,” teatas Juhan. „Kas sina lähed ka? Kas sina oled ka seal?”
„Ei,” ütles Karl, „Mina olen vanemas rühmas. Me õpime samuti igasugu vajalikke asju. Marssima, laskma … me käime sõjaväeharjutustel, laulame, kanname mundreid. Natuke vanemaks saades saad sinagi meiega ühineda.” Poiss asetas käe sõbralikult Juhani pea peale. Juhan naeratas talle laialt. „Ja varsti saan ma vabatahtlikuna mereväkke ja siis sõtta minna.”
„Miks sa sõtta tahad minna?” küsis Maret.
„Kõik mehed lähevad sõtta.”
„Noh, mina igatahes soovin, et nad ei läheks. Soovin, et mu isa poleks sõtta läinud.”
„Mida teie isa teeb?” uuris Karl.
„Tema on samuti mereväes. Vähemalt kodus Eestis oli.”
„Ta on mereväes väga tähtis mees,” teatas Juhan. „Ta on väga vapper. Talle on palju igasugu medaleid antud. Ta lubab mul neid vaadata. Inimesed peavad teda Eesti kõige paremaks mereväelaseks.”
„Imetore. Temaga kohtumine oleks mulle suur au.”
„Hmm,” tähendas Maret.
„Niisiis?”
„Mis niisiis?”
„Niisiis, kas võtan teid rühma kaasa, tutvustan teid kõigile ja te saate kaasa lüüa? Näete, millega meie, sakslased, tegeleme?” Karl naeratas.
„Me peame koju minema,” ütles Maret.
„Seal ei lähe kaua aega.”
„Maret, palun,” lunis Juhan.
„Ei. Me peame koju minema ja emale rohu ära viima, et tal parem oleks.”
„Ainult korraks. Palun, Maret!”
„Ei, Juhan.”
„No mina igatahes lähen!” teatas Juhan ja pistis jooksu.
„Tule kohe tagasi!” hüüdis Maret. Tema ja Karl jooksid poisile järele.
Nad jõudsid temani madala lippudega ehitud maja juures, kus rühmad koos käisid. Maret haaras Juhani käsivarrest, kuid poiss rapsas end lahti, tormas teerajale ja kadus majauksest sisse.
„See on kõik sinu süü,” ütles Maret Karlile ja järgnes Juhanile.
Karl astus laste järel sisse, et neid rühmajuhtidele tutvustada.
Ja neil ühtlasi silma peal hoida.
III
Kirikukellad hakkasid lööma.
Toas naerdi nii valjusti, et Maret vaevu kuulis kelli. Aga niipea, kui nende löögid ta kõrvu jõudsid, lakkas ta koos teistega kassi ja hiirt mängimast. Tüdruk ahmis ehmunult õhku.
„Mis kell on?”
Rühmajuht vaatas oma kella.
„Kell on neli.”
Maret ahmis uuesti õhku. „Ma pean minema. Kus Juhan on?”
„Kes?”
„Mu vend, mu noorem vend.”
„Kõrvaltoas. Näed, sealtkaudu.”
„Aitäh sulle. Ma pean minema.”
„Aga meil on veel üks oluline laul laulda.”
„Mu ema on haige. Ma pean ta rohud ära tooma. Ma pean minema. Millal järgmine kokkusaamine on?”
„Laupäeval.”
„Aitäh ja suur tänu.” Maret vaatas teiste laste poole, kes mängu jätkumist ootasid. „Mul oli väga tore.”
„See on hea,” ütles rühmajuht. „Olgu siis seekord pealegi. Aga järgmine kord pead organiseeritum olema. Kõik peavad kuni lõpuni kohal olema.”
„Olgu nii.”
Maret leidis Juhani üles ja pidi poiste rühmajuhile tema lahkumist samamoodi põhjendama. Seejärel haaras ta poisil käest kinni, nad jooksid majast välja ja kiirustasid mööda tänavaid arsti maja poole.
Nad kolkisid suure lõvi näoga terasest koputiga vastu ust, kuni majapidajanna selle avas. Naine silmitses kahte uksel seisvat last, kes mõlemad kiirest jooksust hingeldasid.
„Doktor Paulus?” küsis Maret hingetuna. „Kas ta on siin, palun?”
„Doktor on koduvisiite tegemas.”
„Millal ta tagasi tuleb?”
„Hiljem.”
„Kas apteek on siis veel lahti?”
Naine raputas pead.
„Oi, aga mul on väga vaja temaga kokku saada. Ema palus selle tema kätte anda.” Tüdruk kobas