Murdeajastu. Marko Mihkelson

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Velve Saar

       Kaane kujundanud Toomas Niklus © Marko Mihkelson, 2019 ISBN 978-9985-3-4529-0 ISBN 978-9985-3-4636-5 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Pakett AS

       Rosemaryle

      Eessõna

      Maailm ei püsi kunagi paigal. Isegi siis, kui ühel ajahetkel tundub olevikus elavale vaatlejale kõik täiuslik ja kehtestunud või koguni ajaloo lõpu hõnguline, sunnivad looduse ja inimese koostoimel tekkinud suured ajahoovused muutustele. Inimene on juba loodud nii, et tema käte vahel asjad sünnivad ja hävivad. See on kui lõputu tee igavikulises ajas ja ruumis.

      Paremini kui keegi teine suudab aja ja ruumi muutuste telge tunnetada inimene ise. Mõelgem korraks kas või omaenda kogemusele, mida oleme erinevatel aegadel läbi elanud ja mis on põhjustanud elumuutusi. Kui palju on tinginud seda meie enda otsused ja kui palju on sundinud meid muutustele välised mõjutajad? Ainuüksi Eesti praeguste elanike kollektiivne mälu peaks meid panema mõtlema sellest, kui muutlik on maailm. Ükski stabiilsena tundunud kooslus pole olnud igavene.

      Minu vanemad sündisid Eesti Vabariigi esimese kümnendi piirimail. Nende varane teismeiga sattus aega, kui maailm murdus hukatuslikku sõtta. Mälupildid võõra võimu kehtestajatest ja sõjakoledustest süüvisid sügavale nende meeltesse. Sõjale järgnenud Vene aeg oli nende aktiivse elu aegruum, kus sunnismaisus ja võõrad kombed lõid illusoorse stabiilsuse. Pensioniea hakul murdus see taas, kui meie maailm pöördus tagasi Läände.

      Minu põlvkond jõudis ülikooli suure pöörde ajastul. 1988. aastal, esimest kursust alustades ei osanud meist keegi aimata, et lõpuaktust tähistame juba vabas Eestis. Minu tütrele, kes sündis juba uuel aastatuhandel, asuvad Eesti ja maailm hoopis teises mõõtkavas. Aja pidurdamatu kulg sunnib meid kõiki pidevalt kohanduma uute tingimustega, mida parimal juhul oleme võimelised ise kujundama. Aga mitte alati.

      Saja-aastane Eesti Vabariik on parim näide sellest, kuidas maailma suured muutused mõjutavad ühe riigi ja rahva teed ajas ja ruumis. Sajast aastast oleme olnud ise oma saatuse peremehed alla poole. See sunnib meid eriti tähelepanelikult mõtestama, miks ja kuidas on maailma muutumine mõjutanud Eesti käekäiku. Sama tähtis on igal hetkel tajuda, mida maailma jätkuv muutumine võib Eestile kaasa tuua või millise võimaluse pakkuda.

      Eesti Vabariik sündis tänu julgetele ja ettenägelikele poliitikutele ning vabadussõja kangelastele. Ilma nendeta poleks maailma suures muutumises suudetud kasutada unikaalset ajaakent, mis paotus esimese maailmasõja lõpul paljudele rahvastele. Impeeriumite lagunemine vabastas rahvaste enesemääramise energia, mis Eesti puhul oli kogunenud seltsingutest poliitilise aktiivsuseni enam kui poole sajandi vältel. Signaal otsustavaks tegutsemiseks tuli siis, kui maailm hakkas murduma.

      Iseseisva Eesti üks esimesi kindlameelseid toetajaid Jaan Tõnisson kirjutas 27. oktoobril 1917 Postimehes: „Meil kui rahwal tuleb praegusel ajaloolikul silmapilgul wiibimata kõiki neid awaraid wõimalusi ära kasutada, mis nüüdne olukord meile Eesti rahwuspolitiliste paleuste teostamiseks annab. Niipalju kui on näha, on Wenemaa rewolutsioonilise demokratia äärmine tiib, kes nüüd Wenemaal riiklise wõimu oma kätte wõtab, rahwaste politilise enesemäärawuse põhjusmõtte poolt. Eesti rahwal tuleb siis nüüdsel silmapilgul kõigi meie poliitiliste ja sotsialiste rühmade ja liikidega ühemeelselt seks tegewusse astuda, et Wenemaa rewolutsioni laenetest waba Eesti üles kerkiks, kus rahwas kõigis oma kihtides tõsise demokratismuse alusel sotsialise õigluse waimus oma saatuse kujundamise ja oma elunõuete rahuldamise üle ise otsustaks!”

      Tõnissoni hilisem kurb saatus ilmestab seda dramaatilist pööret, millega uus ilmasõda Eesti lämmatas. Pariisi rahukonverentsi poolikud otsused ja karm majanduslik surutis sillutasid teed fašismile ja äärmuslikule natsionalismile, mis väljendusid eriti jõuliselt impeeriumit tagaihkaval Stalini Venemaal ja Euroopas ülemvõimu taotleval Hitleri Saksamaal. Rahvasteliidu häving kustutas lootuse väikeriikide turvatundele, mis muutis Eesti suurte jõukatsumises mängukanniks.

      Autoritaarselt juhitud Eesti Vabariik püüdis küll neutraalsuse ja kõrgete kaitsekulutustega (umbes viiendik riigieelarvest) säilitada status quo’d, kuid peale jäi ikkagi maailma muutumise korrektuur. Vene (nõukogude) impeerium taastas kokkuleppel Hitleri Saksamaaga Eestit ja teisi Balti riike annekteerides oma territoriaalse ülemvõimu Läänemere idakaldal.

      Teise maailmasõja lõpp ei toonud Eestile tagasi vabadust, kuigi tuhanded vaprad eestlased võitlesid võõras mundris oma kodupinnal, lootuses rahvusvahelisele tunnustusele ja abile. Narva lahingute alguseks 1944. aastal oli juba selge, et maailma suured olid meie saatuse määranud. Maailmasõja vallapäästja rollist pääsenud Nõukogude Liit oli miljonite verega võidelnud ennast Euroopa jagajaks. See oli hetk, mil murdus lõplikult Briti impeeriumi ajastu, tõusis esiplaanile Ameerika Ühendriikide majanduslik võimsus ja Nõukogude impeeriumist sai maailmapoliitika suurmõjutaja.

      Maailmasuhete kaardipakk ei püsinud aga kaua koos. Nõukogude impeeriumi varisemine viis juba kolmandat korda kaheksakümne aasta jooksul globaalsete suhete ümberjagamisele. Selle üheks tulemuseks oli ka Eesti iseseisvuse taastamine. Meie laulev revolutsioon oli ülioluline veretul taasvabanemisel ja julgete visioonikate poliitikute esiletõusul, kuid ilma suure murrangu ja muutumiseta rahvusvahelistes suhetes poleks Eestil see õnnestunud.

      Tegelikult algasid Eestile taas vabaduse toonud globaalsed protsessid juba 1970. aastate lõpul. Ma väidan, et just siis vallandunud arengud Hiinast kuni Euroopani, Iraanist Ameerika Ühendriikideni ja tehnoloogilisest revolutsioonist meediaruumi globaliseerumiseni mõjutasid maailma viisil, millist pole inimkond kunagi varem kogenud. Mis kõige olulisem, need protsessid pole ka praegu veel kaugeltki lõppenud.

      Viimasel ajal on palju räägitud suurtest muutustest maailmas. Uut maailmakorda püütakse kaardistada juba veerandsada aastat, kuid ei ajaloo lõpu teooria ega ka apokalüptilise hõnguga Lääne lagunemise kuulutamine ei ole olnud kuigi veenvad.

      Globaalsete arengute tajumine on seda keerulisem, mida enam on muutujaid. Enam ei piisa sellest, et teada ühe või teise riigi või rahvusvahelise organisatsiooni ambitsioone ja suutlikkust. Mängu on tulnud rahvusvahelised korporatsioonid, meediahiiud, megalinnad, rahvusvaheline terrorism ja kuritegevus, kliimasoojenemine, küberruum, iseseisvam globaalne kodanik ja paljud teised esmapilgul vähem olulised tegurid.

      Globaalse maailma ja globaalsete probleemide kõrval püüab end jätkuvalt elus hoida juba 17. sajandist tuttav Vestfaali rahu järgne suveräänsete rahvusriikide süsteem. Enam kui kaheksa miljonit inimelu nõudnud ususõjad Euroopas päädisid toona kokkuleppega, mis pani aluse läänemaailma väljakujunemisele selle kaasaegses tähenduses.

      Rahvusvaheliste suhete alussüsteemi on aja jooksul täiustatud. Ometi näib praegu, 21. sajandi hakul, et pärast teist maailmasõda võitjate eestvedamisel kehtestatud reeglid ja põhimõtted kipuvad ajale jalgu jääma. Kas ollakse valmis tunnistama ebakõlasid ja ilma suure konfliktita tegema korrektuure maailmakorralduses, mis võimaldaksid arvestada uute suurjõudude või teise maailmasõja kaotanud riikide ambitsioone ning leida lahendusi globaalsetele probleemidele?

      Millises suunas maailm edasi liigub, on Eestile määrava tähendusega. Meid varitsevad ühtaegu tõsised ohud, kuid ka suured võimalused. Ajalugu on andnud meile mitu karmi õppetundi. President Lennart Meri ütles 24. veebruaril 2001, et „me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast.”

      Meri tunnetas ajaloolasena väga hästi, mida tähendab väikeriigile võimaluste aken suurtes suhetes. „Me ei tohi muutuda laisaks, lodevaks ja mittenõudlikuks. Eesti ei ole kunagi üksi, aga meil ei ole aega olla laisk,” ütles Meri Eesti NATO-ga ühinemise järgselt.

      Mind on Tartu Ülikooli lõpetamisest saadik 1993. aastal paelunud maailmas toimuv, selle mõju Eestile ning ka see, kas ja kuidas on Eestil väikeriigina võimalik maailma enda huvides mõjutada. Ajakirjanikutöö Postimehe välisuudiste toimetuses, sealhulgas enam kui kolm aastat korrespondendina