Lumiina ennustus. R.K. Topkin
olid märjad. Mehe ennustus nalja saada oli täitunud ilmselt üle ootuste. Lanal oli aga üha enam piinlik oma vihapurske pärast. Need inimesed olid talle täiesti võõrad ja ta mõistis hästi, et nendest sõltus tema edasine saatus, aga ikka ei olnud ta suutnud end vaos hoida.
Kas see ongi tema meelest huumor?
Kui mees veidi rahulikumalt hingata sai, pöördus ta Lana poole ja rääkis sosinal: „Ma tänan sind. Sa oled nii võrratu. Juba see üksi oli väärt, et sind päästa.” Ta itsitas veel veidi ja lisas: „Aga ära seda talle ütle, eks?”
Mees pilgutas Lanale silma, naine aga oli segadusest tardunud. Rown tõusis lauast, ise aeg-ajalt ikka veel naerda turtsudes, ja kõndis ülemisele korrusele, jättes Lana üksi.
Pakkumine
Lana vaatas hämmastunult ringi ega adunud hästi, mis just toimunud oli. Ühelt poolt tekitas ta käitumine temas endas palju vastakaid tundeid, aga kõige enam kummastas teda teiste suhtumine.
Mida paganat see pidi tähendama? Elab koos võluriga ja teeb näo, nagu poleks eales needust näinud.
Kindel oli see, et Lana ei meeldinud ennast täis näitsikule ja need tunded olid vastastikused. Kui neiu polnuks nii silmakirjalik, siis vaevalt oleks Lanagi talle nii söakalt vastu hakanud. Mida rohkem ta mõtles, seda vastuolulisemaks muutusid tema oletused.
Tõenäoliselt on see preilna hoopis Rowni armuke … Võib-olla on hertsoginnake kodust ära jooksnud, et mässata oma rikaste vanemate vastu … Või ka mitte, arvestades, et nad ei saa ju teineteisega üldse läbi. Õpilane siis äkki?
Rown Tristes ise oli samuti Lana jaoks müstiline. Ta polnud varem mõelnud, mida ta eeldas, aga igal juhul mitte midagi sellist, eelkõige mehe suhtumist kogu loosse.
See ongi siis riigi number üks kurjategija? Kõige kardetum mees? Ta justkui ei julgeks ise tõtt sellele õhku täis pabernukule näkku öelda. Mida tal karta on? Ta on ju Rown Tristes …
Lanal oli siiani kõhe – mees oli ohtlik, selles polnud tal kahtlust.
See siin on üks kõige kummalisemaid kohti, kus ma eales olen olnud. Ja ma olen juba omajagu veidrates olukordades olnud.
Päike oli loojumas, aga naine püsis ärkvel tänu joodud kohvile ja sellele, et oli just ärganud. Ta lasi silmadel toas ringi käia. Ta avastas, et köögis on veel üks uks, mida ta enne polnud märganud, kuna oli magamistoast tulles seisnud sellega samal joonel. Lana läks asja uurima.
Ukse taga asus keldersahver, kus maapealsel korrusel olid mõned read riiuleid ning trepist alla minnes jõudis Lana jahedamasse ruumi. Luugi kõrval seisis kaks kotti värske toidukraamiga, mida keegi polnud ilmselt viitsinud lahti pakkida. Lana silmitses vesistava suuga kogu seda rikkalikku aedviljavalikut ning tal tekkis vastupandamatu isu ühepajaroa järele.
Omamoodi risk oli võõras majas omavolitseda ja teiste toitu võtta, kuid ta tahtis väga midagi süüa. Ta oli tänulik võileiva eest, aga nüüd nägi ta võimalust saada sooja toitu.
Mis ta mulle veel teha saaks? Selle pärast ei hakata ju kedagi maha lööma, ega?
Alustada tuli siiski köögi koristamisest. Otse hiiremusta kõrval oli alles hiljuti midagi punast lõigatud, mis tekitas Lanas hämmingut.
Kas nad tõesti julgevad sellelt pinnalt süüa?
Lana püüdis olla nii vaikselt, kui suutis, et mitte teisi häirida. Südaöö paiku – või vähemalt nii väitis seinakell – sai söök valmis, toidulaud puhtamaks ja tuba soojaks.
Nii võib ennast uuesti inimesena tunda!
Kehakinnitamise lõpetanud, ei suutnud Lana lahti lasta unistusest, milline võiks maja olla, kui see korda teha. Lanale tundus, et Rown Tristes ja hertsoginna olid paiga ainult ajutiselt hõivanud, sest nad peaaegu ei kasutanudki seda, seega oli tõenäoline, et nad võisid peagi uuesti lahkuda. Mingi osa temast rippus selle lootuse küüsis ja et väljas oli öö, siis ise ta vabatahtlikult küll ei lahkunud. Ta võttis enda valdusesse diivani, mis polnud nii mugav kui voodi, kuid kindlalt etem kui see, kus ta nädalad enne maganud oli.
Järgmisel päeval ärkas Lana söögilaua äärest kostvate häälte peale. Võlur ja blond naine istusid pead lähestikku ning vaidlesid elavalt, kuid summutatud häälel. Tundus, et naispool oli jälle millegi peale solvunud ning mees tema peale vihane.
Köök liiga puhas tema maitsele?
Lana muigas istuma tõustes ning jäi nõutult kahte tegelast silmitsema. Tema liikumine äratas aga teistes tähelepanu ja hetkega tekkis nende vahel kummaline vaikus. Lana ei söandanud esimesena rääkida, ta tundis end talle saadetud pilkude tõttu väga ebamugavalt.
Nad rääkisid minust.
„Kohvi?” küsis Rown, katkestades lõpuks piinliku momendi.
Lana noogutas vastuseks pead. Mees tõusis, viipas tühjale toolile ja läks köögipoolele kohvi tegema. Õhus oli pinget tunda, naine aimas, millest Rown ja blond naine olid rääkinud ning nüüd täitis vaikust ainult keedukannu kahin.
Nad ajavad mu ära.
Ta läks siiski üsna enesekindlalt laua juurde ning istus viidatud kohale.
Lana üritas kiiresti mõelda, kas tal oleks mingeid argumente sellesse majja jäämiseks, aga vaevalt vajas lindprii endale sulast või muud abilist. Blondiini altkulmu jõllitamine sisendas veendumust, et see ei oleks hea mõte nii või teisiti. Teisalt oli tal ka häbi, et oli valmis peavarju eest nii madalale laskuma, aidates sellist inimest.
„Lana?” küsis Rown naise tähelepanu võitmiseks. Aurav kohvitass oli tema ette tõstetud.
„Jah?” vaatas Lana küsijale otsa ja pööras pilgu kohe ära. Mehe silmad tekitasid temas jätkuvalt aukartust ja hirmu, nagu katsuks metsiku loomaga tõtt vaadata, rääkimata nendest põhjustest, mis olid teda eile meest jõllitama pannud.
„Sa oled võõramaalane, kas pole?” uuris Rown.
„Jah.”
On see oluline? Mõnele on kah, olen märganud.
„Siis ehk võin ma oletada, et sul pole siin kusagil kodu?”
Aah, selles ongi asi! Kui ma salapäraselt kaon, siis ei tunne keegi minu vastu huvi.
„Sa võid.”
„Ehk on sul siin sugulasi?”
„Ei,” tunnistas Lana vastumeelselt, aga ausalt. Mees jälgis teda mõne hetke huviga.
„Ma jälle oletan, aga sa ei plaani kodumaale naasta?”
„Ei,” ohkas Lana.
Ei. Pigem on ükskõik, mis mind siin ootab.
Hertsoginna kuulas nende dialoogi vaikides, nüüd oli tema näoilme loetamatu.
„Kui sa siit lahkuksid, kuhu sa siis läheksid?” jätkas Rown usutlust.
Lana kehitas õlgu. „Põhja suunas vist.”
Tal polnud tegelikult aimugi, kuhu põhi jäi või mis selles suunas siit minnes olla võis.
„Mhmhh … Lana, me siin Bethanyga just rääkisime sinust. Kui sa tahad, võid olla siin, kuni tead täpsemalt, kuhu edasi tahad rännata,” pakkus mees.
Lana oli enam kui üllatunud, seda poleks ta osanud oodata.
„See ei tähenda, et sa seda tegema peaksid,” ütles blond naine. Tema maneer oli pingutatult viisakas, aga temast õhkus varjamatu soov, et Lana keelduks.
Nad ootasid Lanalt vastust, mida tal kohe hoobilt võtta polnud. Lõpuks võitis temas see unistav pool, kes oli hirmsasti tahtnud siia jääda, ning alla suruti ratsionaalsem loogika, mis ütles: see ei lõppe hästi, sellest tuleb sulle veel rohkem pahandusi.
„Kuna mul niikuinii kuhugi eriti minna ei ole, siis ma jääks, kui võib, aga …,” ei julgenud Lana oma mõtet lõpetada.
Mis