Tõusuvesi. Liz Fenwick

      „Sinugi kooliasjad on pööningul, näe, seal.” Osutasin teise otsa, kust paistis mitu metallkohvrit.

      „Viska see pagana kraam lihtsalt minema.” Ta naeris. „Kas aitan kõigepealt sinu trepist alla ja toon siis kohvri elutuppa?”

      Mu suu läks mossi. Elutuba oli liiga käidav koht. „Minu tuppa. Aitäh sulle.”

      NELI

      Maenporthi rand, Falmouth, Cornwall

      5. juuni 1943

      Kõik kivirahnud kaljuastangu jalamil olid jäänud paljaks koos vetikatega, millest valmistati penitsilliini ja mille pärast me praegu rannas olime. Sel aastal on vesi madalam ainult augustis ja mina seda ei näe, sest siis ei ole mind siin; püüdsin sellele mitte mõelda. Minu mäletamist mööda pidi sellest tulema esimene suvi, mida ma ei veeda Windwardis. Tõusin püsti, jättes ämbri rannaliivale, ja hõõrusin alaselga. Türkiissinisesse vette ulatuvat liiva paistis mitme miili jagu. Ilusamat ilma kui praegune olnuks asjatu loota.

      Täna aga olin viimast õhtut kodumail ning kuumusele vaatamata ma lausa judisesin. Amelia järele ringi vaadates leidsin ta ranna kaugemast servast, kõrgemat veepiiri tähistava ümmarguse samba lähedusest. Tänane ilus päev raskusi ei tõotanud, aga olime siin käinud ka halva ilmaga. Higi voolas mul mööda selga alla ja niisked juuksekrussid kleepusid kaelale. Suplus värskendanuks, aga selleks polnud aega. Töö oli tarvis ära teha. Igaüks andis oma panuse. Kummardusin jälle töö kohale, mõeldes sellest, mis saab homme. Peagi sõidan kursusele, aga miski polnud kindel.

      „Londonis on sul kindlasti nii lõbus.” Amelia naeris, kui ma ta hääle peale kõvasti võpatasin. Ta võttis mu ämbri ja kallas suuremasse pange tühjaks. Kehitasin õlgu, võtsin enda ämbri tagasi. „On, on,” ütles ta. „Ma tean, et on.”

      Meie pilgud kohtusid. „Mitte ilma sinuta.”

      „Totu, ega me saa igal pool koos käia.” Ta vaatas mere poole.

      „Ah, jah, sina abiellud … kas Eddie, Philipi või Angusega?”

      „Philip on sinu oma, pea meeles!” lõi ta mulle vastu käsivart. „Angus Lambert jääb minule. Mina tahan sellist poissi, kes viib mu hästi kaugele, neisse imeliku nimega paikadesse.”

      Hakkasin naerma. Ta armus vahetpidamata. Algul oli Angus mulle meeldinud, aga ma jäin võistluses alla, sest Amelia jõudis teda esimesena suudelda. Kui olin abaja ääres kaljul istudes hingevärinal oma plaanid õele usaldanud, läks tema Angusele rannal lihtsalt juurde ja suudles teda. Tundsin õe vastu päev otsa viha, siis hakkasin naerma ja uurisin üksikasju. Jutustanud, et poisi suul oli piparmündi ja sigarettide maik, ütles Amelia, et Angus ei teinud meil niikuinii vahet. Amelia kinnitas pühalikult, et suudles teda vaid selleks, et mina kõike kihva ei keeraks, nii et pärast on piinlik. Tal oli õigus. Oleksin vist jah asja untsu ajanud, aga kui aus olla, olin siiani mõnevõrra pahane. Nojah, Amelial sujus flirt pealtnäha ilma vähimagi pingutuseta. Isegi praegu käis üks nooruke madrus tal rannas kannul ja neelas iga ta sõna. Kuidas Amelia seda ometi tegi? Olime nii sarnased, aga kui mängu tulid mehed, siis olin mina sõnakehv ja kohmakas, Ameliast aga kiirgus rõõmu.

      Sirutasin korraks selga, võtsin taskurätiku, pühkisin kätelt soola maha ja uurisin töö kohale kummardunud õde.

      Käed olid tal palju osavamad kui mul. Olgugi et ta kulutas rohkem aega vanaema sohvri suudlemisele kui autoasjanduse õppimisele, oskas ta mootorit koost lahti võtta, ja peagi pidid need teadmised väärilist rakendust leidma.

      „Terekest.” Üks noormees tuli minu korjatud vetikate järele. „Amelia?”

      Noormees naeratas laialt.

      Tõstsin pilgu ja püüdsin eksitust parandades mitte kulmu kortsutada. „Adele.”

      „Jessas, mul läheb alati viltu.” Ta kehitas õlgu.

      Mõttes märkisin: sa pole ainuke. Soovisin vaid, et ta poleks nii pettunud nägu teinud. Kui mu kaksikõde parajasti silmapiiril polnud, oli minulgi šanss märgatud saada.

      „Nojah, tänaseks aitab.” Ta sirutas käe mu ämbri järele, tühjendas selle suuremasse pange ja otsis siis pilguga mu õde. Mis siis minul puudu jäi?

      Vaatasin alla ja nägin kivide külge klammerdunud jõekarpe. Neist võiks tänaseks õhtusöögi nuputada. Hakkasin tühjaks kallatud ämbrisse karpe korjama ja kui pilgu tõstsin, oli noormees juba Amelia juures, kes lagistas naerda ja kergitas juukseid kaelalt eemale. Seda tehes kerkisid ta rinnad silmanähtavalt ja mina polnud ainus, kes seda tähele pani. Kas ta teadis seda? Sai ta aru, millist mõju avaldab? Pöörasin selja ja kõndisin kaugemale kaljude vahele. Peaksin proovima olla rohkem nagu tema, vabam ja flirdialtim. Amelia tekitas tunde, et kõik käib nii lihtsalt. Kui mina sama manöövrit üritaksin, mõjuks see piinlikult, pealetükkivalt.