Tõusuvesi. Liz Fenwick
mind istuli, tahaks lahte näha.” Taadu hääl kippus katkema, aga oli selge. Leo abiga kergitas Lara ta voodis istuma. Ta pilk keskendus kauguses mingile punktile. Tume taevas kohtus veel tumedama merega, ent pea kohal läksid pilved laiali ja sinine värvus näis kuidagi eredam. Laht oli vaikne. Kaugelt kostis mootorimürinat, parvlaev alustas teekonda Vineyardile.
Taadu ohkas ja keskendas pilgu silmapiirile. Lara silmitses poolkuukujulist supelranda. Parajasti oli tõus, veetase oli kõige kõrgem, vesi võttis peaaegu kogu liivariba enda alla.
Vanavanaisa sosistas kähinal: „Adele.”
Lara vaatas tema poole. Kulm kortsus, vaatas ta siis Leole otsa. Vend küsis hääletult, üksnes suuga: Adele? Lara kehitas õlgu, mõeldes, et küllap kuulsid nad lihtsalt valesti.
Taadu hingetõmbed jäid aeglasemaks, aga pilk kinnitus endiselt silmapiirile seal ida pool. Merelaht oli vaheldumisi tasane ja säbruline, tormipilvede tekitatud pimedus vaheldus eresiniste laikudega. Vesi oli alustanud tagasiteed merre. Taadu tõmbas katkendlikult hinge, ja kui silmad sulgusid, lausus ta uuesti: „Adele.”
Siis oli ta läinud.
KOLM
Windward, Mawnan Smith, Falmouth, Cornwall
15. august 2015
„Memm?” Peta seisis ja ootas, võõrastetuppa tulvava päikesevalguse taustal paistis temast vaid siluett.
Tõstsin pilgu ristsõnalt, silma hakkas kuupäev ajalehe ülaservas. Jaapani alistumise päev, päev, mis täitis mu erilise kurbusega. Parem mitte mõelda, mitte mäletada.
„Ma siin mõtlesin.” Ta vakatas ja tuli minu kõrvale istuma. Selline kõhklemine oli ebaharilik.
„Jah?” Panin ajalehe ja pliiatsi kõrvale. Ei osanud välja mõelda, mis võiks olla 5 alla, „telemäng”.
„Kuldvillak.”
Kortsutasin kulmu. Peta osutas ristsõnale.
„Aga muidugi.” Täitsin ruudud, enne kui sõna oleks meelest ära läinud. „Sa siin mõtlesid …?”
„Aastaid tagasi käisin tihtipeale pööningul, ja …” Ta vaatas välja, mere poole. Ilusale ilmale vaatamata kepslesid lahel valged „jänesed”, aina lippasid kalda poole. Sellest on juba mitu aastat, kui ma viimati abaja ääres käisin, ent kujutasin hästi ette, kuidas vahused lained kaljuastangu all merre ulatuvatel kivinukkidel murduvad. Kas vesi on parajasti kõrge või madal? Erinevus on üsna suur. Kas pealetungivad vood tümitavad kaljurünki või hääbuvad liivajoomel? Küll mulle meeldisid need päikesepaistelised päevad, kui meri käitus sedasi, nagu raevutseks seal tubli torm. Kui vesi sedasi mäsleb, siis tõenäoliselt ongi torm, kusagil kaugemal avamerel.
Vaatasin Peta poole. Miks ta kõhkleb? „Lase tulla.”
„Käisin natukese aja eest pööningul.”
„Ja …?”
„Otsisin …” Ta vakatas taas ja näppis teksaste õmblust.
„Mida?” Mida iganes ta mulle kavatses öelda, oli näha, et tema arvates võis see mind kuidagi häirida.
„Noh, kui ma väike olin, siis oli seal ühes vanas kohvris selline pitsist pruudiloor.”
Hingasin ärevalt sisse.
„Ma ei taha sind pahandada, aga sooviksin seda kanda oma laulatusel. See oleks siis vana4 asja eest – miski, mis ühendaks mind sinuga.” Käsi seiskus ja silmad anusid härdalt.
„See loor polnud minu, vaid mu vanaema oma.” Mu hääl kuhtus.
Oleks olnud vale seda kanda, kui mina ja Andrew perekonnaseisuaktide büroos abiellusime.
„Jah, seda ma arvasingi. Sinu ema oma ka?”
Noogutasin.
„Ma ei leia seda üles.”
„Ei.” Toona nägin üheksa-kümne aasta vanust Petat sellega mängimas. Isegi siis tuletas see loor meelde kõike seda, mille olin kaotanud. Ometi ei visanud ma seda ära.
Peta haaras mul käest kinni. „Memm, unusta ära. See mälestus on liiga piinav.”
„Jäta, minuga ära seda hookus-pookust tee.” Tõmbasin käe lahti ja tõusin. Värin jooksis üle selja. Peta ja ta selgeltnägemisvõime tegid mind algusest peale rahutuks. Võib-olla oli see midagi sellist nagu too seos, mis kaua aega tagasi minu ja õe vahel oli, aga kui nii, siis poleks ma mingi hinna eest soovinud, et ta seda minu peal kasutab.
„Vabandust, ma ei saa sinna midagi parata.” Peta tõusis. „Sinu kohta ma eriti midagi ei näegi. Siin on rohkem nagu tunded. Tean vaid niipalju, et see teeb sulle valu.” Ta hammustas alahuult. „Ei, mitte valu, rohkem nagu isegi viha …”
Katkestasin ta jutu. „Tobedus.”
„Memm.” Ta pani mulle käe õlale. Ma ei raputanud seda maha.
„Tule kaasa.” Haarasin kepi toeks ja Peta võttis mul käest, mispeale meenus aeg, kui ta ema kaotanud pisikese olevusena minu külge klammerdus. Veel pimedust, mida see maja oma seintes hoiab. Võib-olla on õige, et loor käiku läheb. Sulgesin hetkeks silmad, kujutlesin oma vanaema. Hakkasin naerma. Petast, kellel on ninaneet ja hipikombed, ei arvaks ta kuigi palju. Ja see on üsna hea põhjus, miks Peta peaks selle loori pähe panema ja asjade käiku pöörde tooma.
Pööningukuumus lõhnas kuiva puidu järele. Kõike kattis paks tolm. Võitlesin kiusatusega ots ringi keerata ja pööningu rahu rikkumata jätta. Oleksingi seda ehk teinud, kui Peta näol poleks olnud selline ootusärevus. Tema õhin õõnestas, nõrgestas mu vastumeelsust. Pööningu kaugemas otsas oli üks uks ja selle võti oli minu käes. Viimati olingi selle ukse avanud selleks, et pruudiloor Peta mänguhimuliste käte eest varjule viia. Miks ma loori luku taha panin? Et Jacki ja Petat eemal hoida? Või mind ennast? Tõenäolisemalt selleks, et olla nende ajalehepaberisse ja riidesiiludesse pakitud mälestuste eest kindlamini kaitstud. Andrew’ga koos elades oli lihtsam minevikule mitte mõelda ning hoida kinni vaid neist rõõmudest, mida pakkus olevik.
„Aitäh,” lausus Peta tasakesi, kui ukse lukust lahti keerasin, ja astus minu kannul sisse. Komistasin irvakil põrandalauale ja ta aitas mul püsti jääda.
„See peaks siin sees olema.” Kummardusin. Päevinäinud nahkkohver seisis varjamatult keset koolikohvreid, just nagu ei peituks selles midagi enamat kui ämblikuvõrgud ja kolletunud voodipesu. Siia oli hoiule pandud mu minevik, silma alt ära. Ma ei suutnud seda minema visata, sellele mõeldagi tundus nüüd tobe. Seadsin kohvri lapiti põrandale, panin vaimu valmis ja klõpsasin lukud lahti.
Kohe kõige peal oligi siidpaberisse mähitud loor. Lapsena mängisin neidsamu mänge mis Peta, sammusin laiast trepist alla, olin õnnest särav pruut. Õde ootas trepijalamil, siidist kõvakübar käes, täites mu unelmate mehe rolli. Kui rumalad me olime, kui nõme oli nii kaua viha pidada. Aga viha oli parem kui südamevalu. Mõlemad kahandasid mind, enam mitte Adele’i, vaid Elle’i.
„Memm?” Peta puudutas mu õlga. Kuumusele vaatama värisesin.
„Jah?”
Ta võttis rohkem kui sada aastat tagasi käsitsi valmistatud õrnast pitsist loori kätte. Ta silmad särasid. „Suur aitäh.”
„Võta heaks. Toogu see sulle … ei, olgu see sinu rõõmu kroon.” Emale polnud see õnne toonud, aga vähemalt oli vanaema abielu õnnelik, olgugi lühike. Vanaisa sai Esimeses maailmasõjas surma.
Peta suudles mind põsele. „Mis sul veel peitu on pandud?” Ta piilus üle mu õla ja ma vajutasin kohvrikaane kinni, enne kui ta jõudis sisu näha. Mütsatus kergitas sarikatelt tolmupilvi. Lukud klõpsatasid.
„Mitte midagi tähtsat.”
5. juuni 1943
„Oled siis kindel, et tahad naismereväelaseks5 saada?”
The Women's Royal Naval Service (WRNS ehk rahvapäraselt