Lumiina ennustus. R.K. Topkin
kuidagi elus oli püsinud. Ta oletas, et enamasti oli süüa teinud Rown, kelle meisterlikkus kokakunstis küündis muna, peekoni ja kala praadimiseni. Sedagi sattus Lana nägema vaid korra.
Naine varjas oma salajast uhkustunnet, et ta oli milleski nendest palju osavam. Iga kord, kui ta söögiajaks kellukest helistas, olid nad kohal ja sõid kõike, mida ta valmistanud oli. Ainult Bethany jättis teinekord midagi järele, aga naine kahtlustas, et see oli lihtsalt näitamise pärast.
Märkamatult veeresid päevad koristades ning süüa ja parandustöid tehes. Lana leidis köögist mitu kokaraamatut, mille abil ta palju huvitavat juurde õppis. Koristamise osas piirdus ta esiti rangelt nende ruumidega, mida ta ise kasutas, aga peagi märkas ta, et Bethany jättis oma ukse avatuks. Ta itsitas, saades vihjest hästi aru.
Lana otsustas, et kui ta Bethany toa koristamise kunagi ette võtab, siis nimme üsna viimases järjekorras, kui tal midagi targemat enam teha pole ning hertsoginna peab teda selleks esmalt paluma. Rowni tuppa, mis asus teisel korrusel, ei julgenud ta üldse minna ja ta polnud ka kordagi oma jalga sinna tõstnud, sest pelgas hirmsasti, mida ta sealt leida võib. Üldine reegel kõikide maagiliste asjadega oli, et kui sa ei tea, milleks see hea on, siis parem ära näpi.
Teatud asjad valmistasid Lanale pettumust. Ta oli oodanud, et legendaarne võlur kasutab oma väge igal võimalikul juhul, kuid Rown tegi kodus olles harva midagi maagia abil. Samas ei teinudki ta peaaegu midagi, kuna oli üsna harva majas. Mees kadus pikkadeks päevadeks ning naastes ei jäänud ta kauemaks kui üheks-kaheks ööks. Sarnane lugu oli Bethanyga, kuid reeglina tuli tema tagasi veidi varem ning viibis majas rohkem, tema liikumine oli regulaarsem ja aimatavam.
Lana oleks teada tahtnud, kus nad käivad ning mida teevad, aga ei küsinud seda neilt kordagi. Ta pidas paremaks vähem teada, et tunda end vähem kaassüüdlasena.
Muus osas valitses majas inimestevaheline külmus. Bethany keeldus Lanaga suhtlemast ja Rown oli pärast esimestel päevadel toimunud vestlusi tema sealviibimise suhtes üsna ükskõikne. Kõik kolm tundusid elama vaid iseendale ja teisi arvestamata, siiski juhtus vahel, et Rown ja Bethany vaidlesid omavahel või arutasid midagi väga vaikselt. Lana pani tähele, et kui ta nad jälle pead koos leidis, katkestasid nad kohe oma vestluse ja läksid laiali.
Vestlus
Märkamatult olid möödunud mõned nädalad. Täpset arvestust Lana nende üle ei pidanud, sest see ei olnud tema jaoks oluline. Talvest oli saanud täieõiguslik kevad, lumi oli suures osas kadunud ka metsa alt, päike paistis üha kauem ja soojemalt ning ühes sellega paranes Lana meeleolu. Enne seda, kui tema tee ristus Rowniga, oli olnud tema elu madalaim punkt. Lana oli vajanud kohta, kus unustada, mida tähendab lakkamatu näljatunne või mure selle pärast, kust leida soe ja kuiv katusealune. Siis ta muidugi ei osanud tahta just selliste asjaolude kokkulangemist.
Nüüd Rowni majas elades ei tulnud tal kokku puutuda vaenulike võõrastega, kes laastaksid ta niigi habrast eneseusku. Lana vajas rahulejäetust, et ta suudaks hakata ennast tükkhaaval kokku panema. Bethany võis teda mitte sallida, aga tegelikult oli see tühiasi ja Lana talus hõlpsasti teise kõrkust, sest naisel polnud tema üle sõna- ega teovõimu. Kui esmane kohmetus üksteise välimuse suhtes möödus, siis oli selge, et väljanägemisel on üsna vähe pistmist nende omavahelises hõõrumises.
Majast oli saanud nüüd küllaltki õdus ja mõnus koht, niisugune nagu Lana meelest üks õige maamaja pidi olema. Ta oli leidnud ühe kapitäie käsitöötarvikuid, mille üle ta oli väga õnnelik. Ta heegeldas, kudus ja õmbles ning muutis käepäraste vahenditega maja kodusemaks. Õhtuti polnudki tal suurt midagi muud teha.
Ainus, mis Lanat alguses natuke häiris, oli vaikus. Jalgsi rännates ei olnud ta sellele kuigi palju mõelnud, aga nüüd paiksena oli see veidi kummastav. Et siin televiisorit ei olnud, selle üle polnud mõtet imestada – Torrenis olid need vaid avalikes kogunemiskohtades nagu kõrtsid või seltsimajad, aga mitte kodudes. Televiisorist nägi ainult riigikanalit ja sedagi kasutati vaid uudiste edastamiseks, kontsertide ülekanneteks ja mõne spordiala näitamiseks. Raadio puudumine majas oli siiski veider, Lana ei leidnud isegi plaadimängijat või mõnda muusikatoosi. Neid inimestel tavaliselt ikka oli, kuid siit oleks keegi need justkui minema viinud.
Need polnud ainukesed asjad, mis majas veidralt puudu olid. Lana avastas, et majas oli kunagi ammu elanud pere väikeste lastega, sest ta leidis kapist vanu mänguasju, millest mõni vajas parandamist. Vaatamata sellele, et pere endised asjad olid alles, ei suutnud Lana leida neist ainsatki fotot. Kaminasimsile olid pleekinud isegi kohad, kus pildiraamid ilmselgelt seisnud olid. Muidugi oli võimalus, et need võisid olla kuskil ülemisel korrusel, kuid sinna Lana oma jalga ei tõstnud.
Selle kirjanduse järgi, mis riiulitel leidus, tegi Lana järelduse, et majas elanud pere vanemad pidid olema haritlased ja vähemalt üks neist oli olnud ravitseja, sest seal oli palju raamatuid maagia abil ravimisest ja meditsiinist. Mitu riiulitäit raamatuid olid kirjutatud Lana jaoks täiesti tundmatus keeles. Ühe raamatu pühendusest leidis ta nime Johannes, aga rohkem ei õnnestunud nende kohta midagi teada saada.
Enda mugavuse parandamiseks tassis Lana kuurist tuppa vana, aga enamvähem kasutuskõlbliku voodi koos madratsiga. See oli väiksem ja kitsam kui hertsoginna oma, aga sellest polnud midagi, ta mahtus sinna hästi. Naine vedas voodi nurktrepi alla, kuhu see mahtus kui valatult, ja voodi ette kardinaks sättis ta vana teki. Nii ei pidanud ta enam diivanil magama.
Et Lanat häiris Rowni ja Bethany aitamine, siis tundis ta mõnu omavolitsemisest, nagu mässaks ta sel viisil nende vastu. Ta võttis endale perenaise rolli, korraldades majas kõik oma käe järgi. Ta muutus oma otsustes järjest julgemaks, sest siiani polnud teised talle midagi keelanud. Tegelikult ei märganudki nad, et maja oli uue ilme saanud.
Samuti ei olnud Lana veel maha matnud lootust, et maja praegused asukad, kes pidid kõigi eelduste järgi olema ju põgenikud ja tagaotsitavad, minema läheksid ning maja vaid talle jääks. Tal ei olnud muidugi aimu, kuidas ta sellisel juhul toidukraami saaks – siiani olid teised kõik vajaliku toonud ja Lana oli selle eest tänulik, aga soov omaette elada oli sellegipoolest olemas.
Eeskätt meelelahutuslikel eesmärkidel jälgis Lana hoolikalt Rowni ja Bethany käitumist ning muutusi selles. Viimane hakkas mingist hetkest olema sagedamini kodus, mees näis see-eest olevat üha rohkem halvas tujus ja väsinud või ei olnud Lana seda tema juures lihtsalt varem märganud. Mees ei eiranud teda ega olnud ebaviisakas, vähemasti mitte nii nagu Bethany, kuid miski takistas suhtluse normaalset arenemist. Lana oleks mõnikord isegi tahtnud temaga rääkida, tal mõlkus pidevalt meeles soov paluda, et võlur teda selle needusega aitaks, kuid iga kord, kui ta oli julguse kokku kogunud, jäi kõik toppama mõne totaka olukorra taha. Kas siis sadas ruumi sisse Bethany, kelle juuresolekul ta seda teemat arutada ei tahtnud, või ei suutnud ta vastata mehe küsimusele „Mis süüa on?” repliigiga „Vaata ise külmkapist ja muide, kas sa saaksid mult needuse ära võtta?”. Võlurid ja nõiad aitasid harva kedagi niisama, selleks pidi midagi vastu andma, kuid Lanal polnud midagi. Ta ei suutnud isegi vestlust alustada ning ta sarjas ennast selle eest.
Sellest alates, kui tuba oli koristatud, hakkas Rown majas olles aina enam allkorrusel viibima, et küdeva kamina ees raamatut lugeda. Sellele järgnes Lana tähelepanek, et vastavalt mehe liikumisele tuli ka Bethany ühisesse eluruumi. See oli kummaline, sest ta ei teinud seal midagi peale laua taga istumise ning Lana järeldas, et naine valvas meest.
Äkki on tal mingi saladus ja ta kardab, et Rown räägib mulle? Kas see on põhjus, miks Rown teda vihastada kardab?
Tihti mõtiskles ta, mis saladus see olla võiks. See kentsakas rutiin kestis ja kestis ning päevade möödudes muutusid Lana fantaasiad üha pöörasemaks.
Ühel hommikul märkas Lana, et öösel olid lauale tekkinud lilled vaasis, see tekitas temas omajagu elevust. Ta polnud varem selliseid näinud ja need lõhnasid imeliselt. Õied olid väga ilusad, suured ja veidi liiliaid meenutavad; kirjud, aga samal ajal värvimuutvad. Naise lemmikud olid siiani olnud roosid, aga ta kahtlustas, et nüüd on esikoht jagamisel.
Rown oli eelmisel ööl tagasi jõudnud, seda oli naine läbi une kuulnud. Kui mees lõpuks ärkas ja alla tuli, ei kommenteerinud ta poole sõnagagi, milleks