Lumiina ennustus. R.K. Topkin
siin koos eksisteerida väga vanu ja väga uusi tehnikalahendusi.
Mees valas keeva vee kohvipulbrile ja tuli tassidega lauda. Ta asetas ühe neist Lana ette ja võttis ise istet tema vastas. Naine tundis end tobedalt, sest ei suutnud pilku mehelt ära pöörata. Eelmisel päeval ja hetk tagasigi ei olnud ta täheldanud, kui nägus mees oli, isegi vaatamata sellele, et habe oli tal paar päeva ajamata. Sirged ja jõulised jooned moodustasid karismaatilise näoplaani. See pani Lana võlurit isegi veel rohkem kartma, samal ajal kui arvamus endast kui kõige inetumast olevusest maamunal süvenes.
„Suhkur on otsas. Pead ilma leppima,” mainis mees. „Söö! See pole mürgitatud,” lisas ta ja naeratas.
Lana punastas, kui taipas, et oli meest tardunult jõllitama jäänud, ja üritas kiiresti toiduga tegeleda.
See ei ole reaalne, see ei saa olla päris! Loomulikult pole see päris, tobu. Ta on ju võlur, see kõik on illusioon. Temal, erinevalt sinust, on võime oma välimust parandada.
See mõte pakkus Lanale veidi kergendust. Süda puperdas rinnus ning ta ei suutnud uskuda, et oli just suu ammuli meest vahtima jäänud. Muidugi oli see ka üle väga pika aja esimene kord, kui ta üldse kellegagi rääkis. Inimesed üldiselt vältisid ta pilku ega tahtnud talle lähedale tulla, nagu oleks needus mingi nakkushaigus.
Sel ajal, kui Lana endale leiba lõikas ning selle peale vorsti ja juustu pani, arutas ta isekeskis, kas tal jätkub julgust uurida oma praeguse asukoha kohta.
„Sa … sa oled Rown …” alustas Lana ning tundis, et ta kurk oli korraga täiesti kuiv. „Tristes? See võlur?” küsis ta kokutades, kaheldes nüüd ka ise oma vaimses tervises.
„Olen Rown. Tristes. See võlur,” vastas mees ükskõikselt noogutades.
Naine oli millegipärast üpris veendunud, et mees kavatses oma identiteeti varjata, arvestades, et tegemist oli riigi ühe kurikuulsaima tagaotsitavaga. Paistis aga, et see ei häiri teda sugugi, et Lana seda teadis. Hoopis naise poolkogemata öeldud nimelühendus paistis teda rohkem häirivat, kuid siiski ta ei parandanud Lanat. Kui naine mõtles võimalikele põhjustele, miks mees nii enesekindel ja kõigutamatu oli, läks tal seest õõnsaks.
„Ja sina oled?” küsis mees naise mõttelõnga katkestades.
„Eem… Lana.”
Kas see oli kõige targem? Ma oleks pidanud valetama. Ja ma oleks pidanud sellele varem mõtlema.
Rown vaatas teda uurivalt, mehe mustad silmad olid tontlikud ning Lanal hakkas kõhe. Ta tundis, kuidas ihukarvad püsti tõusevad ja tal külm hakkab. Naine oli ühtaegu nii lummatud kui ka nahast välja pugemas, et sealt minema saada.
„Hmm. Niisiis, Eem Lana, mida sa seal soos tegid?” päris mees.
Lanal oli ebamugav, sest sellele küsimusele ei tahtnud ta ausalt vastata.
„Lihtsalt Lana. Ma … jalutasin.”
„Jalutasid? Vat kui huvitav, sina lihtsalt jalutasid Riuka soos,” kordas Rown tõsiselt ja vaatas Lanat, nagu see olekski poolearuline, ning pahvatas siis naerma. Naine ei saanud tema reaktsioonist aru. Mees pööras oma pilgu korraks ukse suunas ja siis tagasi Lanale.
„Oota, kohe saab nalja,” irvitas mees.
Lana muutus ärevaks, tal polnud aimugi, mida võlur sellega silmas pidas.
Nalja? Minu kulul? Ma ei saa tema huumorist aru.
Välisuks avanes ja heledapäine neiu astus tuppa. Ta oli väga noor, võib-olla isegi teismeline. Esmapilgul oli ta väga atraktiivne, tema heleblondid juuksed olid lõdvalt üles sätitud, jume kahvatu, kuid siiski mitte haiglane. See sobis talle, aga tema kenad silmad olid tigedad. Mis aga sellisesse olustikku ei sobinud, oli neiu toretsev heleroosa kleit, mis tundus sellise tarekese jaoks liiga peen. Kleit oli taljet rõhutav, puhvis varrukate, pitside ja pärltikandiga, aga alumine osa oli porine ja kortsus. Kindlasti polnud Lanagi kleit kõige puhtam, aga tema oma pealt ei paistnud see nii hirmsasti silma. Lana tundis järjekordset torget oma välimuse pihta, tal oli tahtmine endale kott pähe tõmmata.
Loomulikult! Sellest ju ometi ei piisa, et minu nägu on needusega ära rikutud, siin peavad nemad siin lausa iludusvõistlust!
Kärva-maha-pilk, mis oli kingitud eeskätt Lanale, oli naisele tuttav. Viisakusi vahetada oli selgelt üleliigne, Lana tundis, et ta ei ole teretulnud. Neiu kõndis laua juurde nende kahe vahele ja pöördus Rowni poole.
„Miks SEE ikka veel siin on?” kriiskas ta nõudlikult ja ootas vastust, käed puusas. Rown jõi oma kohvi edasi, nagu poleks midagi kuulnud, ning tema silmad jälgisid hoopis Lanat.
„Ma küsisin midagi!” kiljatas raevunud naine. Mehe käed tõmbusid rusikasse ja oli näha, et ta vihastas, aga ohkas siis hoopis sügavalt ja väsinult.
„Sest ta just alles ärkas. Äkki oled nii kena ja ühined nüüd meiega?” pakkus ta sunnitud lahkusega.
Blond neiu, kelle põsed õhetasid ja kellest õhkus vaenulikkust, istus vastumeelselt, kuid ikkagi nõtke graatsiaga toolile. Ta sai väga hästi aru, et ta ei olnud kusagil oodatud, kuid see oli väga haavav, et inimesed kohtlesid teda kui katkuhaiget.
Selline tunne, nagu ma oleksin ise palunud ennast ära needa!
Rown ohkas veel kord ja jõllitas teda. „Mis me sinuga nüüd teeme, Lana?”
„Ma ei tea,” vastas naine tasa. Sel hetkel ei teadnud ta enam isegi, mida ta oleks soovinud.
„Lana?” küsis heledapäine naine, nina püsti. „Kummaline nimi. Sa ei ole siitkandist pärit,” nähvas ta teravalt.
Lisaks kõigele on ta ka võõramaalaste vastu.
„Ei.”
„Mida sa siit otsid?” päris naine üha kasvava jämedusega ja näis olevat veendunud, et tema on majas kõige tähtsam.
Kes ta enda meelest õige on?!
„Midagi. Ma ei jalutanud siia just omal jalal,” ärritus Lana ning ajas end ka sirgemaks.
„Sul on vaba voli siit omal jalal lahkuda,” teatas teine vihaselt.
„Rõõm kuulda,” vastas Lana küüniliselt, ka tema hääl tõusis pisut.
Blond naine pungitas silmi, nagu oleks Lana talle erilise solvangu visanud. „Sa, mats, vaata ette! Võiksid kohe astuma hakata!”
No aitab!
Sel hetkel sai Lana mõõt täis – asi ei olnud ainult selles ebaviisakas neius, vaid viimaste nädalate kõikides episoodides kokku. Ta eiras tunnet, et kõik võib talle halvasti lõppeda ning käratas: „Kui ma nüüd millestki valesti olen aru saanud, siis paranda mind, aga kes sa üldse oled, et siin turtsud? See siin on Rowni maja, eks ole? Nii et mis õigusega sina siin kamandad? Pea suu! Kui ma pean minema, siis pole sina see, kes seda ütleb!”
Lana lauanaabrite reaktsioonid olid väga vastandlikud. Kui blond naine oli enne vihane olnud, siis nüüd ahmis ta õhku sellise paanilisusega, et Lana hakkas kartma, et oli tal mingi haigushoo vallandanud. Mees aga vappus naermisest nii, et suutis end vaevu istumas hoida. Ta üritas naeru väga ebaõnnestunult maha suruda ja käega varjata.
Lana sirutas naise suunas abivalmilt käe, aga blondiin kargas järsu liigutusega püsti ja kisas enneolematu raevuga: „Ära puutu mind! Sa vastik räpane olevus!” sülitas ta läbi hammaste, ise üle keha värisedes. Nende sõnadega kadus Lanas kaastunne ja solvunult tõusis ta samuti püsti.
„Räpane?! Ära mõtlegi mind solvama tulla! Ma pole elu sees näinud, et keegi suudaks elada sellises prügikastis! Käitud nagu mingisugune hertsoginna, aga kas sa oma tuba ja asju oled vaadanud? Sina ise oled kasimata mats!”
Blondiin sai uue rabanduse, minnes näost juba üsna lillaks ja kaotades võime rääkida – ta suu küll avanes ja tema ilmest võis oletada umbkaudset sõnavara, aga kuuldavale ei tulnud midagi. Ta vaatas abiotsivalt mehe poole, kes kasutas juba kahte kätt, et end paigal hoida, siis vihastas naine omakorda selle peale ning lõpuks tormas