Mees majakas. Erik Valeur
kvartalid; selle uurimise eesmärk oli üksainus inimene: vendade ema.
Politseiniku pädevuses ei kahelnud keegi. Vennad olid ta silmapilkselt välja kutsunud, aga nende kannatust jätkus vaid mõneks tunniks tulemusteta otsinguteks.
„See politseinik kuseb meie peale kõrge kaarega …” Jälle sättis noorem vend Blegman rõhu lause kesksele sõnale.
Peaminister võttis taas kord istet ja tõstis käed, nõnda et need varjasid nii lõua, põsed kui ka meelekohad. Kui keegi oleks teda sellises masenduses näinud, poleks too oma silmi uskunud.
„Ma helistan talle.”
„Ei.” Palle Blegman raputas kaks korda oma tohutut pead ja need kaks meest meenutasid rohkem kui kunagi varem Davy Crocketti mahalastud metsavaime (too kuulus karusnahakütt suutis neid ühe valanguga kuusseitse tükki maha niita). „Ma helistan ise.”
Ajakirjanikud olid ristinud Blegmanide dünastia õlise naeratuse saatel Karukoopa klanniks, kuid valitsuse ajalehes seda nime kasutada ei söandatud ja ammugi mitte televisiooni otsesaateis. Isegi niisuguses riigis nagu Taani, kus muidu püüdis ajakirjandus kõigest väest näida kriitiline ja julge, hoiduti nende kahe venna kritiseerimisest, kuna neist kumas midagi ähvardavat ja hirmuäratavat, mis pani muidu armutud kriitikud tagasi tõmbuma niisuguse tundega, et isegi kõige moodsamad relvad võivad nende puhul alt vedada ja maksta ründajale elu.
Peaminister haaras telefoni järele.
Komissar oli tagasihoidlik mees, kes ei teinud endast suurt numbrit. Ta polnud märkimisväärselt pikk, ent ei mõjunud ka eriti jässakana; ta polnud ei paks ega peenike, ei liiga tõmmu ega ka liiga hele, ja kui temast poleks kumanud autoriteedi karmat (mis vahetevahel meenutas teda ümbritsevatele inimestele vaenulikkust), olnuks ta täiesti keskmine segarassist taanlane, kellesarnaseid näeb tänaval iga jumala päev.
Paistis pisut paradoksaalne kujutada nii rahulikku ja tasakaalukat meest ette Kopenhaageni südames asuvas politseimajamonstrumis – ja veel kõige räigemate kuritegude vastu peetava võitluse juhina –, aga ta oli oma ametis parim, seda teadsid kõik. Komissar raputas sel õhtul juba vähemalt kümnendat korda pead ja pöördus oma assistendi poole, keda polnud mõrvaosakonna lõpututes koridorides kutsutud kunagi teisiti kui Number Kaks. Väljaspool politsei peamaja ei tundnud teda keegi.
„Täielik hullumeelsus. Kes küll tuleks sellise asja peale, et eakas daam vanadekodust minema viia, ja mis kuradi mõte sel küll oleks?”
Number Kahe vastus kõlas silmapilkselt nii nagu pidigi: „Raha.” See oli nending. Politseimaja pikkades koridorides ei mäletanudki keegi enam ta õiget nime ja igal juhul lisas ta diskussioonidesse (või põhjalikumatesse analüüsidesse) harva midagi enamat kui nappe fraase. Tänu oma märkamatusele oli ta efektiivne uurija ja kellelegi ei tulnud isegi meelde, mis ajast ta oli ülemuse absoluutne soosik ja ainus usaldusalune. Nad olid õppinud koos politseikoolis ja nad olid käinud verinoorte politseinikena koos Hirvepargis ja Kopenhaageni hämarates nurgatagustes patrullimas.
„Lunaraha?” küsis kriminaalkomissar. „Võib-olla. Terror … ei. Siis oleksid nad vanaproual pea maha võtnud ja selle juba ammu raekoja platsile välja pannud – kaputt – või kogu vanadekodu õhku lasknud, kas pole?”
Nii jõhker lugu vanadekodust pani assistendi korraks mõttes kõrvu katma, võib-olla nägi ta vaimusilmas suitsevaid varemeid. Tal oligi selline maine, mille järgi oli ta oma suletud fassaadi taga märksa tundlikum kui ta ülemus. Nende ühine kabinet Kopenhaageni politsei peamajas polnud märkimisväärselt suur, seal oli ainult kaks tugitooli, üks palisandrist kirjutuslaud ja kaks heledast pähklipuust laiade mugavate käetugedega kontoritooli.
„Klann … dünastia … on rikas, aga on ka märksa rikkamaid perekondi.
Nojah, neil on küll palju võimu, aga …” – Komissari kahtlusele järgnes veel üks pearaputus – „… ei, miski siin ei klapi. Me teame kõik, et vanaproua on vana ja nõrk. Seda teab kogu avalikkus, nii et kui keegi ihkab leskproua surma ja taevasseminekut – või põrgusseminekut –, siis poleks vaja muud kui ainult paar kuud oodata. Ei, miski siin ei klapi.”
See oli poole minuti jooksul juba kolmas sama asja konstateerimise variatsioon ja Number Kaks tajus oma ülemuse viha tundmatu vastase vastu – viha, mis oli tema puhul teadaolevalt edasiviiv jõud. Üks tema eelkäija oli kunagi pisut liiga pidulikult märkinud: „Ajad taga elajat ja saad kätte inimese,” ent praeguse komissari versioon ei kõlanud samamoodi. Tema puhul jäid elajad elajateks isegi siis, kui mõnel armulikul kohtunikul või liiga lahkel jumalal oleks tulnud totter idee näidata üles armulikkust ja kannatlikkust. Sellised liialdused kuulugu Bredgade tänava baaridesse või lausa sealpoolsusesse ning mõlemad kohad asusid Kopenhaageni politsei peamajast kaugel.
Esimesed sündmuskohale ehk Päikeseaia vanadekodusse jõudnud politseinikud leidsid eest leskproua laitmatus ja peaaegu et steriilses korras kahetoalise hooldekodukorteri. Aknaorvas seisis kuldne, kuigi pisut kulunud välimusega linnupuur kanaarilinnuga, kes istus ülemisel pulgal. Proua diivanilaual lebas väike kuhi ajalehti ja üks ajakiri, kõik paistis lausa idülliline.
Võitlusest ega millestki muust taolisest polnud jälgegi. Keegi polnud näinud teda ruumist väljumas ega ka kedagi teist ruumi sisenemas, kuid teisest küljest polnud selles ka midagi imelikku, kuna personal veetis palju aega teisel pool söögituba asuvas ruumikas kontoris, kõige parema meelega suletud ukse taga, saamaks rahus töötada. Kohvitasside vahel kõrgusid formularide, tabelite, arveblankettide ning skeemide pinud, mis ootasid hoolitsevat kätt. Vananevate kaaskodanikega tegeleva sektori hindamine ja kontrollimine oli üks tähtsaimaid ülesandeid, või siis vähemalt üks kõige aeganõudvamaid.
Poole tunni pärast olid kohal ka nood kaks politseiülemat; kadunud oli ju ikkagi peaministri ema ja peaminister nõudis tegusid.
Kõigepealt pitseerisid nad leskproua väikese hooldekodukorteri, seejärel kogu korpuse ning lõpuks terve maja ja veelgi hiljem üsna suure pargitaolise ala Bernstorffsvej tänavast kagus. Vendade Blegmanide antud häirest oli selleks ajaks möödunud napp tund. Ema oli kutsunud neid enda juurde kella kuueks. Selleks kellaajaks oli ta juba kadunud ja teda polnud nähtud ka õhtueine ajal veidi enne kuut.
Proua korteri uks oli olnud paokil, väitsid kaks tippministrit, ja see paistis muidugi sellise detailina, mida ei saanud tähelepanuta jätta. Polnud sugugi dünastia esileedi moodi endast midagi sellises vahepealses olekus maha jätta, rääkimata paokil koduuksest.
Kriminalistid leidsid peaaegu kohe umbes kämblasuuruse kollase paksu kile tüki.
See lebas kahe kuulsuse, Hans Christian Anderseni ja Søren Kierkegaardi portselanfiguuride vahel. Samas olid ka leskproua kolme poja pildid, kolmest noorim oli surnud juba lapseeas. Kriminalistid panid selle pisut omapärase leiu steriilsesse kilesse. Kollane pehme plastitükk polnud midagi sellist, millega vanaproua võinuks oma vaadet kaunistada.
Kümme minutit hiljem leidsid nad veel täpselt sama tüüpi plastitüki, sedapuhku proua voodist padja alt. See tegi neid tõepoolest rahutuks. Kas see oli seniilsuse märk, mis ehk selgitanuks isegi proua kadumist, või oli keegi need kollased plastitükid korterisse toonud ning sellisel juhul miks küll?
Kolmas võimalik jälg, mille terav politseinikusilm avastas, oli kummalisim, ja muidugi ei alahinnanud Number Kaks selle võimalikku tähendust. Tal polnud vaja enamat, kui esitada vanadekodu äraehmatanud direktrissile üksainus loogiline küsimus, misjärel kinnitas kanda ebameeldiv aimdus, mis võimendus iga minutiga. Number Kaks ei kahelnud enam …
… mahajäetud korteriga oli midagi lahti … kuriteopaigaga, kuigi seda sõna veel ametlikult ei kasutatud.
Number Kahe ülemus otsustas otsekohe oma alluva avastuse salastada ja otsusest anti vanadekodu direktrissile teada nii nõudlikul hääletoonil, et direktrissi närvilisus kasvas üle tugevateks tõmblusteks. Olukord oli tõsisem kui mis tahes tavaline tööülesanne, mis direktrissi paberivirnades järge ootas, ja nõnda pidi tema personal kriisiabi kohale kutsuma. Direktriss kirjutati jalamaid haiguslehele.
Kriminalistid