Hunt metsas. Martin Allison Booth
Suudate te minuga ikka sammu pidada?”
„Jah, härra admiral. Aga nagu te arvatavasti teate, on minu tegevus suunatud minu riigi iseseisvuse taastamisele. Ma ei oska teile öelda, milliseks kujuneb mu osalus seejärel, kui me oleme venelased tagasi löönud ja minu kodumaa on neist taas vaba.”
Admiral kehitas õlgu. „No mis siis ikka. Ja olgu öeldud, et mina saan teid kaitsta üksnes seni, kuni te aitate venelasi oma riigist ja mujaltki välja ajada. Kes teab, mis saab siis, kui te meile enam kasulik pole.”
„See on igati mõistetav, härra admiral.”
„Selge, niisiis mõtleme me ühtemoodi.”
„Sarnaselt, härra admiral. Hetkel.”
„Nagu arvate.” Admiral võttis sulepea pihku. „Igatahes oleks vist parem, kui ma teile Berliinis mingi koha leian. Hetkeks. Kuni ma olen teist kõik, mida teate, välja pigistanud.”
„Üks palve, härra admiral.”
„Ja see oleks?”
„Kas mul oleks võimalik enne ülesandele keskendumist oma perekonda külastada?”
„Kus nad asuvad?”
„Ma pole päris kindel, härra admiral. Usun, et Königsbergis, aga sooviksin selles ise veenduda.”
„Olgu nii. Te saate kolm päeva. Sinna peab mahtuma nii sõit kui ka külastus.”
Fischer oli pool ööd üleval istunud. Ta istus särgiväel, traksid õlgadel, akna all kirjutuslaua taga ja töötas. Aknad olid määrdunud. Nõrk päikesevalgus nägi kõvasti vaeva, et sigaretisuitsust tekkinud sudust läbi tungida. Ruumis lehvis kolkunud kohvilõhn. Mehel oli õnnestunud alumisel korrusel ühes tühjas kongis enne tööpostile naasmist magada. Ta polnud magades peenetriibulisi pruune pükse jalast võtnud, seda kinnitas neist uhkav pesematuse lehk. Habet polnud ta samuti ajanud. Ehk ta pingutab veel tunnikese või paar, läheb seejärel koju ja heidab pikali. Mees mõtles, kas öelda, et ta läheb mõneks ajaks välja mõnda juhtlõnga uurima …
„Ülemus just helistas.” Tema juurde astus sinises kammvillases ülikonnas mees.
„Nii?” küsis Fischer.
„Paistab, et keegi juhi lähikonnast on juhile osaks saanud kohtlemise pärast mõnevõrra pahane.”
„Millise kohtlemise?”
„Mingi ennast täis mereväeohvitser. Keeldus au andmast. Puhtakujuline häbematus.”
Fischer haigutas. Ta tõi kipitavatest silmadest väsimust peletada üritades lagedale kirjaploki ja sulepea. „Puhtakujulist häbematust ei saa me mingil juhul taluda, mis? Nimi?”
„Kotkas. Kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Tundub, et eestlane. Balti riigid on sinu rida. Uuri natuke asja, eks ole? Ehk tuleks selle selliga mingil hetkel üks sõbralik jutuajamine ette võtta.”
„Tegelen asjaga.”
„Nii kiiresti kui võimalik.”
„Jah, härra.”
Mehe ülemus lahkus. Fischer viskas kirjaploki ja sulepea lauale ja vaatas tigedalt aknast välja. Ongi kõik. Nii palju siis minema hiilimisest, et korraks pikali visata. Kurat küll.
Kotkas ulatas admirali kirjakese preili Meyerile. Too luges selle läbi. „Teil on tarvis kabinetti?”
„Jah.”
„Ja admirali volitusi teatud uurimistöö korraldamiseks?”
„Jah.”
„Tohin ma küsida, härra, mis laadi uurimistöö?”
Kotkas silmitses naist. Oli see mingi trikk? Kas nad üritasid kontrollida, kui kindel saab tema peale konfidentsiaalsuse osas olla? Kas ta pannakse proovile niipea, kui ta on admirali kabinetist välja astunud? „Miks teil seda tarvis teada on?”
„Mul ei ole seda üldse tarvis teada,” näis naine pisut solvunud olevat. „Aga kas te ei tundu, et kui te soovite, et ma hangiksin teile volitused uurimistöö tegemiseks, on mul tarvis teada, mida te täpselt uurite?” Naine tegi lühikese pausi. „Härra.”
„Lihtsalt volitustest hetkel piisab. Üksikasjadega tegelen siis, kui puutun kokku raamatukoguhoidjate, arhiivitöötajate ja pedantide vastuseisuga.”
Preili Meyer ei liigutanud.
„Minu meelest olite te väga vapper,” pahvatas ühe kirjutuslaua taga istuv noor naine.
„Clara, tss,” tegi teine naine.
Clara punastas. Ta jätkas masinal kirjutamist.
Preili Meyer viipas käega, andes kaptenleitnandile märku, et too talle järgneks. Ta juhatas mehe koridori, ukse kõrval seisvate tunnimeeste kuuldekaugusest välja. „Asi on selles, et teatud inimesed tunnevad teie vastu huvi,” sosistas naine.
„Millised inimesed?”
„Sellised, kelle huviorbiiti on parem mitte sattuda.” Naise silmad tõmbusid kitsasteks piludeks. Kas see mees mängis meelega puupead või oli ta tõepoolest järjekordne poolearuline üliagar mereväeohvitser?
„Tänan muretsemast,” ütles mees. „Nagu te näha võite, on admiral minu huvid oma südameasjaks võtnud.”
„Sellest ei ole alati küllalt.”
„Eks seda ole näha.”
„Ma üritan teid aidata. Kuidas te sellest aru ei saa?” Naine tegi uue katse. „Mis laadi uurimistöö see on? Selline, mis teile veel hullemaid sekeldusi põhjustab?”
Mees silmitses teada. Ta ütles endale, et tema maailmas tuleb ette hetki, mil veendumiseks, et inimest saab usaldada, tuleb teda lihtsalt usaldada. Ta jõudis otsusele. „See ei pea ilmtingimata sekeldusi põhjustama,” tunnistas mees. „Kuigi arvestades minu ennistist jutuajamist admiraliga on peagi ka sedalaadi uurimistööd oodata. Aga ehk saate te mind ikkagi aidata? Mul on enne tööga alustamist aega kolm päeva. Ilmselt kuluks mul siinse korraga tutvumiseks vähemalt sama palju aega. Samas teie ilmselt teate, millistele nuppudele vajutada.”
„Aitan hea meelega, kui saan.”
Vaherahu. Polnud sugugi hea, et luurekogukonna südames asuv isik, kes tõenäoliselt iga päev salapolitseiga kokku puutub ja suhtleb, teab tema perekonna elukohta. Aga mees oli ise just maininud, et aega napib. Niisiis ta riskis.
„Ma üritan oma perekonna asukohta välja selgitada. Perekonnanimi on Kotkas. Naise nimi Leena, lapsed on Maret ja Juhan. Lahkusid Tallinnast laevaga. Viimati kuulsin, et nad olid teel Königsbergi. Üks mu tundmatu kontaktisik pidi neile korraldama elukoha, olgugi ajutise.”
„Vaatan, mida teha annab.”
„Küll ma järje peale saan. Mul on lihtsalt tarvis teada, kust oleks kõige parem alustada.”
Naine hakkas tagasi oma kabineti poole minema ja peatus siis. „Küllap te tunnete neist väga puudust.”
II
Eemalt kostis kisa. Sellist, nagu kooli mänguväljakutel mõnikord ikka kuulda võib. Kuid see polnud tavaline laste ringijooksmisega kaasnev kisa, vaid tõeline lärm. Ergutavad hõisked, pilkavad huilged – otsekui oleksid lapsed ühekorraga põnevil ja samas keelatud tegevuse pärast pisut pabinas.
Puu all pingil istunud Maret kuulis seda samuti. Tüdruk tõstis pilgu. Teisel pool mänguväljakut oli kogunenud suurem summ lapsi. Kaootiliselt liikuv mass. Nad ümbritsesid summa keskel rüselevaid lapsi. Ilmselt oli käimas miskit sorti kaklus. Vaatamata endale kolm kuud tagasi uues koolis alustades antud lubadusele mitte kunagi mitte millessegi sekkuda, suundus tüdruk sündmuskohale. Saabudes tundis ta kaklejate seas ära ühe lapse. Ta enda vend Juhan. Poisi pluus ja kampsun olid räsida saanud, ninast tilkus ülahuulele peenike verenire. Teda ümbritsevad lapsed andsid kaklusele ässitades hoogu. Tema vastasteks olid vanemad, Maretivanused lapsed.
Maret sööstis möllu keskele, tõukas kaks ette jäänud