Kiri. Kathryn Hughes

      Originaali tiitel:

       The Letter Kathryn Hughes Headline Review 2015 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Eda Posti Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © Kathryn Hughes, 2013 © Tõlge eesti keelde. Tiiu Loog, 2019 ISBN 978-9985-3-4508-5 ISBN 978-9985-3-4676-1 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

       Robile, Cameronile ja Ellenile

      Proloog

       Tänapäev

      Naine tundis naudingut väikestest asjadest. Õielt õiele tegusalt tiirleva hiiglasuure karvase kimalase uinutav põrin, kui see täies teadmatuses täitis ülesannet, millest sõltus kogu inimkond. Joobnustav aroom ja värvide hunnitu üliküllus, mida pakkusid lillherned köögiviljalapil, kus ta neid kasvatas, kuigi oleks pidanud jätma selle ruumi hoopis nende söödavatele suguvendadele. Naise pilk peatus abikaasal, kes hõõrus valutavat selga, kui kaevas roosipeenrasse väetist, ega kurtnud üldse, et on tuhat muud asja, mida ta teeks palju meelsamini.

      Kui naine põlvitas, et tõmmata välja paar umbrohutaime, tundis ta, kuidas pihku libises lapselapse käsi, nii tilluke, soe ja usaldav. See oli veel üks pisiasi, mis ülimat naudingut pakkus, mis tõi alati naeratuse ta näole ja pani südame põksuma.

      „Mida sa teed, memme?”

      Naine pööras ringi ja silmitses oma armastatud lapselast. Väikese tüdruku põsed olid pärastlõunapäikeses saanud roosaka varjundi ning ta nöbinina oli mullane. Naine võttis taskurätiku ja pühkis mullajäljed õrnalt ära. „Tõmban lihtsalt need umbrohutaimed välja.”

      „Mispärast?”

      Naine jäi korraks mõttesse. „Noh, nad ei kuulu siia.”

      „Oh. Kuhu nad siis kuuluvad?”

      „See on ju üksnes umbrohi, kallike, see ei kuulu mitte kuhugi.”

      Tüdruk ajas alumise huule ette ja tõmbas kulmud kipra. „See ei ole just väga kena. Kõik asjad kuuluvad kuhugi.”

      Naine naeratas ja vajutas kerge suudluse lapse pealaele, heites samal ajal pilgu abikaasa poole. Kuigi mehe kunagi nii tumedad juuksed olid nüüd hallisegused ja ta nägu uuristasid sügavad vaod, ei olnud aastad talle siiski liiga teinud. Iga päev mõtles naine tänutundega sellele, et oli just niisuguse mehe leidnud. Nende teed olid ristunud vastu igasuguseid ootusi, ja nüüd kuulusid nad kokku.

      Naine pöördus uuesti lapse poole. „Sul on õigus. Paneme need sinna tagasi.”

      Kuni tüdruk kaevas augukest, imestas naine endamisi, kui palju võib lastelt õppida ning kuidas küll nende arukust alahinnatakse ja nende küsimused pahatihti vastamata jäetakse.

      „Memme?”

      Naine raputas end lahti unelevast mõtiskelust. „Jah, kullake.”

      „Kuidas sina ja papa kokku saite?”

      Naine tõusis püsti, võttis lapsel käest kinni ning lükkas kõrvale kuldse juuksesalgu ta väikese näo eest. „Noh, vaatame seda asja. See on pikk lugu ...”

      1

       Märts 1973

      Seekord ta sureb, selles oli naine kindel. Ta teadis, et on jäänud ainult mõned sekundid, ja palus vaikselt, et lõpp tuleks kiiresti. Naine tundis, kuidas soe kleepuv veri nirises kuklast mööda kaela alla. Ta oli kuulnud iiveldama panevalt vastikut heli, kui mees lükkas ta kolba raksatades vastu seina. Midagi oli tal suus, mis oli nagu kruusatera; ta teadis, et see on hammas, ja püüdis seda meeleheitlikult välja sülitada. Mehe käed pitsitasid ta kõri nii kõvasti, et võimatu oli hingata ja mingitki heli kuuldavale tuua. Kopsud ahmisid õhku ning surve silmamunadele oli nii intensiivne, et naine arvas neid oma koobastest välja hüppavat. Pea käis ringi, ent siis ometi, oh halastust, hakkas ta kustuma.

      Ta kuulis ammu unustatud koolikella helisemas, ning äkki oli ta jälle viieaastane. Kella lakkamatu tilin peaaegu et lämmatas teiste laste lõbusa vadistamise ümberringi. Kui ta üritas karjuda, et nad vait jääksid, taipas ta, et tal pole üldse häält.

      Veel sekundi jooksul vahtis naine üksisilmi magamistoa lage ja kõõritas siis äratuskella poole, mis oli ta just äsja unest äratanud. Külm higi nirises piki selgroogu alla ning ta sikutas voodiriided lõuani, püüdes veel mõne hetke soojust nautida. Ta süda tagus meeletult pärast õudusunenägu ja ta hingas ettevaatlikult suu kaudu välja. Soe hingus jäi rippuma magamistoa jäisesse õhku. Tohutu pingutusega kergitas ta end voodist ja võpatas, kui paljad jalad puudutasid jääkülma karedat puitpõrandat. Naine heitis pilgu Rickile, kes, jumalale tänu, magas ikka veel sügavalt, norsates viskipudeli mõjul, mille ta õhtul oli tühjendanud. Naine kontrollis, kas mehe sigaretid on endiselt öökapil, kuhu ta oli need hoolega sättinud. Üks asi, mis garanteeritult Ricki tuju rikkus, oli see, kui ta hommikul ei leidnud oma sigaretikarpi.

      Tina hiilis vaikselt vannituppa ja sulges ettevaatlikult ukse. Nüüd oleks küll vaja mehe äratamiseks plahvatust, millist pole kuuldud Hirošimast saadik, aga ta ei tahtnud riskeerida. Ta laskis valamusse pesemiseks vett ... see oli jääkülm nagu alati. Mõnigi kord tuli neil nüüd valida, kas muretseda süüa endale või toita küttesüsteemi. Rick oli äsja kaotanud töökoha bussijuhina, nii et kütmiseks nappis raha. Ometi jätkus seda joomiseks, suitsetamiseks ja hasartmängudeks, mõtiskles Tina endamisi.

      Naine astus trepist alla, täitis veekannu ja asetas selle pliidile. Postiljon oli juba käinud ning Tina sikutas kirjakastist möödudes ka ajalehed välja: The Sun talle endale ja The Sporting Life Rickile. Esilehekülje suur pealkiri äratas ta tähelepanu. Oli käes Grand National Day – hobuste võiduajamise suurüritus. Tina vajus kühmu ja väristas end, kui mõtted liikusid rahale, mille Rick seal nüüd lendu laseb. Pole vist lootustki, et mees vajub lõunaks nii ära, et ei söanda enam ise minna kihlveovahendaja juurde, ning panuse tegemine jääb Tina hooleks. Kihlveokontor pesitses kohe järgmises majas peale heategevuspoodi, kus Tina käis laupäeviti abiks. Aastatega oli kihlveovahendaja Grahamist saanud nende lähim sõber. Vaatamata sellele, et Tina töötas terve nädala kindlustusbüroos masinakirjutajana, ootas ta väga nädalalõpupäeva heategevuses. Rick oli talle küll seletanud, et see on lausa naeruväärne, kuidas ta vabatahtlikult kulutab oma aega surnud inimeste rõivaid sorteerides, sellal kui võiks töötada korralikus kaupluses ja panustada hoopis rohkem nende pere rahakotti. Tina jaoks oli see aga kõigepealt siiski ettekääne, et olla päev otsa Ricki jalust ära. Pealegi meeldis talle klientidega lobiseda ja üldse normaalsel viisil suhelda, nii et ei tuleks jälgida iga sõna, mis huulte vahelt pudeneb.

      Ta lülitas sisse raadio, kuid keeras heli kohe vaiksemaks. Tony Blackburnil õnnestus teda ikka oma vanamoeliste naljadega muigama panna. Mees juhatas parajasti sisse Donny Osmondi uut plaati „The Twelfth of Never”, kui veekann tõi kuuldavale õõnsa vile. Tina jõudis kannu kõrvale tõsta, enne kui heli muutus liiga kiledaks, ja puistas siis kaks lusikatäit lehepuru vanasse pruuniks parkunud teekannu. Seejärel istus ta köögilaua äärde ootama, kuni tee tõmbab, ning avas ajalehe. Ta hing jäi rinnus kinni, kui ta kuulis ülalt tualettruumist veekohinat. Põrandalauad kriiksatasid, kuid Rick tatsas siiski tagasi voodisse ning Tina hingas kergendatult. Kohe aga tardus ta uuesti, kui mees hõikas:

      „Tina! Kus mu suitsud on?”

      Issake. Tossutab nagu mõni suitsuahne hagijas.

      Tina hüppas jalamaid püsti ja sööstis kahte astet korraga võttes trepist üles.

      „Sinu öökapil, kuhu ma need eile õhtul panin,” vastas ta, jõudes hingetuna mehe voodi ette. Toa sünges hämaruses käega üle lauapinna libistades ei leidnud ta aga midagi ja üritas algavat ärevushoogu alla suruda.

      „Pean kardinad pisut lahti tõmbama. Ma ei näe siin midagi.”

      „Jumala pärast, naine! Kas siis tõepoolest on liiga palju, kui mees palub ärgates sigaretti? Ajab juba lihtsalt öökima.”