Murdeajastu. Marko Mihkelson
Vene impeeriumi taastamisel on Moskvale kaheks esmasuunaks just slaavi naaberriigid Ukraina ja Valgevene.
Ukraina positsioon tuumarelva küsimuses on kahe aasta jooksul teinud suuri võnkeid. Eriti kiire on olnud seisukohtade muutumine alates käesoleva aasta märtsist. Kui aprillis kinnitas president Kravtšuk Ühendriikidele, et Ukraina loobub tuumarelvast vastavalt START I lepingus ettenähtud tärminile (seitsme aasta jooksul), siis edasistel kõrgetasemelistel kohtumistel Venemaa ja USA-ga seda enam meelde ei tuletatud.
Lepingukohustustele vastupidiselt hakkas Kiiev seadma uusi tingimusi tuumarelvast loobumisele, kusjuures trumpkaardiks on olnud riigile rahvusvaheliste julgeolekugarantiide andmine. Peaaegu kõik tingimused, mida lisas START I leppele ratifitseerimisel Ukraina, on suunatud vähemal või rohkemal määral Venemaa vastu.
Kiievi arvates on tuumarelv ainsaks tõsiseks vahendiks, millega saab Venemaad vaos hoida. Samas on aga end tuumariigiks tituleeriv Ukraina Vene välispoliitilisele kontseptsioonile ja äsja vastu võetud sõjalisele doktriinile täiesti sobimatu ning reaalse konflikti oht hoopiski kasvab.
Kõige plahvatusohtlikumaks kujuneb olukord siis, kui eelolevatel parlamendivalimistel peaksid nii Moskvas kui ka Kiievis võimule tulema natsionalistlikud (või ka natsionaalkommunistlikud) jõud. Sel juhul oleks konflikt peaaegu möödapääsmatu.
Välisvaatlejate hinnangul ei ole Ukraina võimeline tagama oma territooriumil oleva tuumarelva ohutust. Selleks puuduvad nii tehnilised, intellektuaalsed kui ka poliitilised eeldused. Siia võiks lisada veel riigi majandusliku ebastabiilsuse, mis välistab piisavate vahendite suunamise tuumarelva ohutuse tagamiseks. Ega asjata küsi Kiiev Washingtonilt kuni 5 miljardit dollarit.
Hiljutises intervjuus ajalehele Krasnaja Zvezda ütles Venemaa kaitseministeeriumi 12. peavalitsuse ülem, kindralpolkovnik Jevgeni Maslin, et Ukrainas rikutakse rängalt tuumalõhkepeade hooldamise eeskirju.
1992. aastast saadik puudub Venemaal selge ülevaade Ukraina tuumaarsenalist. Samas teatakse, et paljude tuumalaengute garantiiaeg on ammu läbi, tehnilist hooldust aga ei teostata.
Ukraina juhtkonna palvel septembris Pervomaiski tuumahoidlas käinud Vene tuumarelvakonstruktorid märkisid kõikjal esinenud ohutustehnika eeskirjade rikkumist ja hoidlate normkoormuse ületamist 6 kuni 8 korda.
Lisaks rohkem kui tuhandele tuumalõhkepeale asub Ukraina territooriumil ka 14 tuumareaktorit. Nende kaheldav töökindlus peidab endas suurt ohtu mitte üksnes Ukrainale endale, vaid kogu Euroopale. Seetõttu on lääneriigid eeskätt mures mitte niivõrd Ukraina kui tuumariigi, vaid selle tuumaarsenali ohutuse pärast. Tšernobõli katastroof on kõigil hästi meeles.
1 Postimees, 28. november 1993. [ ↵ ]
Krimm on viitsütikuga pomm[1.]
Vaevalt võis Nikita Hruštšov 1954. aastal karta, et Krimmi kinkimine toonasele Ukraina NSV-le võib aastakümnete pärast tekitada tõsist peavalu nii Kiievile kui ka Moskvale. Nagu kõik teised sovjetlikud maadejagamised ja piiritõmbamised, nii on ka Hruštšovi „väike kingitus” viimaste aastate etniliste konfliktide üheks olulisemaks põhjuseks.
Mitmete mõjukate Lääne vaatlejate hinnangul võib Krimmist juba lähiajal kujuneda Ida-Euroopa uus konfliktikolle. Seda hoiatust tuleb võtta tõsiselt, sest Krimmi läinudpühapäevaste presidendivalimiste tulemused on eelöeldu otsene kinnitus.
Valimised ülekaalukalt võitnud 48-aastase Juri Meškovi kinnisideeks on Krimmi taasühendamine Venemaaga ning just selle loosungiga ta teist kandidaati lõigi. Miks?
Krimmis elab 2,5 miljonit inimest, kusjuures venelased moodustavad neist kaks kolmandikku. Ukrainlased ja poolsaarel sajandeid elanud krimmitatarlased on venelastega võrreldes tühises vähemuses.
Krimmi probleem Vene-Ukraina suhetes tõstatus koos Musta mere laevastiku kuuluvuse küsimusega kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Läinud aasta septembris vägivaldselt laiali saadetud Venemaa parlament arutas mitmel korral Krimmi küsimust, kuulutades seejuures Sevastoopoli pretsedenditult Vene linnaks.
Põhjendused Krimmi ajaloolisest kuuluvusest Venemaale kõlavad sama absurdselt kui näiteks Eesti või vähemalt Narva kuulutamine Venemaa lahutamatuks pärisosaks. Krimmi jõudsid moskoviidid ju alles 18. sajandi lõpukümnenditel.
Lisaks venemeelsusele andis enamik valimas käinutest oma hääle Meškovile Ukraina katastroofilise majandusolukorra tõttu, kus inimese keskmine palk on kõigest paar-kolm dollarit ja kuuinflatsioon küünib 100 protsendini. On ju ka Vene rubla kurss kupongiga võrreldes jõudsam ning eks Venemaas nähta ainukest pääseteed majanduskriisist väljumiseks.
Meškov on juba jõudnud kuulutada, et koos 27. märtsil korraldatavate Ukraina parlamendivalimistega leiab Krimmis aset poolsaare riiklikku staatust määratlev referendum. Viimaseid valimisi arvestades ei ole raske öelda, kelle poole vaekauss langeb.
Mitmete Kiievi poliitikute, sealhulgas ka vanameelsusega hiilgavate saadikute arvates tähendaks Krimmi eraldumine Ukrainast ei rohkem ega vähem kui sõda. See võib aga saada Ukraina kui riigi lagunemise detonaatoriks.
1 Postimees, 2. veebruar 1994. [ ↵ ]
Ukraina Venemaa vastu[1.]
Venemaa ekspansionistlike taotluste proovkiviks Kesk-Euroopa idaosas on kahtlusteta Ukraina. Soovime seda või mitte, kuid ka meie julgeolek sõltub suuresti Ukraina iseseisvusest. Paraku võime vaid kahetsusega nentida, et poliitilisest ja majanduslikust stabiilsusest ollakse seal veel väga kaugel ning jutud Ukrainast kui potentsiaalsest konfliktikoldest teevad rahutuks Lääne suurvõime.
Läinud nädalal märkis Zbigniew Brzezinski tabavalt, et stabiilsus idapoolses Euroopas ei sõltu mitte Ukraina tuumadesarmeerimisest, vaid Ukraina kui riigi iseseisvuse puutumatusest ja selle garanteerimisest. Ekspresident Carteri endine julgeolekunõunik pani president Clintoni administratsioonile pahaks liigset romantilisust suhtumises Moskvasse.
Venemaa saab olla kas impeerium või demokraatia, üks nendest, kuid mitte kunagi mõlemad korraga, leiab Brzezinski. Pöörates suuremat tähelepanu Venemaa naaberriikidele, eriti aga raskustes vaevlevale Ukrainale, aitaks USA märgatavalt enam kaasa stabiilsusele vaadeldavas regioonis ning ei petaks ka vene demokraatide lootusi.
Ukraina presidendi Leonid Kravtšuki ja Gruusia riigijuhi Eduard Ševardnadze hiljutised Washingtoni-visiidid on lootustandvad. Endisel Nõukogude Liidu alal ei toimi üksnes Venemaa ning sellest peaksid ükskord ka Ühendriigid aru saama. Kahjuks ei peetud Valges Majas aga näiteks Ukraina riigipead võrdseks Venemaa presidendi Boriss Jeltsiniga ning Kravtšukil tuli leppida tunduvalt tagasihoidlikuma vastuvõtuga.
Käimasolev aasta kujuneb Ukrainale katsumusaastaks. Esimene ohu märk ilmnes juba jaanuaris, mil Krimmi presidendivalimistel võitis Venemaa-meelne Juri Meškov. Veidi enam kui kahe nädala pärast leiavad Ukrainas aset parlamendivalimised, mis on esimesed pärast iseseisvumist 1991. aasta lõpul. 26. juunil peaks aga 52 miljoni elanikuga Euroopa üks suurriike saama endale uue presidendi.
Võimalikele poliitilistele vapustustele sekundeerib agaralt majanduslik kaos. Ainuüksi käesoleva aasta jooksul vajaks Ukraina krediite kokku umbes 9 miljardi dollari ulatuses. Vastasel korral variseks niigi juuksekarva otsas rippuv majandus täielikult kokku.
Juhul kui Ukrainas peaks lähiajal aset leidma prognoositav sotsiaalne plahvatus, on riigi lagunemine kukesammu kaugusel.
1 Postimees, 10. märts 1994. [ ↵ ]
Lääne suhted Moskvaga on pandud proovile[1.]
Vene Föderatsiooni Välisluureteenistus avaldas eile ametliku ettekande „Venemaa ja SRÜ: kas Lääne seisukoht vajab korrigeerimist?”. Selle tutvustamiseks andis pressikonverentsi luureteenistuse ülem Jevgeni Primakov.
Primakovi sõnul on tegemist väga tähtsa probleemistikuga, mis otseselt puudutab Venemaa julgeolekut ja rahvuslikke huve. Luureülema väitel on ilmselge, et endise Nõukogude