Mees majakas. Erik Valeur
sügavamal metsas sundis loobuma mõttest jõuda kiires tempos ühest punktist teise, asendades selle raske, lausa piinarikka edasitungimisega tohutute puutüvede ja kiduvate okste, laukapuu, koer-kibuvitsa ja viirpuu vahel. Justkui oleks ainult saja-aastase Røsnæsi männiku asemel siin tegu Amazonase vihmametsaga.
Kui udu tõuseb ühel sellisel varasel ennelõunal maapinnalt üles ja asetub valkjaskollase oreoolina maastiku kohale, siis teavad kohalikud taanlased, et talv on lõpukorral ja et kevad on kätte jõudnud. Natuke hiljem tuulte rahunedes kerkib järsakute kohale eriline valgus, mida kohalikud armastavad ja tagant kiidavad ning seepärast räägivad nad sellest ka igaühele, kes aga vähekegi viitsib kuulata; mina arvan, et igal kandil on oma lugu säärasest valgusest, mida on imetletud põlvkondade vältel ja millele siis võimaluse korral uhkelt külaliste tähelepanu juhitakse. Kui päike võtab võimust neil suvedel, mil taevast ei kata hallid pilved ning kui ei saja suve algusest suve lõpuni, ilmuvad jalgsi või ratastega matkavate loodussõprade rühmad, kes liiguvad läbi Ulstrupi, surnuaiast ja kirikust mööda, Dagli’Brugseni toidupoest edasi ja ikka kaugemale looklevat maanteed pidi tuletorni poole. Siin laiub avar maastik mõlemal pool teed, ikka üles küngastele ja alla orgu, ning tähelepanelikud rändajad võivad nõlvadelt leida Taanis eksootilisi taimi nagu harilik nurmenukk, aas-karukell, harilik kuldkann, loodtimut ja angerpist, samuti eksootilisi liblikaid nagu must tulilind ja prantsuse laipea, või siis võivad nad kuulata väikest eksootilist konna, kelle kutse kõlab nagu kaugusest kostev kirikukell; kõige selle kohal liuglevad punaselg-õgijad ja tuttpütid, ning hiljem sügisel, kui mõni tugevam vihmahoog kisub lahti tükke järsult nõlvalt, millele mu maja on ehitatud, võib näha rändlindude parvi nende pikal reisil lõuna poole.
Mis puutub neeme elanikesse endisse, siis arvan ma, et nad on rahul võimalusega elada ja surra just siin, sel kivisel maastikul, kus on tihe ja võimas mets, mille puude alumised oksad meenutavad õhtuhämaruses ammu kärbunud jäsemeid. Kui loodest saabuvad talvetormid, liigahtavad ka kõige raskemad mahakukkunud puutüved vaksa võrra ning võtavad maastikul sisse uued asendid, justkui neil oleks endiselt elu sees ja nad püüaksid sirutuda pisut (vastutahtsi) taeva poole, enne kui nad jälle tagasi maha libisevad ning end varjudel katta lasevad.
Valge torn oli ehitatud Sjællandi saare kõige läänepoolsemasse tippu; see seisis kõigutamatult neemel nagu kõverdatud sõrme viimane lüli – sõrm osutas kindlalt lääne suunas, üle väina otse Samsø ja Jüütimaa poole. Kui aga pilku pisut loode suunas pöörata, on paista koht, kus merepõhi lainete all äkki muutub, tõustes ikka kõrgemale ja kõrgemale Røsnæsi karide poole, et siis jälle väinasügavustesse kaduda. See oli just see koht, ainult mõned kilomeetrid neeme tipust, mida kirikuraamatud ja hauakivid ja suulised mälestused seostasid laevahukkude ja nii paljude uppunud meremeestega, et omal ajal sellele kohale rahvasuus antud nimi õigustas end täielikult.
Põrgusügavik. Nõnda ütlesid nad selle kohta.
Esimest korda kuulsin sellest kohast vanalt naiselt, keda neeme elanikud teadsid kutsuda ainult Meremooriks. See oli sel päeval, kui Meremoor ulatas mulle mu praeguse elukoha võtmed – selle varisemisohus maja võtmed, mis asus majakast ida pool tihedas metsas.
Üürisin talt selle maja neljaks kuuks peaaegu tasuta. Ainult mõni väljastpoolt tulija võib kolida majja, mis sõna otseses mõttes nõtkus kõrgete mändide all neeme järsu põhjapoolse nõlvaku veerel, mis omakorda koosnes viimasest jääajast pärinevast savirikkast moreenist ning liivasegusest kruusast. Iga vähegi suurema tormiga õõnestasid tuuleiilid maja pudenevat aluspinnast, nii et ma võisin köögiaknast vaadata otse sügavikku, otse mustavat vett ja valgete harjadega laineid.
Minu majaperenaine ulatas mulle roostes võtmekimbu (see nägi välja, nagu poleks seda aastaid kasutatud) ja hoidis oma kõverate sõrmedega silmapilgu mu käest kinni.
Siis lõdvendas ta haaret ja osutas majakale, mis paistis okste ja männitüvede vahelt, ning ütles kähedal häälel, mis oli kahtlemata ta pahaendelise hüüdnime kujunemisele kaasa aidanud: „See seal on majakas ja seal on see seisnud sadu aastaid. Ja seal …” – vana naine näitas sõrmega veel kaugemale horisondi poole – „… seal on Põrgusügavik, ära seda unusta …” Ta jäi hetkeks vait, enne kui tema kähisev hääl taas kostma hakkas: „… pea meeles, et sa kunagi selle koha lähedale ei lähe, ükskõik mis ka juhtuks.”
Võtsin selle hoiatuse teadmiseks, mõistmata, mida ta sellega mõtleb. Isegi kui tõsiseid laevahukke jäi aastatega aina harvemaks, oli seal all merepõhjas, sügavikus sadu, võib-olla isegi tuhandeid hukkunud meresõitjaid. Nõnda rääkisid kohalikud, nõnda rääkis Ulstrupi poemüüja. Too oli ka esimene, kellega mina rääkisin, kui ma olin oma vähesed mustad kilekotid rõivaste ja voodiriietega oma uude koju viinud ning tulnud tagasi Ulstrupi, et süüa osta.
Tüse pirnikujuline mees – ma tundsin ennast temaga kohe turvaliselt, kuigi võõrastega juhtus sellist asja harva – vangutas minu pudeneval järsakul asuvast üürimajast kuuldes pead, see oli ju Meremoori maja ja ainult hull võis midagi nii imelikku ette võtta, et sinna elama asuda.
Eirasin seda, nagu olin õppinud ebamugavaid arvamusavaldusi eirama juba sünnist saati. Inimeste isiklikku laadi ettevõtmised ei olnud alati seletatavad ja veelgi harvem olid need loogilised, ning ebatavalisus ei olnud mõõde, mis oleks mind häirinud. Ma ei olnud kunagi kartnud kusagil elamist – ei kõrgete puude all ega pudeneval aluspinnasel ega ka mingites väga eriskummalistes majades, ja üldse ei kartnud ma mere ääres elamist.
Poemüüja lubas ise mulle igal nädalal korra toidu ja tarbeesemed kohale tuua; tema väike kaubaauto sai sõita mööda kruusateed otse läbi metsa kaldajärsaku jalamini, kus ma võisin siis juba ise kauba vastu võtta ja kanda selle üle mahakukkunud puuokste järsakust üles oma ebakindlasse majja. Sellest pidi piisama.
Rohkem polnud mul vaja.
Nõnda algasid minu seal veedetud kuud. Ma nimetaksin seda täiesti uueks eluks ja ma hakkasin juba oma sealviibimise teisel päeval selle oma uue eluga tutvust tegema. Osaliselt uudishimust ja osaliselt muidugi sellepärast, et ma teadsin: aega pole raisata.
Vana majaka idaküljele, otse majakavahi korteri ukse kõrvale oli üks endine majakavaht paigutanud tugeva kivist pingi ja sellel istus Viggo Larssen, üksi ja täiesti liikumatult.
Tulin neemele alles septembris ja esimestel päevadel ei andnud ma ennast näole.
Aga isegi kõige jahedamatel päevadel võisin näha teda õues istumas. Seal ta istus liikumatult karges mereõhus, enne kui ta tõusis, et teha oma tunnine jalutuskäik piki randa kuni Bavnebjergi klindini ja tagasi.
Sellest korrast, kui ma teda viimati nägin, oli ta muidugi vanemaks jäänud, ta tundus ka pikem (ja kõhnem). Kohtasin teda toona Søborgi kalmistul, kui ta oli viieteistkümneaastane ja mina alles laps. See kohtumine oli olnud lühike, hajevil, ja möödunud tema leina tähe all; see koht polnud just mõeldud kellegagi kohtumiseks.
Kõige rohkem tekitas minus imestust tema liikumatus. Ta ei pööranud isegi pead, liigutas vaevalt jalga või kättki ning istus tundide kaupa tuletorni ääres, vahtides merele, mõnikord oli tal pingil enda kõrval pudel veini või veiniklaas.
Mul oli kombeks inimeste mõtteid aimata, teinekord ette näha, veel enne kui nad midagi ütlesid või end liigutasid, aga Viggo Larsseni puhul ma seda ei suutnud; kui üle tema pea liikus kas või üksainus mõttemull, ei suutnud ma seda läbi näha, ükskõik kui palju ma ka ei üritanud.
Selleks ajaks olin varitsenud teda märkamatult vaevalt nädala ja see ei olnud mulle mingi märkimisväärne kunst. Kui elu oli mulle midagi õpetanud, siis oli see kannatlikkus, selline kannatlikkus, mida mu kasuema oli omal ajal pidanud piirituks ja julmaks, vaat et haiglasekski.
Kuuendal päeval – see oli siis päev, kui oktoobripäike rippus madalal neeme kohal jääkülma sügavsinise taeva taustal – tegin otsuse, hingasin sügavalt sisse ning tõusin püsti oma põõsastikust, mis kattis tuletorniäärset nõlvakut Hiiglase Jalajälje kõrval.
Ebalesin enne oma esimest sammu, kui mul tuli nähtavale astuda, muidugi, sest oli väga tähtis, et see kohtumine õnnestuks. Ta nägi mind alles siis, kui ma olin peaaegu pingini