Murdeajastu. Marko Mihkelson
selge, et Venemaa liitumine NATO-ga võib kõne alla tulla määramatu aja pärast. Mõneti on kaheldav, kas üldse selline aeg kunagi tulebki.
Samal ajal on aga Kesk-Euroopa noored demokraatiad (kaasa arvatud Balti riigid) otsimas NATO vihmavarju all turvalisust enda julgeolekule ja riiklikule sõltumatusele. Venemaale see kohe mitte ei meeldi. Ja ei saagi meeldida, sest see piirkond on erinevatel aegadel rohkemal või vähemal määral kuulunud Moskva mõju alla.
Seepärast otsitakse pisimaidki võimalusi erisuhete loomiseks Brüsseliga ning mis kõige olulisem, erakorralise vetoõiguse saamiseks. Vastasel korral ähvardatakse Läänt ohtliku isolatsiooniga, millesse Venemaa võib pärast NATO laiendamist sattuda.
Uue külma sõja puhkemisest ei kirjuta mitte ainult Vene marurahvuslased, vaid ka kainelt mõtlevad analüütikud. Seejuures võib saada üheks olulisemaks võtmeküsimuseks, kas Venemaa suudab endas alla suruda mineviku stereotüübid või jääb kõik nii, nagu on.
1 Postimees, 1. detsember 1994. [ ↵ ]
Maailm külma rahu lävel[1.]
Miks puhkes omal ajal külm sõda? Suuresti seepärast, et toonasel Nõukogude Liidul ja USA-l olid Euroopas erinevad huvid. Kumbki nägi Euroopa julgeolekuvälja isemoodi.
Külm sõda lõppes, kui lagunes Varssavi Lepingu Organisatsioon (VLO) ning Kesk- ja Ida-Euroopa riigid vabanesid Nõukogude Liidu surve alt. Bipolaarsest maailmast oli ühtäkki saanud minevik.
1991. aastal Nõukogude Liit kollapseerus ja Vene-USA suhetes saabus nn romantiline ajastu. Kahjuks ei kestnud see kaua ning tänaseks on seegi juba minevik. Paraku ei osanud üks ega teine pool piisavalt efektiivselt hinnata ootamatult antud võimalust tõsiste probleemide, sealhulgas Euroopa kollektiivse julgeolekusüsteemi tõlgendamiseks. Aeg on lastud käest, kuid probleemid on jäänud.
Läinud aasta detsembris Budapestis Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) tippkohtumisel peetud kõnes ütles Venemaa president Boriss Jeltsin, et maailm seisab külma rahu lävel. Seda Jeltsini hoiatavat vihjet tuleb võtta äärmiselt tõsiselt. Seda enam, kui on teada, et kõiki rahuldav Euroopa kollektiivne julgeolekusüsteem on endiselt loomata.
Et nimetatud probleem on praegu tõepoolest väga aktuaalne, sellele viitavad järjepannu ilmuvad analüüsid ja arvamusavaldused külma rahu kehtestumise võimalikkusest nii Vene kui ka Lääne ajakirjanduses.
Alles läinud nädalal avaldas New York Timesi tuntud publitsisti Thomas Freedmani põhjaliku artikli Ida-Lääne suhete uuest allakäigust, mis oli ajastatud Venemaa välisministri Andrei Kozõrevi Washingtoni visiidiga. Freedman rõhutab samuti, et külm rahu on kujunev reaalsus.
Miks on ikkagi Venemaa uuesti isoleerumas? Millised tegurid ei luba Ida-Lääne suhetel jõuda sellisele tasemele, mis välistaks sedavõrd suure vastastikuse usaldamatuse, mida võime praegu paraku igas küsimuses näha?
Sisemise stabiilsuse kasv sütitab Moskva ambitsioone
Venemaa ja lääneriikide läbisaamise halvenemine on tingitud eeskätt Venemaa enda sisepoliitilisest arengust. Oluliseks pöördepunktiks selles osas tuleb pidada 1994. aasta algust, mil pärast uue põhiseaduse jõustumist ja parlamendi kokkutulekut on Venemaal selgelt tugevnenud presidendi ja tema mõjuvõimsa „õukonna” positsioon. Seejuures on oluline lisada, et radikaal-demokraadid on kaotanud oma koha natsionaalpatriootlikult kõnelema hakanud bürokraatiale ja Kremli uuele nomenklatuurile.
Samast ajast, 1994. aasta algusest on Moskva välispoliitiline kurss Euroopa julgeolekuküsimustes märgatavalt jäigastunud.
Teadupärast võttis NATO juhtkond siis vastu põhimõttelise otsuse organisatsiooni laiendamisest Kesk- ja Ida-Euroopa riikide suunas, mida ametlik Moskva ei taha kuidagi aktsepteerida.
Läinud aasta lõpul jõudis süvenev vastasseis esimese tõsise kulminatsioonini. Venemaa keeldus viimasel hetkel sõlmimast kokkulepet NATO-ga. Sellele järgneski kohe president Boriss Jeltsini hoiatav ennustus külma rahu võimalikkusest.
Venemaa poliitiline eliit on tunnetamas oma jõudu, mis veel paari aasta eest oli küllaltki küsitava väärtusega. Moskva nõuab märgatavalt julgemalt taga seda, mida peab endale kuuluvaks. Olgu see siis NATO probleemistik või tuumatehing Iraaniga.
Samuti on väga oluline märgata, et välisminister Andrei Kozõrev on viimastel kuudel oma retoorikas tugevasti lähenenud kaitseminister Pavel Gratšovi sõnavarale ning äsjane ähvardus sõjalise jõu kasutamise võimalikkusest naaberriikide suhtes on selle järjekordseks kinnituseks.
Käärid Euroopa julgeoleku tõlgendamisel
Euroopa julgeolekusüsteemi üle vaieldes ja NATO laienemist kategooriliselt taunides mõtleb Moskva eeskätt oma kunagiste vasallriikide üle teatava mõju säilitamisele. Kui Visegradi grupi (Poola, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia) ühinemist NATO-ga on Moskval raskem ära hoida, siis eriti Balti riikide ja Ukraina liitumissoove Põhja-Atlandi Lepinguorganisatsiooniga ei suuda Kreml kuidagi taluda.
Kreml rõhutab, et Venemaa välispoliitika prioriteetsemaks suunaks on SRÜ riigid. Seejuures on Moskva alati väitnud, et head suhted naaberriikidega (või õigemini nende kontrolli all hoidmine) on peamiseks tagatiseks Venemaa riiklikule julgeolekule.
Mõneti märkamatult on Venemaa taastamas kindlat kontrolli SRÜ riikide üle. „Rahuvalvejõudude” ja lihtsalt baasidelepingu taha varjudes on Venemaa kinnistamas oma kohalolekut Gruusias, Armeenias, Tadžikistanis. Euroopa ühe võimsama laskemoonalao otsas Moldovas istub kindral Aleksandr Lebedi juhitud 14. armee.
Balti riikide suhtes ei ole Moskval läinud korda oma tahet peale suruda. Samal ajal, kui ametlikult räägitakse venelaste õiguste diskrimineerimisest, mõeldakse sellele, kuidas Lääne rüppe libisevat kolme endist liiduvabariiki enda vasallsõltuvusse tagasi saada. NATO tulek Baltikumi oleks Moskvale igal juhul löök allapoole vööd.
Venemaa on korduvalt väitnud, et Euroopa kollektiivset julgeolekut saaks tunduvalt efektiivsemalt tagada OSCE kaudu, kus on liikmestaatus peaaegu kõigil Euroopa riikidel. Samuti peab Venemaa perspektiivikaks kasutada SRÜ struktuure, kus Moskval on teatavasti domineeriv roll. Lääne-Euroopa ei taha aga samas mingil tingimusel loobuda NATO juhtrollist julgeolekuküsimustes. Eks siingi mängi oma osa teatavad stereotüübid, millest loobumine pole sugugi lihtne.
Vene kindralid näevad NATO-s ikka vaenlast
Sellises omalaadses patiseisundis kujuneb täiesti omaette nähtuseks Vene kindralkond ja reformiraskustes vaevlev Vene armee tervikuna, kelle teadvust on NATO tondiga kõige enam hirmutatud ning kes kuidagi ei suuda üle saada vanadest stereotüüpsetest lähenemistest. NATO-t peetakse endistviisi võimaliku partneri asemel üheks suurimaks vaenujõuks.
Kindral Aleksandr Lebed on koguni arvanud, et NATO laienemine toob paratamatult kaasa kolmanda maailmasõja puhkemise. Karismaatiliselt mõjuva kindrali sõnul hävineb sõjas kogu tsiviliseeritud maailm.
Vene sõjaväelisele eliidile on sõjaline operatsioon Tšetšeenias andnud uut elujõudu. Pavel Gratšovi ja temale ustavate kindralite positsioon on Kremlis sedavõrd kindel, et ka avalik arvamus ei suuda vähimalgi määral kahandada armeekindral Gratšovi autoriteeti presidendi silmis.
Tšetšeenia avantüür ja Lääne pehmelt öeldes leebe reageering sellele on andnud nii Venemaa kõrgemale juhtkonnale kui ka sõjaväe juhtivkoosseisule juurde kõvasti enesekindlust. Sõjardite isu võib peagi kasvada ja tegelikult on juba mindud uue pala kallale. Selleks on tavarelvastuse lepe, milles sätestatud piirangute tärmin saab ümber selle aasta novembris.
Põhjus sõjaks
Tavarelvastuse leppel on üksjagu pikk ajalugu. Läbirääkimisi leppe sõlmimiseks alustati 1973. aastal Viinis, kuid alles 1989. aastal jõudsid need lõpusirgele.