Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith

---

Скачать книгу

---

„Vendade Karamazovite” starets, vanake Zossima, on osaliselt inspireeritud Optina staretsitest.48 Nagu paljud teised, oli Rasputin Makariosest sügavalt puudutatud. See alandlik otsija oli end üleni õigeusust läbi immutanud ja teadis suurt osa Piiblist peast; tema akolüüdid uskusid, et ta võib mitte ainult pühakirja tsiteerida, vaid ka elada, nagu ta oleks Jeesuse õpetuse kehastus. Üksikasjad kahe mehe suhtlemise kohta on napid. On võimalik, et Rasputin veetis Verhoturje kloostris mitu kuud ja sai millekski Makariose õpilase taoliseks. Võib-olla siin – munkadelt, ja mitte Makarioselt, kes oli kirjaoskamatu – hakkas Rasputin õppima lugemist ja kirjutamist – oskused, mille ta omandas just mitte kõige kõrgemal tasemel.49

      Rasputinile avaldas Makarios muljet, kuid klooster ja selle mungad mitte. Hiljem ütles ta Mariale, et „pahe”, mis oli nakatanud nii paljusid kloostreid, oli kanda kinnitanud ka Verhoturjes. Pahe, mida ta silmas pidas, oli tõenäoliselt homoseksuaalsus. Ta tundis kloostrielus sundust, mis tõukas teda eemale. Ta ütles kord: „Kloostrielu ei ole minu jaoks. Seal leidub vägivalda inimese suhtes.” Rasputin rõhutas, et ainus õige tee kristlase jaoks on otsida lunastust maailma keskel. Arvestades Rasputini rahutut loomust ei olnud see üllatav. Ta ei olnud kunagi see, kes alluks rutiinile või kõrgemale autoriteedile, välja arvatud Jumal ja tsaar. Maria sõnade kohaselt oli tema isa külaskäik Makariose juurde see, mis veenis teda, et rändurielu on tema jaoks ainuõige.50

      Aja jooksul rändas Rasputin kodust üha kaugemale. On võimalik, et ta jõudis 1900. aastal nii kaugele kui Athose mägi, mis on õigeusu munkluse peamine keskus alates 10. sajandist. Kaljusest poolsaarest Kreekas Egeuse meres kerkib 2033 meetri kõrgune Püha Athose mägi, mis on koduks enam kui kahekümnele kloostrile ja kloostrikogukonnale ning eremiitide eraklatele. Rasputiniga oli kaasas Dmitri Petšorkin, kaaspalverändur ja võib-olla ka sugulane, kes oli nii põnevil elust Athosel, et otsustas jääda ja astuda Püha Panteleimoni kloostrisse ning saada Daniili nime all mungaks pühitsetud. Dmitri jäi kloostrisse, kuni seda 1913. aastal haarasid vastuolud, ning ta tuli tagasi Pokrovskojesse.51

      Sellised rännakud viisid Rasputini kodust eemale kuudeks ja koguni aastateks. Kui ta tagasi tuli, ei tundnud isegi oma pere teda alati ära. Maria varaseim mälestus isast ulatub tagasi 1903. aasta sügisõhtusse. Tema ja Dmitri olid olnud väljas teiste külalastega mängimas, kui ema neid tuppa õhtusöögile kutsus. Lähenes pikk, väsinud näoga võõras tolmuses lambanahkses vammuses, kandes pampu. Ta nägi välja nagu paljud teised palverändurid, keda nad olid läbi küla kõndimas näinud. Siis sai Praskovja aru, et see on tema abikaasa, ja karjatas rõõmu pärast tema nime. Nad ei olnud teineteist näinud kaks aastat. Maria ja tema vend hüppasid oma isa käte vahele ja külvasid ta üle suudlustega.

      Oma memuaarides tõi Maria üsna hoolikalt välja isa armastuse koduküla vastu, armastuse, mida ta kunagi ei kaotanud. Sellest hoolimata vallutas teda igal kevadel tung lahkuda. „Jalutuskäigud lähiümbruses,” märkis Maria, „ei rahuldanud teda enam. Rännukirg võis teda äkitselt haarata ja ühel ilusal hommikul astus ta välja, paun õlal, suundudes kaugele teekonnale kas mõnda tuntud palverännakupaika või lihtsalt huupi, usaldades nende külade külalislahkust, kust ta läbi läheb, ja annetusi talle kui jutlustajale ja lugude vestjale.” Maria ja Dmitri anusid, et isa nad kaasa võtaks, peamiselt soovist pääseda õela külapreestri käest, kes nende usulise juhendamise eest vastutas – isa Pjotr Ostroumov, mees, kellest Rasputin ilmselt vähe lugu pidas.52

      Palveränduril oli harva kodu, naine ja lapsed, kelle juurde ta võiks tagasi pöörduda, ning see eristas Rasputinit teistest ränduritest. Mitte nõustudes alluma üldtunnustatud normidele, otsis Rasputin oma teed ja otsustas ise, mis tähendab olla palverändur. Otsus loobuda ahelate kandmisest pakub ühe seesuguse näite tema mõtteviisi kohta. 1907. aastal rääkis Rasputin isa Aleksandr Jurevskile, et kui ta oma rändurielu alustas, kandis ta ahelaid. „Kuid ei ole hea neid kanda: hakkad mõtlema ainult endast, et oled juba püha mees. Seepärast ma võtsin need ära ja hakkasin kandma üht särki terve aasta, ilma seda seljast võtmata. See on parem viis enda alandamiseks.”53 Avatud mõtlemisega, intelligentne ja vastuvõtlik, kuid samas sõltumatu ja isegi mässumeelne, võttis Rasputin vastu kõik, mis Vene religioossel maailmal pakkuda oli, kuid hoidis alal ainult selle, mis talle sobis, kujundades selle protsessi käigus omaenda versiooni talupoeglikust õigeusust.

      Rännates veedetud aastad olid Rasputini ülikool. Nagu palverändur Luka Maksim Gorki „Põhjas”, oli ta näinud peaaegu kõike, mida tsaari laiutavas impeeriumis näha võis, ja liikunud peaaegu igasuguste inimeste seas – rasket tööd tegevad talupojad ja töölised, sulid, vargad ja mõrtsukad, lihtsakoelised pühamehed ja külapreestrid (mõned moraalsed, mõned mitte), äraostetavad ametnikud, kerjused ja sandid, ülbed aadlikud, vagad nunnad, jõhkrad politseinikud ja kalestunud sõdurid. Tema teadmised Venemaa ühiskondlikust korraldusest olid ulatuslikud ja tema arusaamine inimese psühholoogiast sügav. Oma rännakutel arendas Rasputin inimeste läbinägemise võimet. Ta võis kohtuda kellegagi esimest korda ja kummalisel kombel näha tema sisse: mis ta mõtetes on, mis mured tal minevikus on olnud, kes ta inimesena on. Ja ta teadis, kuidas inimestega rääkida. Ta võis vabalt rääkida pühakirjast ja Jumala tähendusest, tehes seda viisil, mis oli niivõrd erinev preestrite raamatutarkusest. Tema keel oli vahetu ja isikupärane, rabavalt elav ja maalähedane, täis viiteid igapäevaelule ja looduse ilule.

      „Isa võttis meid sageli oma põlvedele istuma, mu venna Mitja, mu õe Varvara ja minu,” kirjutab Maria neist aegadest. „Ta tavatses rääkida meile imepäraseid lugusid selle õrnusega, mis temas alati oli, ja selle eemaloleva pilguga, milles tundusid peegelduvat maad, kus ta oli käinud, ja kummalised seiklused, mis temaga teedel olid juhtunud.” Ta kirjeldas paljusid tsaaririigi imesid – tuhandeid kuldkupleid, mis ulatuvad taevasse, tatari turgude sädelevaid rikkusi, võimsaid jõgesid, Siberi metsade püha vaikust, steppide metsikut ilu. Taoti alanes tema hääl sosinaks, kui ta jutustas neile oma nägemustest. Maria ei unustanud kunagi, kuidas ta rääkis ilusast naisest, „kes sarnanes Püha Neitsiga” ja kes oli ilmunud tema ette ning rääkinud Jumalast. Kui ta oli lõpetanud, tegi ta vaistlikult ristimärgi oma laste peade kohal. Jumal on elus trööstiks, ütles Rasputin neile ja õpetas, kuidas palvetada. Mitte igaüks ei suuda seda teha, ütles ta, tuli südames uskuda ja vabaneda kõigist mõtetest, nii et ei jäänud midagi peale Jumala. Ta sundis oma lapsi paastuma, et palveks ette valmistuda. Rasputin ütles neile, et nad ei tee seda mitte oma tervise pärast, nagu haritud venelased uskusid, „vaid oma hingede päästmiseks”. Rasputinil oli kombeks toitu õnnistada ja pidada igal õhtul väike teenistus. Väljas siseõues hoidis ta ikoonidega öömaja, pelgupaigaks palveränduritele, kes läbi Pokrovskoje läksid.

      Kuid nende kodus ei olnud ainult Jumal ja usk. Rasputinile meeldis koos oma lastega naerda, olid pallimängud ja vankrisõidud, ning ta õpetas Dmitrile, kuidas hobust juhtida. Sügiseti nautis Rasputin iga-aastaseid muusika ja tantsuga külapidustusi.54

      Maria ja tema õde-venda taipasid aegamööda, et nende isas on midagi erilist. Nende koju hakkasid tulema külalised, kohalikud talupojad ja võõrad kaugemalt, kes soovisid avada oma südame Rasputinile, saada temalt juhendust ja nõuandeid. Rasputin ja Praskovja võtsid neid oma kodus vastu, pakkudes neile süüa ja peatuspaika ühes vaimse toiduga Grigorilt. Maria oli uhke, kui ta kuulis räägitavat, et nende kandis pidasid paljud tema isa staretsiks.

      Sajandi algusaastateks oli Rasputin kogunud oma väikese järgijate grupi, kuhu kuulusid tema sugulane Nikolai Raspopov, tema nõbu (Jefimi vanema venna Matvei poeg) Nikolai Rasputin ja Pokrovskoje talupoeg Ilja Arapov. Nende grupiga ühines ka kaks naist. Jevdokija Petšorkina, talunaine Tobolski ringkonnast ja Dmitri õde, ning Jevdokija vennatütar Jekaterina Petšorkina. Naised – Dunja ja Katja, nagu neid kutsuti – kolisid Rasputini koju 1906. aasta paiku esialgu selleks, et aidata Praskovjat majapidamises, kuid peagi muutusid nad nagu pereliikmeteks ja jäid Rasputinite juurde kuni Grigori mõrvamiseni. Rasputini järgijad kogunesid majja pühapäeviti ja usupühade ajal või kui neil

---

Скачать книгу