Mees majakas. Erik Valeur
vanad, ent tekst kaantele kinnitatud väiksel papitükil oli kirjutatud musta tušiga ning see pärines märksa uuemast ajast. Number Kaks oli silmitsenud neid kaht sisukirjeldavat sõna peaaegu minuti, enne kui ta end uuesti liigutas.
Testament, allkirjastatud.
Just see viimane, teine sõna tekitas temas kasvavat rahutust. Selles oli midagi lõplikku, midagi ümberlükkamatut, otsekui oleks see protseduur ehk allkirjastamine ise olnud tõeliselt määrava tähtsusega.
Aga tõeline põhjus ärevuseks järgnes alles siis, kui ta avas ettevaatlikult kaaned. Nende vahel polnud midagi.
Kui seal oli olnud testament, siis oli see nüüd kadunud.
Seejärel sõitsid kaks politseinikku tagasi peamajja vaagima seda, mida tuligi vaagida, ja selleks et teha juhtunu kohta esmased oletused. Kas leskproua kadumine oli kõigest tööõnnetus muidu nii hästi valvatud vanadekodus, nii et just tema väljumise hetke ei pandud tähele, või ehk siiski kergelt seniilse või muidu sassis vana naise äkiline kapriis? Ei, see ei paistnud tõenäoline. Kõik välisuksed olid hoolikalt lukustatud just nimelt võimalikke sassis ja dementseid elanikke silmas pidades, ja leskproua mõistus oli olnud täiesti selge.
Ta oli personalile isegi öelnud, et ootab endale peatselt poegi külla.
Komissari ei huvitanud alternatiivsed teooriad. Äärmisel juhul võis tegemist olla vanaproua äraviimisega lunaraha saamise eesmärgil (ta vihkas seesugust võimalust). Aga tegemist võis olla ka lihtsalt kättemaksuga vihatud dünastiale või siis oli päevakorras mingi (täiesti tundmatu) kolmas, neljas või viies võimalus …
Kõik need küsimused ja paljud teisedki olid hõljunud alla nende juurde politseidirektori kabinetist, mis asus paar korrust kõrgemal, ja neile polnud vastuseid. Nad olid saatnud välja lühikese ja lakoonilise pressiteate.
Mõned sekundid hiljem – nõnda paistis see vähemalt neile – ütles politsei peamaja telefonisüsteem üles ja press alustas oma ööpäevaringset valvet nii Päikeseaia vanadekodu kui ka politseimaja juures Kopenhaageni peavaksali lähedal.
Dünastia Grand Old Lady kadunud, võib-olla pantvangi võetud – nõnda kõlasid suured ajalehepealkirjad (nii kõlas ilmselt paremini kui röövitud), mida saatis äge Facebooki ja Twitteri kommentaaride laviin kõigi oma kuulujuttude ja viimsepäevalugudega, misjärel tabas kogu taani rahvast hirmusegune sensatsioonijoovastus, mis vaevalt annab järele enne, kui vanaproua leitud. Olgu siis surnu või elavana.
„Mitte keegi pole esitanud …”
„… mingeid ähvardusi või nõudmisi ega üldse midagi sarnast,” jätkas Komissar oma otsese alluva loogilist mõtteahelat, mis oli mõeldud politsei peadirektori kõige olulisematele küsimustele vastamiseks ja jättis vastuse lauale oma järge ootama.
Samal silmapilgul helises punane telefon temast paremal. Selle numbrit teadis ainult väike seltskond tippjuhte ning -poliitikuid ja kumbki politseinikest ei kahelnud selle isiku nimes, kes oli numbri valinud.
Nüüd tuleb sõim, teadsid nad. Riigi kõige kõrgemast kabinetist üheainsa hiiglasliku kõnemullina; see juhtum saab suurema prioriteedi kui miski muu kogu riigi ajaloos.
Kuna riigi absoluutses tipus oli nüüd kaks kroonilist koleerikut (kaks türanni, juhul kui sel sõnal on üldse kunagi mingit tähendust olnud), vallandab nende ema seletamatu kadumine aasta kõige esimesel päeval nende ohjeldamatu raevu.
Komissar vilksas korraks oma otsesele alluvale otsa vaadata, enne kui ajas selja istmel sirgu ja võttis kõne vastu. Nad olid kahekesi aastate vältel igasugustest kriisidest ja jamadest läbi tulnud, juba sellest ajast peale, kui nad noorte politseikadettidena Vietnami sõja vastastele demonstrantidele, põrguinglitele ja skvotteritele vastu pidid astuma; ometi oli see olnud aeg, kui vaenlane tähistas oma positsioone eelnenud pressiteadete või heiterelvade hunnikutega. Aga enam ei käinud need asjad nii lihtsalt.
Nad mõtlesid nende märkide peale, mis nad olid leidnud lesknaise hüljatud toast ja mida nad olid pidanud seni ümbritseva maailma eest salajas hoidma. Ka selle hirmuäratava mehe eest, kes toob sekundi pärast kuuldavale kogu oma masenduse ning hakkab nõudma silmapilkseid lahendusi.
Nad pidid säilitama kontrolli selle uurimise üle, mille kohta oli juba esimestel tundidel aimata, et sellest saab nende karmilt proovile pandud politseinikuelus kõige eriskummalisem juhtum.
Pika neeme otsas vana tuletorni juures seisis täpselt sel ajal mees, käed sügaval taskus, ning vaatas üle tumeda vee paari meremiili kauguselt paistvat kuud.
Kollane kuusirp rippus madala ja selgena just selle paiga kohal, mida vanasti kutsuti Põrgusügavikuks, kuna seal oli aastasadade vältel palju laevu põhja läinud. Enamasti oli põhjuseks olnud õnnetute asjaolude kokkulangemine, mõni õnnetus oli aga selline, mille kohta ei tahtnud keegi omal algatusel võõrastele sõnagi poetada.
Majakas, mis kõrgus mehe pea kohal, ei mõjunud eriti kõrgena, ent selle ainus kiiskav silm oli paistnud tollal, kui majakas veel kasutusel oli, neljakümne kilomeetri kaugusele. Endiselt andis sügavik kuu all põhjust hirmulugudeks laevadest ja meeskondadest, kes olid seilanud neemele liiga lähedale ning jäänud tuulte meelevalda, mis tulid üle neeme kiviste servade ja edasi üle vee. Need tuuled olid nagu hingus sealpoolsusest ja nad viisid õnnetud merereisijad kaasa enne, kui nood jõudsid reageerida …
… peksid merepinna vahule ja tõmbasid nad endaga sügavikku kaasa.
Mees pööras pilgu kuult ja merelt ära ning kõndis tagasi need paar sammu, mis teda tuletorni ümbritsevast aiast lahutasid. Aiakeses oli võimust võtnud padrik ning metsikud põõsad, nagu laukapuu, astelpaju, viirpuu ja leedripuu.
Tuletorni varjualusel küljel, uksest vasakul asus väike kivist pink. Mees istus sellele, käed endiselt taskus, ning nõjatus selja ja õlgadega vastu valgeks lubjatud müüri.
Kui kuusirp oli lõpuks pilvede taha kadunud – see juhtus mõned sekundid enne keskööd –, istus ta endiselt seal, suletud silmi ja liikumatult, peaaegu nii, nagu tuult ja merd ja sügavalt kõmavat lainete häält vastu kive polekski üldse olemas.
Isegi kui tal oli külm, polnud kedagi, kes oleks seda märganud.
I OSA
PÕRGUSÜGAVIK
Selleks ajaks kui leskproua Blegmani kadumise teema aasta teisel päeval lõpuks kõiges oma vägevuses meediakanalitesse jõudis, olin jõudnud täpselt kolm kuud ja kolm päeva Viggo Larsseni naaber olla.
Muidugi ajas see lugu tervele taani rahvale hirmu nahka ja seda sellise hirmuseguse heaolutundega nagu ikka rahval, kel on aina suurem tung ajaviite, hubasuse ja muretuse järele. Seda taanlaste muretust on kõikides rahvusvahelistes uuringutes õnnelikkusena mõõdetud ja seda õnne oli just äsja jõulukuul rõhutatud – jõulukuul, mis oli olnud ostujõulisem ja rohkem meedia mõju all kui kunagi varem. Sellise rahva jaoks on äkilised katastroofid ja isegi nende eelmängud nagu külmad tuuleiilid mingist hoopis teisest maailmast. See on küll hirmutav, kuid siiski argise elu oodatud katkestus.
Pärast seda, kui ma olin lahkunud oma varisemisohus punasest metsamajakesest, libisedes ja sörkides alla mööda järsakut, kus mets enne rannaastangut hõrenes, silmasin ma esimest korda neeme tipust paistvat majakat, ja ma arvan, et ma ei väsi kunagi vaatamast selle ohtlikuvõitu kallet kagu poole, justkui oleks tuul ja vastu kivist randa pekslev valge laineharjavaht torni selles suunas lükanud.
Just siin, järsaku all, on madalam koht, nagu oleks siia, neeme kõige pehmemasse mulda, astunud aegade hämaruses hiiglase jalg. Mets lõppes, madalamal ei olnud puid peale ühe valge pooliku murdunud kasetüve, mis seisis seal ilma mingi loogilise põhjenduseta, ja see andis mu fantaasiatulvale hoogu juurde; kujutasin ette suurt loodetormi, mis kiskus eemal karidel võimsaid veekaskaade üles ning viskas kõrgeid laineid randa. Need täitsid minu leitud madalama lohu keset metsa soolase mereveega ja jätsid endast järele täiusliku, tohutu