Lumiina ennustus. R.K. Topkin
miina ennustus
MA TÄNAN OMA TOETAJAID
Juhus
Mulle aitab! Lähen uputan end sohu!
Lanal oli kõigest kõrini.
Ma lähen! Vot lähen jah!
Aga ta kartis, et olles pärale jõudnud, ei saa ta sellega jälle hakkama. See ei olnud naisel esimene kord kätt oma elu külge panna, nüüd ta juba teadis, kuidas keha alalhoiuinstinkt ohtlikus olukorras tahtest hoolimata vastu võitles.
Lana oli vihane Tanneri, iseenda ja kogu maailma peale ning marssis edasi. Selle asemel et lasta endal lõputusse haletsusse vajuda, eelistas ta olla vihane, sest vihas oli jõudu. Naise keha oli üdini kurnatud, aga eelkõige oli väsinud vaim. Üle-eelmisel ööl oli ta maganud võõras laudas, mis tähendas, et sisuliselt oli ta toime pannud sissemurdmise. Ta ei võtnud sealt midagi, ta oli tahtnud ainult veidi soojemat ja kuivemat magamisaset. Viimastel tundidel ehast koiduni Lanal aga nii suurt edu polnud – ta oli öö läbi püüdnud ajutises isetehtud varjualuses lõket ülal hoida, et vähegi sooja saada. See tähendas paraku, et ka tikud olid nüüd viimseni otsas.
Lana võttis suuna kidurate puude suunas, mis paistsid kaugel üle avara pikliku lagendiku. See võis olla kunagine jõeorg, aga võib-olla oli seal praegugi jõgi. Vaatevälja raamis tihe kõrge mets ning silmapiiril olid läbi uduvine näha lumiste kasukatega mäed. Lana oleks võinud vanduda, et sooni oli veel kilomeetreid, kuna maapind muudkui laskus ning teekond näis lõputu. Selleski ei saanud ta kindel olla, et soo seal üldse olemas on, aga miski neis kängunud tüvedes tundus paljulubav.
Peaasi, et seal piisavalt vett on!
Kohati vaheldusid sulavad lumevaalud udupilvedega, mis liikusid, hajusid ja tihenesid. See kõik ajas Lanat segadusse ja lämmatas tema tahtekindlust viia võetud eesmärk täide. Ta märkas, et ta oli alles poole lagendiku peal. Enda arvates oli ta juba palju kaugemale jõudnud.
See koht on nõiutud! Eks ole! See mul veel puuduski! Miks alati mina? Kas ka mu viimane soov ei või siis täituda?
Ta jätkas jonnakalt teed, aga kui sihtkoht kuidagi lähemale ei tahtnud tulla, haaras teda taas meeleheide.
Kõik ongi mõttetu! Peab see suremine siis nii pagana keeruline olema?! Ah, ma ei jaksa enam.
Lana oli väsinud ja näljane, lisaks olid tal jalad märjad ja külm pani kõik liigesed valutama. Ta kõndis veel pool tunnikest ja siis oli tal tahtmine maha istuda ning nutta. Mida enam ta kõndis, seda kaugemal tundus oletatav soo olema ja seda enam hakkas enesehaletsus temas maad võtma. Ta soovis, et ei oleks kunagi kohanud Tannerit, et maailmas poleks enam ühtegi võlurit. Ta soovis, et ta ei oleks koletis, keda kõik väldivad ja keda karistatakse ülekohtuselt, lihtsalt niisama. Ta soovis, et teda ei oleks olemas või vähemalt ei oleks ta selles olukorras, kust ta oli. Aga kõigele vaatamata ei suutnud ta siiski panna ennast soovima, et ta poleks kunagi kodunt lahkunud. Kui ta oleks sinna jäänud, siis oleks ta elu lõpuni oma argust kahetsenud. Uus ägedushoog läbis Lanat.
Ma ei suutnud seal elada. Oh ei! Kõik selleks, et tulla ja end siin ära uputada! Kui hale … Ma olen ilmselt kõige tobedam inimene maailmas. Oeh! Ja rumal. Kuidas võib nii loll olla, et ma astun ühest jamast kohe järgmisesse? Aga aitab! Vähemalt on mul võimalus see ise lõpetada. Ma ei taha surnuks nälgida! Ma ei taha oma jõuetuses metsloomadele pureda jääda! Ei!
Ta jätkas veel kaua enda kirumist, mis oli muutunud sundmõteteks.
Kodutu. Mõttetu. Väärakas! Mitte keegi ei taha mind! Ma ise ka ei taha enam … Nii on üldse kõigile kõige parem. Õige, jah, nii on parem! Mis lootust mul veel on? Kuhu mul minna on? Kõik on nii mõttetu! Mu elu on nii mõttetu! Mind ei ole kellelegi vaja!
Ta oli iseenda üle masendavalt kurb, sest nädalaid pärast seda, kui võlur oli teda neednud, oli ta tulutult üritanud leida kohta majateenija või kasvõi tallipoisina, kuid piisas sellest, kui heideti üks pilk tema näole ning igasugune lootus kustus. Lana ei oleks seda varem arvanud, et inimesed võivad olla nii ebausklikud ja kaastundetud, aga nüüd oli ta peavarjuta, rahata, toiduta, üksi ja ahastuses ning mõtles, et elamine ei tundu enam võimalikuna.
Tõpranahk …!
Lana komistas ning kukkus põlvili, kohe tundis ta oma kleidi seelikuosa märguvat.
Isegi loodus tahab mind jalust maha tirida. Ma veel näitan kõigile! Ma koristan end ise ära, nagunii pole mind kellelegi vaja!
Ta tõusis taas, et teed jätkata, kui kuulis äkki kapjade müdinat. Ta heitis pilgu selja taha.
Ei ole võimalik!
Kaugusest sööstis tema suunas must hobune, kelle seljas oli vaieldamatult mingit sorti maagia esindaja. Mehe must nahkmantel lehvis tema selja taga.
Ükski tavaline inimene ei kanna sellist riietust. Mul on nendest kõrini! Kuulete?! Aitab juba!
Lanal polnud kuhugi varjuda, nii jäi ta lihtsalt seisma, et vaadata, milline uus pahandus sellest tuleb, sest pahandused sõna otseses mõttes jälitasid teda. Vaist ütles talle, et hästi see ei lõppe, kuid samas oli tal enam-vähem ükskõik.
Vahet ei ole, ma tulingi siia surema!
Siis aga nägi ta, kuidas ratsaniku järel ilmus välja salk mehi, kes karjusid ja röökisid läbisegi. Nad olid agressiivsed ning jooksid uskumatult kiiresti – sama kiiresti nagu hobune.
Sa vana kala!
Lana võpatas, kui püssid kärgatasid. Need olid liiga kaugel, et teda tabada, aga sõnum oli selge. Hirm sööstis läbi ta keha, ürgne instinkt ennast vägivalla eest kaitsta sundis teda korraks oma teised mured kõrvale heitma.
Kas nad on temaga koos või ajavad teda taga?
Lana hakkas sammu kiirendades uuesti liikuma. Jalamehed, kes ilmselt jälitasid meest hobusel, olid teda märganud ja räuskasid nüüd tema suunas rõvedusi. Naine teadis, et kui ta sealt kohe ära ei põgene, siis tõstab kamp agressiivseid mehi tema enesehaletsuse piirid varsti määramatutesse kõrgustesse.
Ma olen vales kohas, väga valel ajal! Alati! Miks ma ALATI satun sellistesse
kohtadesse?! Miks nad ei võinud oodata, umbes tund aega või nii, ma oleks selle ajaga suutnud endaga juba ühele poole saada!
Ta hakkas jooksma, ehkki tal ei olnud vähimatki võimalust põgeneda. Tagaajajatel olid selgelt liikumiskiirust võimendavad saapad, kuid Lana ei suutnud lihtsalt paigal seista. Mida valjemalt ta kuulis lähenevaid kapju, seda kiiremini üritas ta oma jalgu tagant sundida. Ta pulss tõusis nii, et kuulis seda kõrvus trummeldavat. Lana komistas ja kukkus jälle.
Kurivaim! Mitte nüüd!
Ta vaatas korraks selja taha ning märkas, et jalamehed olid maha jäänud. Ta nägi vaeva, et taas jalule saada.
Lana peas vasardas vaid üks fraas.
Ei! Ei! Palun, ei!
Hobust oli kuulda juba otse selja tagant ja naine ei suutnud taluda, et oht tuli just sellest küljest, kuhu ta ei näinud. Ta pööras ringi, astus paar sammu tagasi ning jäi siis seisma. Mees tegi hobusega tema ümber kaks tiiru, naist igast küljest takseerides ning justkui tema üle kohut mõistes.
Lana kiljatas, kui hobune tema kõrva ääres võikalt hirnus. Ta vaatas oma pisaratest uduste silmadega üles ratsaniku poole. See oli nooremapoolne mees, õudustäratavalt süsimustade silmadega, mis naise täielikult halvasid. Mehe pilk oli kaalutlev. Lana teadis, mida ta seal nägi – tema needusest vaevatud nägu polnud just ilus vaatepilt: terve näonahk oli kaetud roheliste kobrutavate laikudega, nagu oleks see hallitus või mõni kohutav haigus.
Naine oleks tahtnud joosta, kuid keha keeldus liikumast. Nooled ja püssikuulid lendasid läbi