Murdeajastu. Marko Mihkelson
on tingitud eeskätt kartusest, et reintegratsiooni süvenedes kaotavad senised riigid oma suveräänsuse ning demokraatlike ümberkorraldustele pannakse piir. Primakov ütles, et sellistel oletustel ei saa olla mingit reaalset alust.
Luureülema arvates ei ole noorte riikide puhul karta suveräänsuse kaotamist, sest see on jõudnud seal juba tugevalt juurduda. Seda kinnitavad luureülema sõnul kas või hiljutised poliitilised muudatused Ukrainas ja Valgevenes, kus võimule tulid küll ühinemismeelsed jõud, kuid kes samal ajal ei ole nõus loovutama riigi suveräänsust. Primakovi meelest ei ole praegu olemas ühtki tõsist poliitilist jõudu, kes sooviks taastada riikide liidu selle endisel kujul.
Kuna Lääne negativism on suunatud objektiivse protsessi vastu, millel on kindel perspektiiv, siis pole välistatud, et tulevikus võib aset leida mõningane suhete jahenemine Moskva ja Lääne teatud pealinnade vahel, ütles Primakov. Just sellepärast ongi tingitud käesoleva ettekande avaldamine.
20-leheküljeline ettekanne algab tõdemusega, et mitmed Lääne poliitikud ja analüütikud näevad Venemaa püüetes tugevdada reintegratsiooni vaid Moskva neoimperialistlikke kavatsusi. Ettekande autorite arvates on selline seisukoht vastuolus arusaamadega, mis on kujunenud külma sõja järgses maailmas.
Alljärgnevas viidatakse nendele objektiivsetele arengutele, eeskätt majanduse ja ühtse julgeolekuruumi alal, mis muudavad reintegratsiooni igakülgselt vajalikuks ning möödapääsmatuks.
Seejuures nimetatakse oluliste teguritena näiteks aastakümnetega loodud majanduskooperatsiooni, ühtset tehnoloogilist ruumi, tarbekaupade konkurentsivõimetust maailmaturul, konversiooni sõjatööstuses jne.
Seejuures kinnitatakse, et ühtse majandusruumi loomine SRÜ riikide vahel on ehk ainus tee, mille kaudu on võimalik leevendada pingeid riikidevahelistes suhetes, mis on tekkinud seoses 25 miljoni venelase jäämisega väljapoole Venemaa piire pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
Täpselt poole kogu ettekandest hõlmab julgeolekuprobleemistik. Siin rõhutatakse, et praegu määravad ära vajaduse ühise julgeolekuruumi järele SRÜ territooriumil mitmel pool puhkenud konfliktid. Samuti viidatakse ühistele rahuvalveoperatsioonidele, „sisemiste” ja „väliste” piiride ebakindlusele ja teistele teguritele.
Ettekande lõpul on ära toodud kolm võimalikku stsenaariumit, mis võivad käivituda SRÜ territooriumil lähitulevikus. Esimese stsenaariumi järgi süveneb SRÜ raames reintegratsioon. Üheaegselt toimub nii majandusliidu kui ka ühtse julgeolekuruumi loomine. Samal ajal delegeerivad SRÜ riigid osa oma riiklikust suveräänsusest vabariikidevälistele struktuuridele, mis on vajalikud ühtse majandusliidu funktsioneerimiseks. Pole välistatud, et sellise arengu puhul tekivad eeldused poliitiliseks integratsiooniks, kusjuures selle kõige sobivamaks vormiks võib saada konföderatsioon.
Teise stsenaariumi järgi katkeb reintegratsioon SRÜ-väliste jõudude kaasabil, mis viib majanduskriisi süvenemisele ja sotsiaalmajanduslike pingete kiirele kasvule. See soodustab autoritaarsete, antidemokraatlike jõudude esiletõusu. Järsult kasvab islami ekstremistide osatähtsus SRÜ islamiriikides. Sellega võib kaasneda mitme riigi lõhenemine.
Kolmas stsenaarium vaatleb juhtumit, kui Venemaa kõrvale tekib teine juhtriik, mis moodustab osadest SRÜ riikidest omaette grupi, Venemaad sellest isoleerides.
Jevgeni Primakov ütles eile, et välisluureteenistusele on loomulikult meelepärasem esimene stsenaarium. Samas lisas, et lääneriikide mõju SRÜ-s toimuvale on vaieldamatu. Seepärast sõltub mõningal määral just neist, millise stsenaariumi järgi hakkavad sündmused endise Nõukogude Liidu territooriumil arenema.
Ettekandest on teadlikult välja jäetud Balti riigid. Kohe ettekande alguses on eraldi rõhutatud, et antud juhul ei tähenda endise Nõukogude Liidu mainimine automaatselt ka Balti riikide kaasamist, sest viimased ei kuulu SRÜ koosseisu.
Vastates Postimehe küsimusele Balti riikidest lähtuvast võimalikust ohust Venemaa rahvuslikele huvidele, nentis Primakov, et iseenesest sellist ohtu ei eksisteeri. Küll aga on Venemaa huvitatud, et lääneriigid ei kasutaks Balti riike platsdarmina Venemaa-vastase luuretegevuse teostamiseks. Samuti ei ole Kremlile meelepärane vaenulike poliitiliste jõudude kontsentreerumine Balti regioonis.
Välisluureteenistus on seni teinud avalikke ettekandeid vaid kahel korral. Esiteks siis, kui määratleti oma suhtumine NATO-sse ja selle võimalikku laiendamisse Ida-Euroopa riikide arvel. Teisel korral öeldi välja oma suhtumine massihävitusrelva probleemistiku suhtes.
Võimalikule oletusele, nagu ajastati seekordne ettekanne vahetult president Boriss Jeltsini visiitide eel Suurbritanniasse ja Ameerika Ühendriikidesse, et sellega ühtlasi mõjutada nende riikide juhte, vastas Primakov eitavalt.
1 Postimees, 22. september 1994. [ ↵ ]
Segavad tegurid Venemaa välispoliitikas[1.]
Venemaa välispoliitikat on samavõrd raske seletada ja lahata kui Venemaa sisepoliitikat. Läänes üldtunnustatud mõisted ja mudelid jäävad sageli abituks teooriaks. Üleminekuaja tingimustes on siiski olemas kriteeriume, mille abil võib seletada üht või teist Moskva sammu. Pean silmas välispoliitilist kohandumisvõimet uue reaalsusega ja loobumist segavatest minevikustereotüüpidest.
Et see otsing ja kohandumine on Moskvale tõepoolest väga raske ja vaevaline, selle tõestuseks on viimased kümmekond aastat. Ei alanud ju välispoliitika ümbermõtlemine siin sugugi detsembris 1991, vaid esimesi proovisamme astuti juba perestroika ajal.
Siiski võis Venemaa välisminister Andrei Kozõrev 1992. aasta jaanuaris öelda, et tema alluvad ei ole kaugeltki enam mingid revolutsioonilised mõõgakandjad, vaid professionaalsete diplomaatide uus põlvkond. Paraku ei suutnud „jah-mehed”, nagu neid nimetab Vene amerikanist Georgi Arbatov, kasutada väga soodsat aega külma sõja järgsete suhete valutumaks ümberkujundamiseks. Pole vaja salata, selleks ei olnud valmis ka Lääs.
Juba 1992. aasta detsembris oli Andrei Kozõrev sunnitud tegema Stockholmis pretsedenditu sammu. Mäletatavasti esines Vene välisminister siis kahe ettekandega, kusjuures esimene oleks justkui kajastanud neid seisukohti, mis ootavad Läänt juhul, kui Moskvas tulevad võimule marurahvuslased.
Majanduse kiire langus ja suurema osa elanikkonna vaesumine diskrediteerisid tõsiselt ka demokraatide välispoliitikat. Paremäärmuslike ja vasakpoolsete erakondade aktiivne tegevus soodustas Lääne-vastase hoiaku süvenemist ühiskonnas.
Tõele au andes on venelastele alati olnud iseloomulik eelarvamuslik suhtumine lääneriikidesse. Ega Kolmanda Rooma idee poleks niisama lihtsalt püsinud nüüd juba üle kolmesaja aasta.
Eriti suure ajuloputusena on aga mõjunud viimased seitsekümmend aastat. Nõukogude propaganda kõikehaaravus ja massiivsus jättis mõtlema mitteharjunud tavavenelastesse sügavad ning raskesti ümberkujundatavad arusaamad Nõukogude Liidu (nüüd siis Venemaa) juhtivast rollist maailmas ja Lääne, eriti aga USA parandamatust pahelisusest.
Inimestel, keda on kogu elu õpetatud sellises vaimus, on muidugi raske harjuda mõttega, et tänapäeva maailmas ei mängigi Venemaa esimest viiulit.
Nonsensina kõlavad Vene välisministri ja tema asetäitjate üsna sagedased avaldused, kus väidetakse, et üks või teine samm või repliik tehti sisemisele auditooriumile mõeldes. Eriti rohkesti oli selliseid vihjeid eelmisel aastal. See aga justkui tähendaks, et Smolenski väljak (kus paikneb Vene välisministeeriumi hoone, üks seitsmest Stalini imest) ei asukski Moskvas ja rahvas, kelle nimel välispoliitikat aetakse, ei olekski venelased.
Pärast 1993. aasta detsembrivalimisi, mil Lääne ees alaväärsust põdevate venelaste tundeid ära kasutades võitsid äärmusjõud, on Moskva välispoliitikas märgata teatud nihkeid Venemaa suurriiklike ambitsioonide suunas.
Üheks suurimaks komistuskiviks Venemaa ja lääneriikide suhetes on kindlasti erinev arusaamine Euroopa kollektiivsest julgeolekusüsteemist ning seejuures eriti NATO kohast ja rollist postbipolaarses maailmas.
Venemaa lihtkodaniku vaimusilmas