Lumiina ennustus. R.K. Topkin
mööda tuba laiali.
Need on hinnalised. Või vähemalt olid, kui need osteti.
Oleks see Lana teha olnud, siis pooled toas olevatest asjadest oleksid leidnud tee prügikasti.
Veidi aega istunud ja oodanud, ei kuulnud naine ainsatki heli, ta võis seal täiesti üksi olla. Tundus targem ise teisi otsima minna, aga Rownov Tristese nimi pani Lana kõhedust tundma. Mees polnud mingi tavaline võlur ja kindlasti mitte selline, kellega tüli norida. Aga seda tuba oli ta juba piisavalt kaua silmitsenud. Lana kuulas uuesti väga pingsalt, et tajuda ükskõik millist elumärki teisel pool seina.
See oleks ka tobe. Ma istun siin ega julge mahajäetud majas ringi vaadata.
Toauksest välja astudes sattus Lana väiksesse koridori, kus oli kolm täiesti identset ust. Paremat kätt oli halvas seisukorras vannituba, kus kohati oli seintel hallituse- ja tolmukord, nurkades ämblikuvõrgud ja kõikvõimalikel pindadel lebasid surnud putukate jäänused. Ometi oli seal keegi alles hiljuti midagi väga porist pesnud, aga mitte enda järelt koristanud.
Otse ees olev uks viis tualetti. Üks pilk sellele ja Lanal hakkas paha, ta sulges kiiresti ukse. Tema meelest oli ebanormaalne, et keegi oli nõus sellistes tingimustes elama, ilma et üritaks natukenegi korda luua.
Vasakpoolne uks viis suurde ja avarasse, kuid madala laega ruumi. Tuba oli üsna hämar, sest aknad olid pisikesed. Sealt kohe paremat kätt asus nii köök, söögituba kui ka eluruum üheskoos. Kööginurgas avaldasid muljet kaks pliiti, neist üks puuküttega ja teine elektriline ning isegi külmkapp oli olemas. Kodumaal polnuks selles midagi erilist, küll aga oli see imekspandav Torrenis ja eriti seetõttu, et maja näis olevat pikka aega kasutuseta seisnud.
Teisele poole jäi nurktrepp, mis viis ülemisele korrusele. Otse Lana ees vastasseinas kõrgus mahukas lahtine kamin, mille ees oli kaks tugitooli. Kaminast vasakule poole nurka jäid pikad raamaturiiulid ja diivan, paremale aga piklik puidust valge laud ning sama värvi toolid. Söögi- ja kööginurga vahel oli välisuks.
Ka siin valitses sama mahajäetus nagu enne nähtud ruumides, tolmukord kattis iga pinda ja põrandal vedeles ohtralt prahti. Laed ja aknad olid võidunud ja ämblikuvõrkudest kirjud. Ruum oli kõle ja külm.
Tundub, et siin pole keegi pikalt elanud.
See ei olnud kindlasti kellegi püsiv elupaik, tundus, et ka eelmise päeva asukad olid siin olnud vaid lühikest aega.
Võib-olla nad jätsid maja juba maha. Vaevalt saakski riigi kõige tagaotsitavam inimene endale püsivat elupaika lubada.
See järeldus tegi Lana üsna rõõmsaks, tal polnud mingit tahtmist majaelanikega kokku puutuda. Ta kõndis välisukseni ning piilus õue. Seal oli pisike varikatusega eeskoda, mis avanes aeda. Eelmistel aastatel niitmata jäänud koltunud rohi lookles piki maad kui tardunud kollakas jõgi, siit-sealt lumevaaludega kaunistatud. Siin polnud keegi nii ammu käinud, et maja ette ei viinud isegi ühtki käimisrada.
Paarkümmend meetrit eemal paistis metsistunud sirelihekk. Tõenäoliselt võis siin kunagi olla aiamaa, aga võib-olla ka mitte. Lana kõndis veidi ringi, et elamut väljastpoolt vaadata. Maja asus metsas, mis kõrgus igas suunas ümber maja paarisaja meetri kaugusel hoonest. Veel nägi Lana ühte abihoonet ja selle taga tiiki, kui see just hiigelsuur porilomp polnud.
Maja oli armas vaatamata hooletusele, mis iga nurga peal lausa näkku karjus. Alumine korrus oli avar ja ülemine tundus olema vaid ärklikorrus, mis oli paksu rookatuse all.
Kui seinad uuesti valgeks lubjata ja aknaraame värviga värskendada, võiks see olla peaaegu nagu minu unistuste maja.
Täpselt sellist maja oleks Lana endale tahtnud – kivist, valgete seinte ja paksu rookatusega maamajakest, ainult et see pidanuks olema korras ning kindlasti tahtis ta selle juurde lopsakat lilleaeda ja rippkiike. Märkamatult unustas Lana end unistama, talle hakkas üha enam meeldima mõte asustada see hüljatud koht ise. Eelmisel päeval kohatud elanikud näisid olevat kadunud ja üldse viitas kõik sellele, et seal polnud enam ammu ühtki hingelist. Lana vaimustus sellest ideest ja koostas oma peas juba nimekirjagi, mida majas esmajoones tegema tuleks hakata.
Piiludes sisse abihoone ukse vahelt, kus ühes otsas asus puukuur ning teises olid tööriistad ja suur hulk tundmatut pahna, võis ta rõõmustada, sest alustuseks oli tal olemas küllaltki palju.
Lana tegi elamule ringi peale ja siis kõndis ka ümber sireliheki, mis tõi esile koha suurima puuduse. Ta mõistis, et ta ei olnud ainult ümbritsetud paksu metsaga, vaid maja juurde ei toonud ka mitte ühtki teed. Öine vihm oli hobusejäljed peaaegu kustutanud, ehkki hoovis oli veel aru saada, et seal oli keegi ringi tammunud. Kust ta tuli või kuhu läks, seda koltunud hein ei reetnud. Kuulda polnud midagi ja Lana ei näinud isegi mägesid, ainult metsa. Paik oli muust maailmast täiesti eraldatud, see tõdemus tegi naise ärevaks.
Jah, rahu, küll kuidagi saab, ma mõtlen midagi välja. Elekter on majas olemas, siit …
Aga ühtki elektriliini polnud näha.
Maaalune kaabel, pagan.
Maagilised olendid kippusid õhuliine segama, seepärast olid Torrenis kaablid tihti maa all. See oli aga kallis ning seda enam oli Lana üllatunud. Asukoharaskused kõrvale lükates oli kõik muu ideaalne, sest kuiv ja kindel varjualune parandas igas mõttes tema olukorda.
Oma plaanidest haaratud, ehmus ta hirmsasti, kui leidis toa mitte nii tühjana, kui see temast jäänud oli. Eilne ratsanik seisis trepijalamil ning silmitses kangestunud Lanat. Esimest korda sai naine ettekujutuse, milline mees tegelikult on. Vastandina kõhetule Tannerile oli see mees päevitunud nahaga, pikka kasvu, lihaselise kehaehitusega, vanuselt võib-olla varastes kolmekümnendates. Vanusega võis maagide puhul muidugi palju eksida. Seljas oli tal seesama must nahkmantel ja kaelas trofeekee, mida Lana eelmisel päeval märganud oli. Mehe napilt õlgadeni ulatuvad kergelt lainelised juuksed olid silmade ja tihedate kulmudega ühes toonis – täiesti süsimustad. Lana pani tähele tumedaid sõõre tema silmade all ning üldist väsimust näol.
„Oled ka end lõpuks püsti ajanud,” haigutas mees ja köhatas kurgu puhtaks.
Lana võinuks sama hästi ka kivi olla, sest ükski lihas temas ei liikunud.
Kas ma peaks nüüd põgenema?
Ta kaalus seda võimalust, aga sealt polnud ju kuhugi minna ning füüsiliselt ei olnuks ta võimeline mehe eest ära jooksma.
„Istu,” viipas mees käega laua suunas. „Söö midagi,” ütles ta naisele, ise köögi poole suundudes.
Lana kuuletus ja tundis pettumust, et oli ennast jõudnud uskuma panna, nagu olekski koht maha jäetud. Kapiuksed kolisesid lahti ja kinni ning mehe sammud lähenesid lauale. Palja käega lükkas ta suurema sodi ühte lauaotsa ning pani Lana ette pooliku leivapätsi, noa, vorsti ja juustu.
„Teed või kohvi?” küsis mees ilma naise poole vaatamata ning läks tagasi kööki.
„Kohvi palun,” vastas Lana vaikselt ning pööras end veidi, et jälgida mehe toimetamist. Viimane lasi kraanist kannu vett täis ning lülitas selle siis sisse, et vesi keema ajada. Kuigi Lana oli pahane, et asjade käik taas tema kahjuks pöördus, ei suutnud ta ikkagi mõista, kuidas kohas, mis oli muus mõttes aastaid kasutuseta, olid olemas sellised luksused.
Kes selle eest üldse maksab? Seda juba võluväe arvele panna ei saa. Mõelda, kui ma oleks selle kõik ainult endale saanud.
Torren oli küllalt väike ja veider saarekuningriik, kus oli kõige rohkem võlujõuga olendeid, taimi ning loomulikult ka võlureid ja nõidu terves ilmas. Mujal olid sellised nähtused küllaltki erandlikud. Riigi võlu seisneski teatud mõttes selles, et aeg seisis siin justkui paigal. Maagia võimaldas vältida uuendusi ning seda viimast vihkasid torrenlased kõige rohkem, seetõttu jäi ka Torreni areng teistest riikidest paljuski maha.
Lanal võttis kohanemine alguses aega, sest mõned asjad, mis olid kodumaal iseenesestmõistetavad, olid siin kas täiesti puudu või siis vähelevinud. Torreni elanikud tõid alati ettekäändeks mingid maagiajõuväljad ja mägedest tuleneva