Mees majakas. Erik Valeur
majakeses mõtlesin jälle salapärase päeviku peale, mille Viggo oli pingile pannud, ja kui mul ka mingi ideemull sattuski pea kohale tulema, põrkas see vastu laepalki ning sisaldas ainult üht tohutult suurt küsimärki …
… millest sai hüüumärk, kui võtsin lõpuks otsuse vastu. Teist võimalust polnud. Olin kindel.
Igal pärastlõunal täpselt samal kellaajal lahkus Viggo Larssen oma üksildasest tornist, läks viltust treppi mööda alla randa ning kõndis veepiiri pidi edasi klindi poole. See oli raske rada, kuna maapinnal oli palju kive ja järsakuid, mis ulatusid lausa vahutava veeni välja. Ta puhkas teekonnal sageli ja oli nõnda teinekord mitugi tundi kodust ära.
Enne tuletorni juurest lahkumist pani ta võtme aias ühe samblase mätta alla ja see oli hea koht, kui olla nii naiivne ja arvata, et ainult linnud piidlesid seda peidukohta eemalt salaja. Minu jaoks polnud küll mingi probleem peidukoht teada saada, tänu oma tugeva suurendusega binoklile, mis oli mul neemel kaasas ja mis oli saatnud mind terve elu.
Majaka võti oli suur ning roostes ja meenutas parimal juhul mõne vana mereröövlifilmi rekvisiiti, ja kas siis Viggo või mõni ammu surnud majakavaht oli selle külge kunagi roostes terastraadi abil auguga kivi sidunud.
Väike rohekas nahkkaantega köide lebas kohe välisukse lähedal toolil.
Tundsin selle köite suhtes austust, mind valdas ootus, kui ma selle avasin, kuid see kõik muutus pettumuseks.
Päevik, nagu Viggo seda oli kutsunud, ei sisaldanud autori nime. Selles oli umbes viiskümmend käsitsi kirjutatud lehekülge, mis kirjeldasid ainult paari-kolme nädalat, mille jooksul kirjutaja, noor taanlane, oli teel Taanist lõuna poole, jõudmaks Hispaania kodusõja rahvusvahelisse väeossa. Päevik oli aastakümneid vana.
Esimene märge pärines 1938. aasta 18. juunist ja oli kirjutatud Taani läänerannikul Esbjergis. Seal asus noor, vabatahtlikult Hispaania kodusõtta jõuda sooviv mees ühe Antwerpenisse suunduva laeva pardale. Ta ei olnud üksi, vaid sõbraga. Edasi kulgesid nad jalgsi läbi Euroopa ja ma lehitsesin kannatamatult maastike, külade, veskite, jõgede ja ööbimiskohtade kirjeldused läbi; miski ei paistnud huvitav ja ma ei suutnud aru saada, miks Viggo küll seda nii hoolega aina uuesti ja uuesti luges.
Paaris kohas olid lehtede vahel lahtised paberid, rongipilet Biarritzi, tšekk kohast, mille nimi oli Camping Ville de Hendaye, ja väike Piazza Vittorio Emanuele väljaku postkaart.
Päeviku lõpus oli kirjutaja peaaegu Baskimaale jõudnud ja ta kirjutas: Siit on kaunis vaade Püreneedele ja San Sebastianile, läksime kenal Biarritzi plaažil vette, kuid meid aeti sealt küll peatselt minema, kuna minu niudevöö polnud piisavalt moraalne.
Uurisin ohates Viggo elutoa väheseid mööbliesemeid: väike ümmargune laud, mis oli akna äärde nihutatud, ning siledaks ja lausa katki kulunud nahkkattega must tugitool. Madalal diivanilaual seisis vanaaegne transistorraadio. See paistis sama trööstitu ja mittemidagiütlev nagu vanasse köitesse jäädvustatud kirjeldusedki.
Alles eelviimasel käsitsi kirjutatud leheküljel jõudis noor päevikupidaja rindele. See juhtus 1938. aasta juulis Ebro jõe ääres, kus rahvusvaheline väeosa oli seotud suure fašistidevastase rünnakuga, ent tõenäoliselt ei jõudnud päeviku autor seal ühtegi pauku teha, kuna viimased read kirjeldasid ainult üht väga omapärast unenägu. Lugesingi siis sellest kannatamatult Viggo väikeses toas, enne kui panin tühjade lõpulehtedega köite käest.
Rohkem ei kirjutanud ta enam kunagi.
Järsk lõpp ja valged, tühjaksjäänud leheküljed viitasid sellele, et kodusõda lõppes tema jaoks kohe pärast viimast päevikumärget. Ta sai surma ühes kauges Põhja-Hispaania mägikülas.
Kuidas päevik Viggo kätte sattus ja miks ta seda nii huvitavaks pidas, et oli selle kaasa võtnud siia maailma lõppu, nõnda et rohkem lugemist tal siin polnudki, ei osanud ma selgitada. Ma ei saanud sellest aru. Vähemalt mitte siis.
Ma ei pannud muidugi tähele üht väikest detaili, mille ma kuid hiljem oma suureks ehmatuseks avastasin, aga seda polnud mees majakas, Viggo Larssen – üksikema poeg (tema ema oli juba ammu surnud ja maetud ühel päikesepaistelisel suvepäeval Søborgi kalmistule) – muidugi kahe silma vahele jätnud …
… see oli mu esimene suur viga.
Kriminaalkomissari kõne Palle Blegmanile suunati peaministrile kantsleri kaudu. Kantsler oli pikk ja kõhnavõitu mees, kes oli kuuldavasti olnud nooruses küllaltki agressiivne ja kõrge lennuga punasotsialist, enne kui temast sai poliitikateaduste magister, kes kuulus nüüdseks riigi kõige võimukamate ja usaldusväärsemate meeste hulka.
Kui ka üks pisut nüüdisaegsem kuulujutt tõele vastas, siis oli ta Taarbæki klubi liige. See klubi kujutas endast väikest müütilis-eksklusiivset looži, kuhu kuulusid kõige kõrgemad tippametnikud – nii vanad olijad kui ka uued.
„Kas te olete kunagi näinud, kas teie emal … leskproua Blegmanil … on olnud kollase plasti tükk…” Komissar oli otse asja kallale asunud, ta jätkas: „… kusagil kodus või siis … vanadekodus?”
See küsimus kutsus esile mitme sekundi pikkuse vaikuse ja Karu hääles oli ettevaatlikkust, kui ta vastas vastuküsimusega: „Kollase plasti tükk?”
„Jah. Pehme plast,” vastas Komissar. „Vana, rebenenud, peal mõned tumedad laigud, mille päritolu ma ei tea.”
Järgmine paus oli veelgi pikem. „Ei.” Ja vastus oli veel lühem kui eelmine.
„Oleme üht-teist leidnud, aga praegu on liiga vara öelda, kas need …” Komissar jättis lause õhku, selle lõpetamine oleks kõlanud rumalalt.
„Liiga vara öelda mida?”
„Ei midagi.” Komissar kuulis ise ka, et nii tema etteaste kui ka vastus kõlasid absurdselt.
Kolmandat ja viimast vakatamist ei katkestanud neist kahest mehest enam kumbki. Enam polnud vaja midagi öelda, olukord rääkis ise enda eest.
„Ei midagi” oli mõiste, mida siinsetes kõrgustes ei tuntud.
Kui ma teist korda Viggo elamisse tungisin, olin kindlameelselt otsustanud, et loen päeviku lehekülghaaval läbi, nii põhjalikult, kui ma üldse suudan. Kuskil pidi leiduma seletus Viggo peaaegu maniakaalsele huvile oma aarde vastu. Selles päevikus pidi olema midagi, mida maailm näha ei tohtinud, selles olin ma pärast ööpäevapikkust mõtisklemist veendunud. Aga ma ei suutnud välja mõelda, mis asi see võis olla.
Siiski aimasin ma, et sel on otsustav tähtsus selle ülesande juures, mida olin neemele lahendama tulnud, ja mul oli aega küll, nagu ma naiivselt ette kujutasin. Siis oli leskproua kadumiseni veel natuke üle kahe kuu.
Viggo oli taas jätnud majaka seljataha ja lahkunud oma igapäevasele üksildasele rännakule, aga päevikut ei olnudki minu pahameeleks tuttaval toolil ja ma ei suutnud seda üldse kuskilt leida. Vastasseina ääres seisis kõrge ja kitsas umbes poolesaja raamatuga riiul. Mul läks oma veerand tundi nende raamatute pealkirjade uurimise peale. Riiulis oli omajagu ajakirjandus- ja meediakäsitlusi, sari ajale jalgu jäänud rootsi kriminaalromaane, millest ma polnud enne õieti midagi kuulnud. Oli ka üks austriretseptidega kokaraamat, mis oli ilmselt olnud siin juba enne Viggo saabumist. Isiklikult mind polnud mereannid kunagi huvitanud. Hispaania reisi päevikut aga ei olnud.
Hetke seisin ma kõhklevalt, silmitsedes teise toa ust. Lasin siis uudishimul endast võitu saada ning haarasin lingist kõvasti kinni.
Paremat kätt väikese akna all seisis väike üles tegemata voodi. Tekk oli pooleldi põrandale vajunud ning poolenisti tekikotist väljas. Patja ei olnud kuskil näha. Mina oma viltuse koljuga küll ei suudaks padjata uinuda. Minu kolp meenutas mu kasuemale kogu aeg tillukese kõhnunud peruulase pead, nagu ta seda endale omase häbematusega väljendas.
Vasemal, kohe ukse kõrval, oli korralikult seina külge kinnitatud siniseks värvitud puuplaat, millel seisis vanaaegne seda tüüpi kirjutusmasin, mida inimesed 1970. aastatel moekaks